„Sallivus“ ja „võrdsus“ on sõnad, mille sisu ei ole üheselt paika saadud ega nähtavasti saadagi, nagu mitmete muudegi tähtsate mõistete nagu „õiglus“, „vabadus“, „demokraatia“ jne puhul. Seetõttu saab neid edukalt kasutada maailmavaatelistes vaidlustes, kus püütakse läbi suruda endale sobivat tähendust.
Kõigepealt sallivusest. Kui see mõiste Euroopa poliitikas aktuaalseks sai, oli sallivuse sisuks konfliktsete religioossete vaadete talumine, selle asemel et nende eest seni sõdida, kuni vastaspool enda omadest lahti ütleb. Laiemalt seostubki mõiste ususõdadega XVII sajandi Euroopas, kui sallivuse juurutamine oli reformatsioonijärgselt eluliselt vajalik. Sallivuse ehk tolerantsi puhul on asi veendumustes, mis küll ei meeldi, kuid mis ei sega elamast (ld tolerare ’taluma, välja kannatama’). Just selles tähenduses kohtame mõiste väga asjakohast eestikeelset sõnastust hiljutises intervjuus: „Sõna „sallivus“ iseenesest on mõttetu, kuna ta ei märgi midagi muud kui ükskõiksust. Inimkeeles on üks teine sõna, sõna „ligimesearmastus“, ja sel pole sallivusega midagi ühist. Kui keegi kedagi sallib, siis see tähendab, et ta surub oma vastumeelsuse alla, ei taha tüli. Ei viitsi tähelepanu pöörata, tahab kergemini läbi saada.“1 Siinjuures vajab eraldi märkimist, et kui veendumuste asemel on kõne all inimese omadus, mida ta ei saa mitte kuidagi muuta, näiteks nahavärv, siis oleks sellega seoses ebainimlik ja ühtaegu mõttetu rääkida sallimisest või sallimatusest, olgu rääkija ise rassilise mitmekesisuse poolt või vastu. Seda tahku on sallivuse küsimuse juures tulnud ka varem rõhutada.2
Kuid on täiesti ootuspärane, et sallivuse kui mingis mõttes keskteega pidigi juhtuma see, mis nüüdseks on juhtunud. Kui ühiskond polariseerub, siis ei sobi kesktee õieti kellelegi. Konservatiivsemale võib sallivuse nõudmine olla liiga palju, liberaalsemale sageli liiga vähe. Ühele ei meeldi sisserändajad või juba olemas vähemused kas etnilisel, seksuaalsel vm alusel. Teine võib aga lausa pooldada ja edendada sisserändu, olgu põhjuseks normatiivsed vaated, mille kohaselt tuleb inimesi aidata, kui saab, sest igaühel on õigus abile, ei tohi keelata indiviidile võimalusi lihtsalt selle pärast, kus ta on sündinud jne. Või on põhjuseks utilitaarsed vaated, mille kohaselt lisanduv tööjõud toob kasu, rohkem väljast tulnud noori tähendab tulevikus rohkem maksumaksjaid, aga tulemuseks on ehk ka rikkam kultuurikeskkond jne. Või on sel inimesel arusaam, mille järgi on lääs neid maid, kust tullakse, varem koloniseerinud, loonud ebavõrdsed majandussuhted, sooritanud muid ebaõiglasi tegusid, ning nüüd tuleb selle eest vastutada, sh abivajajaid sealt vastu võtta vms.
Oluline on mõista, et kujunenud olukorras pole nende asjade seletamisel „sallivuse“ pruukimisest kasu. See võib olla ühe poole arvates positiivne sõna, teise meelest aga üldse mitte, nagu viitab ka juba mõnda aega käibel halvustav nimetus „tolerast“. Sel juhul ei tee teise poole esindajat sugugi kurvaks, kui talle „sallimatu“ öelda. Pole ka mõtet nõuda sallivust, s.o asja talumist, kui tegelikult tahetakse, et väljendataks poolehoidu. Kuni polariseerumine jätkub, pole kummalgi poolel põhjust pidada vaidlusi sallivuse võtmes, vaid kasutada tuleb tugevamaid ja konkreetsemaid sõnu.
Teiseks käivad omanäolised debatid võrdsuse teemal. Vaieldakse selle üle, kui põhjendatud on mitmesugused võrdsuse nõuded, kui looduses võrdsust justkui ei leia. Selle diskussiooni taustal on õpetlik Rousseau näide. Teksti „Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest“3 alusel võib eristada romantistlikku Rousseaud, kes otsekui ihkab „tagasi loomuseisundisse“, ning ratsionaalset, valgustusaja mallide järgi ebavõrdsuse küsimusele lahendust otsivat „Ühiskondliku lepingu“4 Rousseaud. Esimeses tekstis eritletakse ebavõrdsuse põhjusi ja tuuakse välja kaasaegse ühiskonna kujunemisega kaasnenud tegurid, näiteks eraomandi (maaomandi) tekkimine, püüd olla teistest parem, mitmed muud pahed, sh kunstlikud vajadused. Teises tekstis on ta aga pühendunud nn ühiskondliku lepingu tingimuste analüüsile, kuidas ebavõrdsus ületada.
Rousseau näide on aktuaalne. Praegugi arutatakse selle üle, et „Arutluses inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest“ ehk nn teises arutluses5 välja kooruv pilt on ajalooliselt ebakorrektne, kuna ebavõrdsus oli olemas ammu enne kaasaegset ühiskonda. Näiteks David Graeber ja David Wengrow ütlevad 2018. aastal eesti keeles ilmunud artiklis „Kuidas muuta inimajaloo kulgu“, et „Palju sajandeid oleme endale jutustanud üht lihtsat lugu sotsiaalse ebavõrdsuse päritolust. Suurema osa oma ajaloost elasid inimesed tillukestes küttide-korilaste salkades. Siis tuli maaviljelus, mis tõi endaga kaasa eraomandi, ja seejärel linnade esiletõus, mis tähendas tsivilisatsiooni sündi selle sõna tõelises mõttes. Tsivilisatsioon tähendas hulka halbu asju (sõdu, makse, bürokraatiat, patriarhaati, orjandust …), aga tegi võimalikuks ka kirja, kirjanduse, teaduse, filosoofia ja enamiku inimese teisi suursaavutusi. Seda lugu tema kõige jämedamates joontes teab peaaegu igaüks. Vähemalt Jean-Jacques Rousseau päevist peale on see raaminud meie arusaamu inimajaloo üldisest kujust ja suunast.“ Autorid lisavad seejärel arheoloogia, antropoloogia jt teaduste leidudele viidates, et „Sellel narratiivil on üks fundamentaalne viga. See ei vasta tõele.“6
Siinkohal tasub üle korrata, mida Rousseau ütleb oma teoses „Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest“, mis algab kaht liiki ebavõrdsuse eristamisega: on loomulik ebavõrdsus (indiviidid erinevad tugevuse, arukuse jne poolest) ja kunstlik ebavõrdsus (kokkulepetest ja tavadest tulenevad erinevused ühiskonnas). Nimelt: „Alustame siis sellest, et jätame kõrvale kõik faktid, sest need ei puutu kuidagi meie küsimusse. Me ei pruugi pidada sel teemal läbiviidavate uurimistööde tulemusi ajalooliseks tõeks, vaid ainult hüpoteetilisteks või tinglikeks arutlusteks“.7 Ka Graeber ja Wengrow märgivad põgusalt, et Rousseau teine arutlus on mõeldud mõtteeksperimendina.
Oluline on, et Rousseaud huvitab ühiskonna toimimisest tekkinud ebavõrdsus, millest ülesaamisel ei loe, mis laadi ebavõrdsust looduses või ühiskonnaeelses või -välises seisus on või ei ole esinenud, isegi kui autor toob oma väidete illustreerimiseks näited „tsiviliseerimata“ hõimudest või lindude ja loomade käitumisest. Tema visandatud lahenduses, kus ta on üritanud leida teid ebavõrdsuse kaotamiseks, on juba pealkirjas kasutatud väljendist „ühiskondlik leping“ näha, mida eeldab võrdsuse püüdlus ühiskonnas: asjasse ei puutu looduse või inimese kehalise ja vaimse võimekuse uurimine, vaid inimeste kokkulepe vastastikuste suhete osas.8 See juhtum on kasulik, et saada selgust loomupärase ebavõrdsuse ja ühiskondliku võrdsuse debatis. Kui vaated kaheks jagada, on esimese poole seisukoht ligikaudu järgmine: inimolendid on tahes-tahtmata ebavõrdsed, seda ei saa muuta. Millise tunnuse alusel indiviide ei võrdleks, ikka pole ka kaks inimest kunagi ühesugused, rääkimata suuremast hulgast. Järelikult on võrdsusest rääkimine tegelikkuse eitamine. Just sel põhjusel ei taha toimida mitmesugused „sooneutraalsuse“ ja „soopimeduse“ eristused. Omaette lugu on statistikaga, mis näiteks USA puhul osutab mustanahaliste suuremale proportsioonile vanglates. Tegelikkust eirava õhkkonna tõttu on tulemuseks olukord, et kui oletada hüpoteetilisi uuringutulemusi, mille kohaselt ühiskond toimib õiglaselt, siis „võiks ju öelda, et mustanahalised on loomult kriminaalsemad, ning sellist väidet juba võrdsusaade välja ei kannataks“. Säärane eitav hoiak on ühtlasi valikuline, sest vanglates on ka mehi palju rohkem kui naisi, kuid seda ei peeta diskrimineerivaks, ei vaikita maha.9
Kui kuritegevuse puhul on asi loomuses, siis miks on ühe ühiskonna piires kuritegevust kord rohkem, kord vähem, näiteks Eestis 1990ndatel võrdluses tänapäevaga? Kui inimloomus on sama, ei tohiks see muutuda. Seega võiks arutlejate teine pool väga vabalt meeste agressiivsuse põhjusena näha ühiskonna ootusi, hoiakuid ja väärtusi, mis on mehed sellisteks teinud. Just teinud. Muidugi, kui nõustuda, et kuritegelik olemus pole mõne rassi või inimrühma või sugupoole kaasasündinud paratamatus, ei tähenda see, et ohte ei pruugi tõsiselt võtta: mõnd mustanahaliste rühma võõras linnas tasub ikka karta ja naisel tundmatut meest naisele ebaturvalises olukorras peljata. Kuigi, need kartused võivad olla alusetud. Põhjused ja tagajärjed on erinevad asjad. Ka politseivägivalla juhtumid nende hüpoteetiliste olukordadega tegelemisel on lihtsalt öeldes valel moel tagajärgedega tegelemine.
Tõsiasi, et võrdsus ühiskonnas ei põhine võrdsusel loodusteaduslike mallide järgi, pole mitte läbi lipsanud viga või kahe silma vahele jäänud asjaolu, vaid nii peabki olema. Samuti ei peaks kokku lepitud võrdsete suhete aluseks olema erinevad võrdsuse mitteempiirilised välja pakutud alused, olgu religioosse taustaga arusaamad (nt et inimesed on ühtviisi loodud jumala näo järgi) või näiteks Kanti lähenemine (iga inimolend saab ratsionaalse toimijana juhtida oma elu printsiipide abil) jt.
Võrdsuse loosungi all on korda saadetud palju halba, kui see on loosungiks jäänudki. Jabur „võrdsus“, mis reaalselt ei kehti (NLi näide) või kehtib valikuliselt (nt deklareeritakse, et igaüks on vaba, kuid kõiki see ei hõlma), ei tähenda, et võrdsus pole tegelikult võimalik. Vähem halba pole tehtud siis, kui ühiskonna suhted rajanevad, vastupidi, veendumusel, et inimesed on loomult ebavõrdsed. Viimase kohta on arvukalt näiteid, kuid selle kohta, et see on kaasa toonud head, on palju keerulisem leida. Kui Rousseau meenutab Aristotelese seisukohta, et osa inimesi sobib alluma ja osa loomult valitsema, märgib ta: „Aristotelesel oli õigus, kuid ta pidas tagajärge põhjuseks. Pole midagi kindlamat kui see, et kõik orjuses sündinud inimesed sünnivad orjadeks“.10 Tänapäeval näeme, kummal oli rohkem õigus. Inimese kehaline pool on enam kui paari aastatuhande jooksul samaks jäänud, muutunud on suhted inimeste vahel. Selgemaks on saanud ka see, et ebavõrdne staatus ja sõltuvussuhted inimeste vahel mõjutavad indiviidi või rahva enesepilti, nagu ka see, et orjameelsus ei olene loomusest, soost või rassist. Mõelgem või sellele, kui oluline ja endiselt valulik küsimus on „valgetele“ eestlastele 700aastase orjapõlve kuvand.
Kui võitlus käib ühiskonna tekitatud ebavõrdsete suhete kaotamise eest, on võrdsuse küsimuses loodusteaduste poole pöördumine tulutu ettevõtmine. Selle asemel et ringiga minna ja endale sobivatele uuringutele toetuda, võiks otse välja öelda, et see või teine võrdsus ühiskonnas mulle ei meeldi. Nagu „sallivusega“ opereerimise puhul võib praeguses polariseerunud õhkkonnas soovitada ka võrdsuse ja ebavõrdsuse küsimuses otsesemat lähenemist.
1 Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus. – Postimees 20. IX 2020.
2 Tanel Vallimäe, Ohvristaatus positiivset identiteeti korvamas. – Sirp 24. IV 2009. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ohvristaatus-positiivset-identiteeti-korvamas/
3 Jean-Jacques Rousseau, Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest (1755). I osa. Tlk Mirjam Lepikult. – Akadeemia 2008, nr 9. Lähema huvi korral soovitan teksti järelsõna Eva Piirimäe, Jean-Jacques Rousseau „Teine arutlus“ (1755) ajaloolises kontekstis: sissejuhatus. – Akadeemia 2008, nr 12.
4 Jean-Jacques Rousseau, Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid (1762). Tlk Mirjam Lepikult. Varrak, 1998.
5 Esimeses arutluses leidis ta, et teadustel ja kunstidel ei ole olnud positiivset mõju inimese moraalile, pigem vastupidi. Vt Jean-Jacques Rousseau, Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele“ (1750). Tlk Kristiina Ross. – Vikerkaar 1993, nr 1-2.
6 David Graeber, David Wengrow, Kuidas muuta ajaloo kulgu (vähemalt selles osas, mis on juba toimunud). Tlk Triinu Pakk. – Vikerkaar 2018, nr 7-8.
7 Rousseau, 2008, lk 2093.
8 Levinud vastuväide on, et tema ideed toovad kaasa totalitarismi, kus inimesi „sunnitakse vabaks“, kasutades väljendit „Ühiskondlikus lepingus“, see käiks otsekui võrdsusega kaasas. Kuid et see nii ei tarvitse olla, vt nt C. Taylor, The Politics of Recognition. Rmt: Multiculturalism: Examining the Politics of Recognition. Toim A. Gutmann. Princeton University Press, Princeton 1994, lk 25–73.
9 Vastanduvate poolte argumendid on väga hästi välja toodud artiklis M. Kunnus, Valge mees on surnud. – Sirp 20. VII 2020. Sealt on pärit ka viidatud tsitaat. Kas autori vaatega debatis kaasa minna, sõltub loomulikult poole valikust.
10 Rousseau 1998, lk 18.