Juba kaks nädalat võistlevad Tallinna võimuvahetuse järgses uudisvoos kaks teemat: tarvilik ja tarbetu, millest tagumine vägisi esimest tapab. Kogu avalik tähelepanu peaks praegu olema sellel, mida ja kuidas uus linnavalitsus teisiti või paremini teeb ja kas ta sellega ka lubatud tempos hakkama saab. Aga ei, sel korral kaotajaks jäänud poole toetajaskonda toidetakse innukalt lootusega, et juhtunu saab juriidiliste konksudega tagasi pöörata, olematuks teha. Keskerakondlased on püstitanud väite, et linnapea valimisel rikuti valimiste salajasuse põhimõtet. Keegi olevat kedagi survestanud hääletama oma veendumuste vastaselt ning seda ka hääletussedelit pildistades tõendama – justkui oleks valijad volikokku valinud kahte sorti või eri seisustest volinikud, kellest ülemkihil on võimalik „alamaid“ mis tahes nurjatusteks sundida. Ühed volinikud on seega olemas ainult teiste armust.

Asja arutamisse on juba kaasatud ridamisi advokaate ning kui kaebajad ei loobu, jääb lõppotsus kohtu teha. Oma seisukoha on esitanud ka õiguskantsler Ülle Madise, kes seekord on paraku jäänud poolele teele. Jah, sedeleid eri moel märgistades, neid pildistades ja oma lojaalsuse tõendusmaterjalina levitades võisid volinikud tõesti valimise salajasuse põhimõtet rikkuda. Õiguskantsler ütles ERRile, et otse ega kaude ei tohi volinikku panna „olukorda, kus ta peab hakkama seletama, kelle poolt ta hääletas, või kus ta on survestatud valikut tegema“. Kehtiva reegli järgi ei tohigi – aga on see üldse mõistlik reegel? Reegel, mis justkui kaitseb volinikku, jätab tema valija kaitsetuks ja teadmatusse. Valijal peab aga olema alati ja igas küsimuses õigus teada, miks ja kuidas tema esindaja on hääletanud, ja valitu kohustus on seda ausalt seletada.

Kõik Tallinna volinikud peaksid endale esitama kaks küsimust: „kas ma oleksin hääletanud teisiti, kui hääletus oleks olnud avalik?“ ja „kas ma olen valmis kohtumisel valijatega või ka kolleegidele volikogus oma otsuse kohta valetama?“. Kui üks või mõlemad vastused on jaatavad, peaks inimene viivitamatult volinikukohast loobuma, sest on selleks tööks moraalselt kõlbmatu. Asi ei ole ainult Tallinna linnas, täpselt samasugusesse olukorda satuvad regulaarselt kõigi omavalitsuste volikogud ning vähemalt korra aastas ka riigikogu. Seega vajab tuulutamist küsimus, kas XXI sajandi esindusdemokraatias on seaduste-määrustega sätestatud isikuvalimiste salajasus üldse õigustatud ja vajalik, kui salajasus kaitseb otsustajaid valijate arvelt ning suunab otsustusprotsessis kasutama hämaraid teid telgitagustest intriigidest võimaliku šantaaži ja korruptsioonini.

Põhiseadus kaitseb salajasust neljal puhul, neist kaks puudutavad üld­valimisi riigi ja omavalitsuse tasandil ja õigusega, sest reavalija vajab tõepoolest kindlat kaitset tõeliselt vaba valiku tegemiseks. Veel kohustab põhiseadus kasutama salajast hääletamist presidendi valimisel (§ 79) ning lubab kitsalt, et „salajast hääletamist korraldatakse põhiseaduses või Riigikogu kodukorra seaduses ettenähtud juhtudel ainult ametiisikute valimisel või nimetamisel“ (§ 72). Riigikogu ongi endale töö- ja kodukorra seaduses ette näinud salajase hääletuse kõigi põhiseaduslike institutsioonide juhtide valimisel või ametisse nimetamisel. Põhiseadus selliseks teguviisiks ei kohusta muu kui presidendi puhul.

Põhiseaduse kommentaaridest selgub, et näiteks see, kuidas täpselt peab valima riigikogu juhatust, oli küll arutusel, kuid jäi lõpptekstist välja, sest tegu on enesekorraldusliku küsimusega, nagu seda on ka juhtide valimine omavalitsuse volikogus. Presidendi valimise kord on aja haprusest ja olupoliitilistest tuultest tingitud juriidiline tööõnnetus, nagu on korduvalt tõestamist leidnud, eriti värvikalt ja näruselt 2001. aastal, mil suuremad mängurid iga valimisvooru tarbeks „oma“ hääli klotsina liigutasid, kuhu vaja. Mil moel seal küll valijamehed kaitstud olid ja vaba tahet ilmutada said?

Isikuvalimiste salajasus on traditsioon ja seadus mujalgi ning mõttetu igal pool, sest väikesearvulistes kogudes on ka tõenditeta kõigile asjaosalistele selge, kuidas keegi hääletas. Salajasus on mugavuse ja kahepalgelisuse teine nimi, sest valitud isikud volikogus või riigikogus on niikuinii seaduse erilise kaitse all ning vabamandaadi põhimõtte järgi on kohustatud vabalt, mitte kätepesukombe alusel otsustama. Aga avalik võim ei tohi tegutseda iseenda, vaid avalikes huvides. Avalik huvi on see, et esinduskogusid juhiksid selleks kõige pädevamad ja isikuomadustelt sobivaimad inimesed. Kuidas aga avalikkus ehk valijad saavad kindlad olla, et hääletajad otsustamisel just pädevust, aga mitte parteilisi tehinguid ja juhtnööre silmas pidasid, kui nood oma otsust varjata saavad ning põhjendama ei pea?

Viimased riigikogu juhatuse valimised on õpikunäide, miks salastatus on halb. Riigikogu aseesimeeste valimisel kaldus riigikogu juba teist aastat järjest kõrvale varem poliitikakultuuris juurdunud kirjutamata reeglist, et teise aseesimehe koht kuulub suurima opositsiooni­erakonna esindajale. Võimu­koalitsiooni toetusel sai parteiline ülejooksik Jüri Ratas rohkem hääli kui tema konkurent Arvo Aller EKREst. Nagu näiteks Jürgen Ligi kommentaarist selgus, ei olnud küsimus üldse Alleri oskustes ja isikuomadustes, vaid koalitsiooni vajaduses karistada erakonda, „kes eitab valimistulemusi“. Väga oleks tahtnud näha, kes konkreetselt oma hääle Rattale andis, ning veel enam kuulda põhjendusi, miks see hea ja õige oli ja kuidas kooskõlaline selle hääletaja valijate tahtega. Koalitsioonierakondade erahuvi võib ju olla EKRE-le vastandumine ja selle nurkapanemine, aga iga liigutus, mis suurendab parlamendi töövõimetust, on kindlasti vastuolus avaliku huviga.

Salajaste isikuvalimiste reeglist on üks silmatorkav erand. Nimelt hääletab riigikogu avalikult peaministri­kandidaadile valitsuse moodustamiseks volituste andmise üle. Sisuliselt on tegu samasuguse isikuvalimisega nagu riigikogu juhatuse puhul ja tulevane pea­minister teab täpselt, kes talle hääle andis ja kes ei andnud. Seejuures võib vabalt juhtuda, et koalitsioonis on saadikuid, kellele küll väga meeldib kokku lepitud valitsemisprogramm, kuid peaministri isik on mingil põhjusel vastuvõetamatu. Kui peaminister peab toime tulema teadmisega, kes on tema vastased (sh koalitsioonis), siis miks ei peaks riigikogu juhatuses keegi samaga hakkama saama? Või milline loogika on väites, et salajasel hääletusel tulevad Tallinna linna­pea valimisel hääled kokku, avalikul aga mitte?

Niisiis, salastatusel on tagajärjed. Kõige halvem neist on otsustuskogude mainekadu. Avalikul hääletamisel ei saa miski viltu minna, salajasel küll. Iga kord, kui mõni rühmitus või ilmajäänu seab valimisprotseduuri või mõne voliniku käitumise seaduslikkuse kahtluse alla, õõnestab see elektoraadi silmis avaliku võimu usaldusväärsust. Kui nad juba isikuvalimistel salasobinguid ja sohki teevad, siis miks peaks uskuma, et hoopis suuremate ja inimeste elujärge vahetult mõjutavate otsuste langetamisel juhinduvad saadikud parimast teadmisest, faktidest ja andmetest, aga mitte omakasupüüdlikest motiividest? Pole midagi lihtsamat kui järjepidevalt mürgist auru tekitavast isikuvalimiste korrast lahti ütelda nii kohaliku kui ka keskvõimu tööreeglistikus. Põhiseadus seda ei takista, välja arvatud presidendi valimisel. Ainsaks tõkkeks on inimese enda nõrkus, aga need nõrgukesed, kes julgevad otsustada ainult siis, kui keegi sellest teada ei saa, ei tohikski otsustuskogudesse üldse tikkuda.