Niisiis kandusid „Janu” etenduse ajal tavalisest julgemad reaktsioonid-emotsioonid publikust lavale – toimus energiavahetus ja ka näitlejatöödes tekkis üllatuslikult täiesti uusi kihistusi, siin ja praegu sündivaid improvisatsioonilisi hetki. Arutelul pärast etendust sai trupp väga sisulist tagasisidet, oli tunda, et teema tekitas  mõtteid, ja eriti näitlejatööd pälvisid kiitust. Loomulikult tuleb subtiitritõlke puhul arvestada ka etteruttava või hilinenud reaktsiooniga. Kuna saalis viibis ka kohalikke eestlasi, siis tekkis publikus otsekui kaks hingamist, mis tekitas kummaliselt skisofreenilise tunde, see aga tuli lavastuse psühhedeelsele lavailmale ainult kasuks. Kui rääkida festivali programmist, siis kõige huvitavam oli see, et dramaturgia mõistesse suhtutakse väga avaralt. Eesti kirjandusteaduses näiteks ei vaadelda üldjuhul teatritekste, mis ei põhine selgepiirilisel näidendil, dramatiseeringul  või muul kirjapandud alustekstil, üldse dramaturgiana. Sellel festivalil oli enesestmõistetav, et dramaturgia alla kuulusid kõikvõimalikud töötlused, tekstimängud, improvisatsioonid jne. Dramaturgiasse suhtutakse kui lavastuse skeletti, sisulisse struktuuri.