Klaasikunstnike ühenduse aastanäitus „Resonants“ Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis kuni 29. IX. Koostanud Sofi Aršas, kujundanud Kati Kerstna.
Praegune kunstimaastik ägab väljakutsuva ja bravuurika enesepaljastamise all, piire kombatakse vulgaarsuseni välja. Tegelikult on ammu kõik piirid juba ületatud. Seekordne klaasikunstinäitus pole aga ei käsitööõlu ega ka vein, higi hoopiski mitte. Klaasikunstnike aastanäitus mõjub kui sõõm klaari ja puhast külma allikavett silmapesuks ja janukustutuseks.
Klaasikunst on küll veider nähtus, mis võib tekitada esmakordselt sellist väljapanekut külastades meeltesegaduse. Saali siseneja kohal hõljub nõutus, hämmeldus ja veel midagi tabamatut, enne kui silm kohaneb esimeses hämaras ruumis väljavalgustatud objektidega, millest mõned näevad välja kui teiselt planeedilt pärit eluvormid. On laest alla kõikuv idamaise hõnguga keti otsas rippuv lambisarnane objekt, mängulisi liivale pillutatud kuulikesi saadab lapsemeelne optimism, kusagil paistavad tardunud süvaookeanist pärit kombitsalised, teisal hammasrattad. Et ei olegi midagi ekstreemset? Jah, tõepoolest ei ole. „Resonants“ raputab küll, aga teeb seda peenelt alateadvuse tasandil.
Kõigepealt kerkib aga küsimus, mis on klaasikunst? Olen aus, tunnistan, et pole aimugi. Klaasikunsti võiks asetada ühte patta moe-, nahakunsti, üleüldse igasuguse kunstilise väljendusvõimalusega, mille teine pool sisaldab kardetud disaini (kardetud sellepärast, et disaini puhul lisandub turumajanduslik toote aspekt; ühtlasi on selle mõistesisu tähenduste paljususes hägustunud). Klaasikunsti süvenemata toob selline määratlus kaasa kahtlase väärtusega võimaluse eelarvamuste tekkeks. Aknaruut, vaasid, kausid, auhinnameened, helmed, pärlid, Tiffany lambid ehk kõik, mida saab toota ja lõpmatult paljundada, kujutavad endast argipäeva ning klaasi võimalused jäävad seda sorti esemete seas varjule, väljendumata. Teiselt poolt, nagu kõnealune näitus ilmekalt esile toob, saab klaasi kui materjali nautida ka, unustades täiesti praktilise suunitluse.
Klaas, mis viitab õrnuse ning läbipaistvuse tõttu puhtusele ja süütusele (pole midagi varjata, kõik paistab ju läbi, seega ei saa klaas valetada), võib ka haavata, võib-olla isegi tappa. Klaasikillud murus on salakavalad väikesed saatanad, mis põhjustavad jalatalda sattudes kõrvetavat valu. Veel hullem, kui klaasipuru peaks sattuma silma. Näitusel vaatajat haritakse: saame teada, et klaas võib visuaalselt välja näha ka nagu krobeline graniit, geood või meenutada isegi õlimaali. Mõne teose võiks õigustatult liigitada joonepõhise graafika alla.
Näituse pealkiri „Resonants“ osutab võnkumisele, lainetele, mõjutustele. Resonants ehk süsteemi sundvõnkumise amplituudi järsk suurenemine tekib siis, kui välise mõjutuse sagedus läheneb võnkuva süsteemi omasagedusele. Näitus tõepoolest võngub. See näib tulenevat küllalt kavalast ruumijaotusest. Võimalik, et oma osa on ka sellel, et ruumist pääsemiseks tuleb näitus tagurpidi uuesti läbida.
Oluline on galeriiruumi jaotus kolmeks: pime ruum, vahepealne hämar ruum ja valge ruum. Hämarusest tulijale mõjub valge ruum, viimane galeriiosa, isegi veidi kerglasena, kuivõrd siit leiab klassikalise klaasvormi (kausi), lõbusad näod ja maale imiteerivad objekt-pildid. Kohtab ka klaasihuumorit, muu hulgas ristilöödud klassijuhatajat.
Üldiselt kipuvad kunstnikud oma teostest rääkides takerduma tehnilistesse nüanssidesse ja nii oma tundmusi, tõelist mina või isegi salaarmastust varjama.
Galerii keskosas, kahe ruumi vahelises ristis paiknevad postamentidel nurkapidi neljakandilised klaastahvlid, millel kulgevad sähvatustena hoogsa pintslitõmbe laadsed pinnad. Need on nagu lendtähtede sabad püütuna igaveseks klaastahvlile.
Klaasikunstnike aastanäitus Võrus on veidi ootamatu, aga see, et kunstielu väljaspool Tallinna tasapisi, kuid kindlalt juuri ajab, teeb vaid rõõmu.
„Resonants“ on esteetiliselt ja visuaalselt puhas ja kaunis, ehk sakraalnegi. Argimured hajuvad selle ilu keskel ja näituselt lahkunu hinge jääb õnnis rahu. Kes teab, mis vorme klaas järgmiseks võib võtta. Klaasile amorfse ainena, mis pole ei vedelik ega ka tahkis, on voolamiseks aega vaja.
