Inimesed arvutavad enamasti kümnendsüsteemis. Oleme harjunud pidama kümne astmeid ehk niinimetatud ümmargusi arve – kümme, sada, tuhat, kümme tuhat … – kuidagi eriliselt ilusaks ja tähtsaks. Sada aastat elu on sümboolne tähis, mida paljud ihaldavad, aga milleni jõuavad vähesed. Sada aastat on soliidne iga ka ühe perioodiliselt ilmuva trükise jaoks. Neil päevil jõudis selle tähiseni Tartu Tähetorni kalender, üks eesti (populaar)teaduskirjanduse omanäoline väljaanne. 1923. aasta sügisel ilmus Tähetorni kalender (edaspidi TK) 1924. aastaks ja nii igal aastal tänini. Täpse arvestuse järgi peaks äsja ilmunud TK 2024 olema juba kalendri 101. number, aga juhtus nii, et ühel aastal jäi kalender välja andmata – sellest allpool – ja nii saame korraga tähistada TK 100. sünnipäeva ja piduliku juubeliväljaande ehk C aastakäigu ilmumist.

Tähetorni kalendrit võib pidada Eesti vanimaks järjekindlalt ilmuvaks populaarteaduslikuks ajakirjaks (mis, tõsi küll, ilmub vaid kord aastas), sest tavaliselt sellele aule pretendeeriv Eesti Loodus hakkas ilmuma 1933 ja pärast Teist maailmasõda uuesti 1958. TK ei ole ei seina- ega lauakalender, vaid pigem raamat – aastaraamat põhjaliku kalendaariumi ja lisaga, mis sisaldab artikleid nii Eesti astronoomide tegemistest kui mitmekesist infot ja uudiseid laiast maailmast. TK koostamise põhimõte, mis on sada aastat üsnagi muutumatuna püsinud, on esimese väljaande eessõnas kirja pandud nii: „Käesoleva kalendriga on soovile vastu tuldud, andmeid taevanähtuste kohta, nagu päikese ja kuu tõusud ja loojangud, planeetide liikumised jne., teha kõigile kättesaadavaks. Et tutvustada laialisemaid ringkondi, kes erilisest teaduslisest tööst on eemal, selle töö saavutustega, on juurelisatud ülevaated mitmesuguseist astronoomia küsimusist ja lühikesed kokkuvõtted tähetorni publikatsioones ilmunud spetsiaaltöist.“

Kalendaarium

Aastakümneid oli TK ainuke allikas, kust võis leida päikese ja kuu tõusu ja loojangu ajad igaks päevaks ja seda eraldi Tallinna ja Tartu jaoks koos juhistega nende aegade arvutamiseks teistes Eesti linnades ja nende ümbruses. Uuemal ajal on tabelitesse lisandunud Võru ja Kärdla. Erinevused on tõesti märgatavad, mõnikord üle kahekümne minuti. Kliimateadlane Ain Kallis armastab öelda, et Eesti on ilma poolest suurriik. Sama võib öelda astronoomiliste nähtuste kohta. Kui Võrus tõuseb päike talvise pööripäeva paiku enne kella 9 hommikul, viibivad hiidlased veel sumedas koiduhämarikus. Kord tuli Saksamaa suursaadik Eestis, kelleks aastal 2002 oli Gerhard Enver Schrömbgens, ühel Tartu visiidi päeval spetsiaalselt Tõraverre, et observatooriumis otseallikatest järele uurida, miks on talvel Tartus päev pikem kui Tallinnas ja suvel vastupidi. Meie hea kolleeg Mihkel Jõeveer (1937–2006) andis talle põhjaliku ülevaate maakera pöörlemisest ümber oma viltuse telje.

Internetiajastul on TK roll igapäevaste tõusu- ja loojanguaegade allikana vähenenud, igaüks võib neid oma asukoha jaoks kergesti arvutada. Kalendaarium on siiski traditsioonilise vormi säilitanud, kindlasti leidub ka neid, kellele 1924. aastast pea muutumatuna püsinud tabelid vägagi korda lähevad. TK ei ole läinud kaasa poliitikute kummalise arusaamaga, et kellaosuti nihutamine kaks korda aastas toob meie õuele õnne ja aitab energiat tohutult kokku hoida. Kalendri sissejuhatavas seletuses trükitakse praegu lakooniline märkus: „Kalendri ajasüsteemiks on Ida-Euroopa vööndiaeg (talveaeg). Eesti Vabariigi valitsuse poolt ajavahemikus xx. märts kell 3.00 kuni yy. oktoober kell 3.00 kehtestatava suveaja puhul tuleb kalendris toodud ajamomentidele liita 1 tund.“ Ajaga kaasas peab kalender siiski käima. Esimesed väljaanded algavad selgitusega: „Aeg kalendris on n. n. Ida-Euroopa aeg, väljaarvatud juhtumised, kus see on teisiti äratähendatud. Ida-Euroopa aeg, mis Greenwichi ajast 2 tundi ees, on Eestis ametlikult vastuvõetud aja-süsteem, ja kõik telegrafi-, raudtee-jaamad ja teised ametlikud asutused on kohustatud seadma oma kelli selle aja järele, mis Tartu Ülikooli Tähetornist antavate ajasignaalide abil sünnib.“ Huvitava nüansina tasub märkida, et aastatel 1927–1937 kasutatakse viimases lauses mitmuse osastava vormi „kellu“.

Ja siis TK 1941: „Aeg kalendris on nn. Moskva aeg, välja arvatud juhud, kus see teisiti on ära tähendatud. Moskva aeg, mis on Greenwichi ajast 3 tundi ees, on ENSV-s alates 6. aug. 1940 ametlikult kehtiv ajasüsteem, ja kõik … “ Muutlikud ajad sundisid sissejuhatust juba järgmisel aastal muutma, Ida-Euroopa aeg tuli tagasi. TK 1943 ja 1944 aga loeme: „Aeg kalendris on nn. Kesk-Euroopa aeg … Kesk-Euroopa aeg, Greenwichi ajast üks tund ees, on meil ametlikult kehtiv ajasüsteem.“ TK 1945 ja 1946: „Aeg kalendris on nn. Moskva aeg, välja arvatud juhud …“ Huvitav, kas see „nn.“ tsensorit ei häirinud. Igal juhul alates TK 1947 on kasutusel päris Moskva aeg, mitte niinimetatud. Moskva aega jätkus TK 1989-ni, TK 1990-s kohtume taas Ida-Euroopa talveajaga.

Kultuurivaramu

Ajaga kaasas käimist on aga võimalust mööda püütud vältida kalendri lisas. Taevased asjad ei lase end häirida maapealsete valitsejate tegemistest ja suvast. Alati ei pääse mööda lühendi ENSV kasutamisest ning aastaid avaldatakse kroonikat Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Tartu osakonna tegevusest. Alates TK 1960 muutus viimane Eesti (ilma NSVta!) osakonnaks. Peamiselt vaid 1950ndate algupoolel tutvustatakse mitmeid vene ja nõukogude teadlasi. Võib leida artikli „Kosmogooniline probleem ja selle käsitlus nõukogude teaduses“, aga üldiselt püütakse ikka jälgida astronoomia ja sellega seotud teaduste arengut kogu maailmas. Olude sunnil on ilmunud kokkuvõtteid Nõukogude Liidus toimunud konverentsidest ja reisidest „vennasvabariikide“ observatooriumitesse. Alates TK 1962 hakkab avanema ka läänepoolne maailm: akadeemik Aksel Kipper (1907–1984) kirjutab Rahvusvahelise Astronoomia Liidu XI kongressist, mis toimus Ameerika Ühendriikides California Ülikoolis Berkeleys ja mida tal oli võimalik umbes 50 liikmega Nõukogude astronoomide delegatsiooni koosseisus koos prof Harald Keresega (1912–2010) külastada. Reisikirjad lühematest või pikematest reisidest läänemaailma olid läbi 1960.–1980. aastate kosutavaks (ja kadedust tekitavaks) lugemiseks koju jäänutele.

Aja vaimu näitab ka TK 1951 ilmumata jäämine. Aastaid spekuleeriti, kas see oli kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi tagajärg või lihtsalt tollane tähetorni juhataja Harald Keres unustas kalendri kokkupanemise. Õnneks on meil olemas elav ajalugu, Tähetorni kalendrist vaid viis aastat noorem Eesti astronoomia grand old man akadeemik Jaan Einasto. Juubeliväljaandes kirjutab ta ise: „Ühel korral andis uus võim märku oma olemusest. See oli 1950. ja 1951. aastal, kui toimus üldine teaduse puhastamine kodanlikust natsionalismist ja suur muutus bioloogiateadustes. 1951. a TK oli ette valmistatud, kuid jäi ilmumata. Järgmise, 1952. a TK ilmumiseks oli vaja taotleda Tartu linnavalitsusest ja parteikomiteest luba. Käisin seda taotlemas ja oli tükk tegemist, et selgitada TK ilmumise vajalikkust.“

Tänapäeval pole vaja eriti selgitada TK ilmumise vajalikkust, turg paneb asjad paika. Alati ei ole olnud kombeks avaldada TK trükiarvu. Küllap tähetorni arhiivist leiaks andmeid ka 1920. ja 1930. aastate tiraažide kohta. Kalendrites 1941–1991 on see ära trükitud: TK 1941 – 550 eksemplari, TK 1943 – 1020, TK 1945 – 1200 jne. 1950ndatel on tiraaž kõikunud 1000 ja 3000 vahel (maksimum oli TK 1954), 1960ndate algupoolel 1500 ümber, 1966–1972 enamasti 2000. TK 1973–1987 trükiti 3000 eksemplari (TK 1979 ja 1980 isegi 3500) ja siis, koos rahvusliku ärkamisega, tegi äkilise tõusu ka TK trükiarv: 1988 – 4000, 1989 – 5000, 1990 – 5700, 1991 – 6000. See jääb kindlasti absoluutseks rekordiks. Viimastel aastatel on trükitud vaid 500 eksemplari, aga sedagi kippus palju olema. Juubeliväljaande tiraaž on 350, loodetavasti saab sellest bibliograafiline haruldus.

Teadust kannab tõe otsimine

TK 1924 eessõnas kirjutatakse, et „kalender ilmub Tähetorni personaali kollektiivse tööna“. Nii on see toimunud kõik need sada aastat, aga TK-l on siiski olnud ka vastutavaid toimetajaid või peatoimetajaid. On üsna kindel, et TK väljaandmise algatasid Eesti üks kuulsamaid astronoome Ernst Julius Öpik (1893–1985) ning esimene eestlasest astronoomiaprofessor ja tähetorni juhataja Taavet Rootsmäe (1885–1959, aastani 1936 David Rootsman), viimast on pärast Teist maailmasõda nimetatud ka kalendri vastutava toimetajana. Tema TK 1924 artikkel „Astronoomia kultuurilisest väärtusest enne ja nüüd“ on juubeliväljaandes muutmata kujul uuesti trükitud. Aastateks 1961–1975 peatoimetasid kalendrit Grigori Kusmin (1917–1988), Heino Eelsalu (1930–1998) ja Hugo Raudsaar (1923–2006) ning siis 31 aastat kõige pühendunum kalendritegija Mihkel Jõeveer. Tema surma järel on TK olnud jälle „peata“, alates TK 2014 on seda rolli ennast peatoimetajaks nimetamata täitnud Tõnu Viik. Tema juubeliväljaandeks kokku pandud statistika järgi on kalendri lisas saja aasta jooksul avaldatud umbes 880 artiklit enam kui 120 autorilt. Kogu see kultuurivaramu on aidanud täita eesmärki, mille Taavet Rootsmäe on TK 1944 sõnastanud nii: „Aineliste ja muude võimaluste kitsais raames on Tähetorn Eesti Ülikooli allasutisena püüdnud alati taotleda oma õilsat eesmärki – võtta osa maailma ehituse uurimisest kogu meie planeedi koostöö ulatuses ja samal ajal ka rakendada end vaimse kultuuri kõrgusele püüdva meie kitsa kodumaa teenistusse.“

Praegusel tõejärgsel ajastul, nagu seda vahel kiputakse nimetama, ei saa jätta ilmutamata veel üht Taavet Rootsmäe tsitaati, mis pärineb artiklist „Astronoomia kultuuriline ülesanne ja Tartu Tähetorni osa selles“, TK 1946: „Teadust kannab tõe otsimine, mis on niisama siiras ja aus kui loodus. Tõde, milline ta ka on, tuleb avastada. Seda on meile vaja ja meie peame sellele kohastuma. See teaduse hoiak tõe suhtes, ilma milleta ta ei suudaks üldse olelda, peaks olema ühtlasi eeskujuks tegutsemisele kõige muuga.“

Laurits Leedjärv on Tartu ülikooli Tartu observatooriumi kaasprofessor.