Kontserdil seda muidugi ei juhtunud ja sellesse põhihoonesse, kuhu silma järgi otsustades võiks mahtuda ca 40 inimest istuma, kogunes publikut sadakond. Meie noor kammeransambel, ja ehk enamgi – vaieldamatu tippkoosseisus keelpillikvartett TetrArchi (Kristjan Hallik, Kristiina Kostrõkina, Laur Eensalu ja Indrek Leivategija) pakkus kuulamiseks sellise NYYD-kava: György Ligeti Kvartett nr 2, Malle Maltise „AIR” (esiettekanne), mis on kirjutatud spetsiaalselt TetrArchile ja ruumile mõeldes (Kolmkäsi Jumalaema kirik) ning Henryk Górecki Kvartett nr 2 op. 64.
Neist esimene teos, Ligeti Kvartett nr 2 on kirjutatud 1968. aastal LaSalle Kvartetile, kes teostas esiettekande 1969. aastal. Helitöö on viieosaline (kena olnuks neid näha ka kavas), päris karakteersete pealkirjadega, mida võiks tõlkida umbes nii: I „Nõrganärviline allegro”, II „Väljapeetult, väga vaibuvalt”, III „Mehhanismi täpsusega”, IV „Tige, loomalik, käratsev presto”, V „Delikaatne allegro”. Kindlasti on võimalik neid pealkirju ka mõnevõrra teisiti tõlkida, kuid ainult mõnevõrra ja pildi maalib seegi tõlge. Teos nõuab samavõrd ekstravagantseid (ilma irooniata) pillide valdamise võtteid, aga eriti ansamblilist meisterlikkust. Noortel muusikutel ei jäänud vajaka millestki ja selle teose ajal hakkaski mul kummitama sõnapaar „sosinad ja karjed”. Las see jääbki nüüd nii, sest keegi ei arva enam, et jutt käib Bergmani filmist.
Malle Maltise sellele kvartetile ja sellele ruumile kirjutatud teos „AIR” assotsieerub eelkõige ikkagi õhuga, ja nii ma seda vihjena ka mõistsin. See pala koosnes selgelt kahest plaanist, millest esimene oli läbi viidud flažolettides ja teine normaalses registris ning mis lõi justkui kontrasti külma ja sooja tuulekese vahele. Sobib ju „AIR’iga” suurepäraselt, kui just päris mööda ei pane.
Peateosena esitati poola helilooja Henryk Mikołaj Górecki Kvartett nr 2 „Quasi una fantasia” op. 64 (1991). See teos on märkimisväärne nii žanri ajaloos kui helilooja teoste nimekirjas. Henryk Górecki (1933) oli viiekümnendate lõpus, kuuekümnendate alguses poola avangardistide esireas ja samuti kui paljudel teistelgi saatusekaaslastel toimus tema loominguline murdumine seitsmekümnendatel. Ta on piiranud impulsse oma loomingule rahvamuusika ja religioossete mõjuritega ning on saavutanud maailmas tohutu edu. Górecki Kvartett nr 2, mille esiettekandjaks oli Kronos Quartet, on juba saanud ka balletiks ja paljud maailmanimega koosseisud on pidanud vajalikuks teos oma repertuaari võtta, vaatamata selle mahule (ca 40 minutit), mis pole tänapäeva kammermuusikale üldse omane.
TetrArchi kvartett ei jäänud materjalile sugugi alla, kuigi prevaleerima jäi soov kuulata teost kontserdisaali õhustikus. Vaatamata segavale faktorile, et kvarteti koosseisust Hallik ja Eensalu on kodumaised ning Kostrõkina õpib Weimaris ja Leivategija Münchenis, on TetrArchi töö- ja teovõimeline. Mis tähendab, et meil on nüüd see unelmate koosseis olemas, kes istub kokku koolipõlves ja väljendab ennast kvartetina kuni finis coronat opus.
