Ester Mägi metsole kirjutatud laulude mõjuv muusika tekitas koos Alveri võõritusehõnguliste tekstidega lausa katartilisi külmavärinaid. „Puust palitu” kaunis ja lihtne a cappella algus kulmineerub madala dramaatilise lõpuga. Ka „Linnud naersid” väline kerge lõbusus peidab endas sügavat allasurutud valu, mis pahvatab välja tasases, kuid ahastuses mõjuvas lõpus. Mänglevalt mõjuv lugu pole kergete killast, isegi metsole on ebamugav madal algus ning alumine pikk g intensiivse klaveripartii taustal – aga tulemus tasus vaeva. Lokuta demonstreeris peaaegu instrumentaalset häälekäsitsust, mis võimaldas ka hästi teksti jälgida, ja Raide mängis iga noodi oma ilmekuses oluliseks.

Kava kaanel pälvis tähelepanu lauljanna häälemääratlus – sopran. Alustas ju Helen Lokuta oma tähelendu eelkõige kõrge ja koloratuurse metsosoprani rolli, Rossini Tuhkatriinuga, mille eest pälvis ka teatriliidu aastapreemia (2006). Rahvusooperi etendustest ongi ta eelkõige tuntud metsosopranina, lauldes nii Bizet’ Carmeni nimirolli kui Maddalenat Verdi „Rigolettos”. Mullu debüteeris Lokuta tõelises sopranirollis Kleopatrana Händeli ooperis „Julius Caesar”, sellest hiljem esietendunud Gounod’ „Faustis” esitab ta aga taas kõrge metso partiid Siebelina. Lokutal on väga suur hääleulatus ja seetõttu saab ta laulda väga erinevat repertuaari. Kui Clara Schumanni laulus „Nad armsad üksteisel’” („Sie liebten sich beide”) kõlas ülemine register väga sopranlikult, siis „Lorelei” tõi esile ooperlikult dramaatilise värvipaleti. Alma Mahleri „Vaikne linn” („Die Stille Stadt”) poleks ehk kandvate madalate nootideta nii hästi mõjunud.

Pianist Martti Raide on kammermuusikuna saanud kvaliteedimärgiks. Lauluduodes sekundeerib ta partnerile hingestatud musikaalsuse ja tehnilise täpsusega. Raide lugu hakkab elama koos sissehingamisega, eriline oskus on tal kujundada lõppe, kus pinge sageli äärmuseni kulmineerub. Raide korraga nii mänglev kui tõsine esitus suhestus kaunilt heade näitlejavõimetega Lokuta oskusega elada läbi palju tundevarjundeid. Nauditav oli duo ühine fraseerimine Mahleri loos „Sume suveöö” („Laue Sommernacht”), mille lõppakord jäi veel pikaks ajaks õhku.