Jaapani klassikalises kirjanduses on alati just luule olnud kesksel kohal. Pikal rahuperioodil Heiani ajastul (794–1185) kuulus see aristokraatide igapäevaelu juurde ning andekad võisid teha puhtalt oma luuleoskuse najal peadpööritavat karjäärigi. Nii keiserlikul tellimusel kui ka oma lõbuks koostati mitmeid antoloogiaid, kus oli oluline nii luuletuste valik kui ka nende järjestus ja kooskõla. Näiteks võis antoloogia alata varakevade esimesi tundemärke kirjeldavate luuletustega, liikuda siis aastaringi pidi edasi, nii et jõuti välja talveni, ning teha sama algusest loogilise lõpuni jõudva arengu läbi nii armastuse kui ka reisimise teemadel, kusjuures kõrvuti luuletused olid seotud ka mingi kujundi või detaili kaudu.

Eestikeelsest tõlkest
1235. aasta paiku valminud „Sada luuletust, sada luuletajat” pani kokku teistegi kogude koostaja, luuletaja ja kirjandusteoreetik Fujiwara no Teika oma poja äia palvel Oguras asuva maja kaunistamiseks kalligraafiliste lehtedega. Teos on eriline veel selle poolest, et sai kuulsaks omapärase kaardimänguna, kus pildiga kaardilt (yomifuda) loetava luuletuse esimese poole järgi (5-7-5 silpi), tuleb laiali laotatud kaartide hulgast leida selle lõpp (torifuda, 7-7). Mitmetel jaapanlastel on need sada luuletust nii hästi peas, et võitja otsustab pigem reaktsioonikiirus. Nüüd on neid võimalik lugeda eesti keeles originaalkeelest tõlgituna, kõrval Edo ajastu (1603–1867) autoreid ning kalligraafiliselt kirjutatud luuleteksti kujutavad illustratsioonid, mis meenutavad vägagi eespool mainitud pildikaarte.
„Sada luuletust, sada luuletajat” väljaanne on varustatud Alari Alliku põhjaliku eessõnaga ning iga luuletus omakorda kommentaariga, mille esimene lõik tutvustab autorit ja teine seletab luuletuse kujundeid või põhjendab tõlkimisel tehtud valikut. Allik on tõlkides ja kommentaare kirjutades kasutanud hulgaliselt sekundaarteoseid, sealhulgas varasemaid, sisuliselt osaliselt kattuvaid antoloogiaid „Vanema ja praeguse jaapani luule kogu” („Kokin waka shū”, u X sajand) ning „Uus vanema ja praeguse jaapani luule kogu” („Shin kokin waka shū”, 1205). Eesti keeles ei ole neid tervikuna veel avaldatud, kuid esimese mõned valitud luuletused on kättesaadavad eesti keeles Rein Raua tõlkes (vt „Täiskuutaeva all”, LR 1985, nr 10-11). Veel tasuks varem eesti keeles ilmunust tähele panna tõlkekogumikku „Tankad: jaapani luulet Uku Masingu tõlkes” (Ilmamaa, 1997), sest kuigi nii ilmumisandmetes kui ka järelsõnana toodud Masingu 1942. aastal kirjutatud essees puudub vastav märge, on see tegelikult pööratud järjekorda pandud „Sada luuletust, sada luuletajat”. Seega on kõigist luuletustest eesti keeles vähemalt kaks tõlget, mõnest aga suisa kolm (nt luuletus nr 8: Raual lk 105, Masingul lk 97, Allikul lk 49; või luuletus nr 9: Raual
lk 77, Masingul lk 96, Allikul lk 51).
Alari Alliku tõlge on üldjoontes igati adekvaatne: täpne, läbimõeldud ja sekundaarkirjandusest tuge saanud. Arvestades, et jaapani luule tõlkimisel on vaja rinda pista peensusteni viimistletud viitelisuse ja sõnade mitmetähenduslikkusega, mis luuletuse tõlgendamisel ja nautimisel kaasa mängivad, ning kõik see sisu tuleb mahutada minimalistlikku vormi (etteantud silpide arv, kireji ehk lõikesõna kasutamine kahe mõtte, pildi või kujundi vastandamiseks), on Allik teinud head tööd. Kui lisada veel üldised raskused jaapani keelest tõlkimisel (keele tugev kontekstikesksus, lühikeste ja täpsete kultuurispetsiifiliste sõnade rohkus, mis tõlkimisel võivad venida pikkadeks fraasideks, viisakusregistrite raskesti tõlgitavus jm), siis on ettevõtmine veelgi muljetavaldavam. Kui midagi veel tah-ta – ja see on peaaegu juba norimine –, siis ehk suuremat poeetilisust ja aristo-kraatsust väljendusviisis. Näiteks näib mulle veider, et luuletuses nr 15 käib keiser korjamas „värsket rohelist”, mis on ühest küljest küll tabav, kuid tundub stilistiliselt pigem argikeelse väljendina. Ka on üks minu lemmikluuletusi antud kogust, Alliku sissejuhatuseski lähemalt analüüsitud nr 23 tõlgitud sisult täpseks, loogiliseks ja terviklikuks täislauseks, kuid seejuures on ohvriks toodud poeetilisus, mida võinuks sõnajärje muutmise ja sünonüümide kasutusega ehk siiski päästa: „Kui kuud vaadata, / teevad tuhanded asjad / mu meele nukraks, / kuigi sügis pole ju / kätte jõudnud mulle üksi” (lk 79). Loomulikult on maakeelelt jaapani klassikalise luule aristokraatsust raske nõuda, kuid just nimelt seetõttu oleksingi seda tõlkes leida lootnud.
Pisietteheiteid võiks leida teisigi (luuletuses nr 35 on kodukoht (furusato) tõlgitud maakohaks; luuletuse nr 14 kommentaaris mainitakse jänesejalga, kuid pole täpsustatud, et peetakse silmas üht sõnajala liiki; lisaks kalligraafiliselt kirjutatud luuletusele illustratsioonides oleks siiski võinud originaali ka trükitult ära tuua), kuid lugedes teksti paralleelselt Uku Masingu müstilisema tõlkega, kippusin peaaegu eranditult eelistama uuemat tõlget. Kohati on kaks versiooni lausa vastandlikud, näiteks luuletuse nr 63 puhul: Allikul „Pelgalt seda et / „sulle enam ei mõtle” / tahaksin öelda – / isiklikult näost näkku / sõnatooja abita” ja Masingul „Et ma nüüd peagi / suren mõteldes sulle, / vahemeheta / öelda sinule seda / kas pole siis võimalik?” (lk 42).

Lõpetuseks
Et süües kasvab isu, tekivad juba lootused, et järgmiseks võtab TLÜ Kirjastus ja miks mitte just Alari Allik ette ka näiteks Sei Shōnagoni „Padjaraamatu” („Makura no sōshi”) või Murasaki Shikibu „Genji loo” („Genji monogatari”). Seni aga tasub külastada Jaapani animatsiooni filmifestivali, nautida kevaditi ka Eestis õitsevate jaapani kirsipuude ilu ning tutvuda selle kõrvalt vana ja põneva kultuuri luule alustaladega. Ja kuigi eesti luules pole sellist vormiühtsust kui klassikalises jaapani luules, tasuks võib-olla kaaluda Alliku ettepanekut luua ka eesti luule põhjal selline kaardimäng – ehk leidub siis ka meil inimesi, kel sada luuletust nii hästi peas, et suudetakse esimeste silpide põhjal juurde panna teose teine pool.