Ants Laikmaa. Luuletaja Marie Underi portree. Pastell. 1904.
Ants Laikmaa väljapanek oli kõige ulatuslikum: 24 pastelli, nende hulgas mitmeid töid, mis tänaseks rahvuskunsti tüviteoste hulka arvatud, nagu Fr. R. Kreutzwaldi kujutav “Kaugelt näen kodu kasvamas” (1903), “Lääne neiu” (1903), “Vana Aitsam” (1904) jmt. Praegu võiks seda loetelu alustada küll teosega, mida tunneme nüüd “Luuletaja Marie Underi portreena” (1904). Näituse toimumise ajal muidugi asja niimoodi ei käsitletud, sest noorproua Hacker oli avaldanud alles esimesed eestikeelsed luuletused ja needki Mutti varjunime all. Repro
Kui sajand tagasi kavandati Tartus väljapanekut, millest kujunes esimene eesti kunstinäitus, siis ei nimetanud korraldajad seda esimeseks, sest nad olid ka varem põllumajandusnäituste raames kunstitöid esitanud. Seepärast kandis 1906. aasta 12. juunil ajalehes Postimees avaldatud kirjutis, kus järjekordse kunstiväljapaneku kava põhjendatakse, pealkirja “Meie kunstinäitused”. Selles anti kõigepealt teada põhieesmärkidest: “Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi poolt toimepandavad kunstinäitused tahavad kunsti ja kunstkäsitöö kohta arusaamist, huvitust ja üleüldist lugupidamist äratada. Nemad tahavad kunstnikka koguda, neid rahvale esitleda ja mõlemate vahel sidet luua ning sellega meie noorele kunstile austajaid ja toetajaid võita ja temale hoogu anda.” Edasi ei unustatud rõhutamast ka seda, et tegemist pole kohapealse iseäratsemisega, vaid eesrindliku suundumuse omaksvõtuga: “Nüüd, kus kunstipüüded mujal ilmas esimeses reas on ja kunsti kui edufaktorit ja kulturalist jõudu ülikõrgeks peetakse, oleks ka meil aeg temaga vähegi tegemist teha.”
Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi varasemad katsed kunsti näidata olid läinud vahelduva eduga. 1904. aastal oli see algul põllumajandusnäituse üldpildis ära kaduma kippunud. Halbade ilmade tõttu vähest külastamist leidnud ning organiseerimisraskustesse takerdunud näitus avati aga pärast vaheaega uuesti ning kunsti osas tublisti täiendatud kujul. Kokkuvõtvaks hinnanguks kinnistus Postimehes ilmunud arvustuse pealkirjas antu – “Mitte sugugi hädapoolik”. Järgmisel aastal aga enam nii hästi ei läinud, kunstiosa jäi näitusel kõhnaks ja kehvaks.
Kogetust õppust võttes tegid 1906. aasta näituse korraldajad mitu olulist uuendust. Kõigepealt moodustati kunstinäituse komisjon eesotsas kunstnike Kristjan Raua ja Karl August Hindreyga. Teiseks otsustati kaasata võimalikult palju kunstnikke ja selleks pöörduti otseselt kolmekümne seitsme kunstniku poole ja avaldati ajalehtedes üldkuulutusi. Nagu järgnevalt näeme, tõi see töö küll vaid osalise tulemuse. Väga õigeks ja oluliseks osutus otsus panna kunstitööd välja eraldi, lahus näituse põhiosast. Selleks paluti ruumid Eesti Üliõpilaste Seltsilt, kelle esinduslikus hoones kunstinäitus üles seati.
Iseäraline eesti kunstinäitus
Ametlikult saigi väljapanek eeltoodud pealkirja ja avati 12. augustil (vkj), samal päeval, mil Vanemuise vastvalminud teatri- ja kontserdihoonegi. Viimane oli aga sündmus, mis andis kunstinäituse külastajaskonnale lisa just väljastpoolt Tartut kohale tulnud kultuurihuviliste seast. Kunstinäitus sai rahvusliku kultuuripidustuse oluliseks osaks.
Mida kunstinäitusel näha sai, pole kahjuks võimalik päris täpselt kindlaks teha. Näituse korraldajad ei näinud ette teoste žüreerimist. Kui kohale tulid August Weizenberg, Amandus Adamson ja Ants Laikmaa, siis neile oli selge, et osa töödest tuleb näituselt välja jätta. Nad esitasid selle ettepaneku küllalt ultimatiivses vormis: kui nii ei tehta, keelduvad nad näitusel osalemast. Loomulikult arvestati nende nõudmistega. Samaaegselt täiendati veel ekspositsiooni pea avamishetkeni. Näitusel tegelikult osalenud autorid peaksid küll olema teada, enamik eksponeeritud töödest on jäänud teadmatuks-tundmatuks.
Näitusel esines üksteist kunstnikku, keda tinglikult saaks jagada kolme gruppi: lahkunud, elujõus tuntud ja alustajad.
Esimesi oli kolm: Juba 17 aastat tagasi surnud maalikunstnik Karl Ludwig Maibach (1833 – 1889), kelle looming oli Eestis sinnamaani sama hästi kui tundmata. Selle maastikumaalija teostest jõudis Tartusse 19 tööd, neist eksponeeriti seitset. Mees, kelle nime teadis enamik eestlastest, oli Johann Köler (1826 – 1899), tema teostest oli laiemalt tuntud vaid üks, Tallinna Kaarli kiriku freskomaal “Tulge minu juurde” (1879). Köleri esitus näitusel oli viienumbriline, millest ainsana on tuntud akvarell “Ketraja” (1863). Kolmandaks manalameheks oli noorelt lahkunud Albert Thomson (1873 – 1901), Riias ja lühiajaliselt Düsseldorfis õppinud ning seejärel Türil ja Paides tegutsenud kunstnik. Näitusel oli nii tema joonistusi kui ka õlimaale.
Elujõus esinejaist oli vanim ja tuntuim August Weizenberg, kes sünnimaal oli selleks ajaks oma loomingut tutvustanud rohkem kui kolmekümne aasta kestel. Ta esines uuemate teostega, mis ei tõusnud meistri loomingu paremiku tasemele. A. Weizenbergiga võistles tuntuses temast küll tunduvalt noorem, kuid Russalka monumendiga üldist tähelepanu pälvinud Amandus Adamson (1855 – 1929). Näitusel eksponeeris ta skulptuure, mis kuulusid tema loomingu tippude hulka. Adamson esines näitusel ka õlimaalidega. Neljakümneaastase Ants Laikmaa (1866 – 1942) väljapanek oli kõige ulatuslikum: 24 pastelli, nende hulgas mitmeid töid, mis tänaseks rahvuskunsti tüviteoste hulka arvatud, nagu Fr. R. Kreutzwaldi kujutav “Kaugelt näen kodu kasvamas” (1903), “Lääne neiu” (1903), “Vana Aitsam” (1904) jmt. Praegu võiks seda loetelu alustada küll teosega, mida tunneme nüüd “Luuletaja Marie Underi portreena” (1904). Näituse toimumise ajal muidugi asja niimoodi ei käsitletud, sest noorproua Hacker oli avaldanud alles esimesed eestikeelsed luuletused ja needki varjunime Mutti all.
Vaatamata kolmekümnele eluaastale ja asjaolule, et oli Tartus töötanud vaid paar aastat, oli Karl August Hindrey (1875 – 1947) juba tuntud-teatud kunstnik. Tema populaarsuse oli kindlustanud Postimehe lisana 1905. aastal ilmumist alustanud pilkeleht Sädemed. Ta esines 22 karikatuuriga, lisaks maastikumaalid. Tinglikult võib tuntumate esinejate hulka arvata veel Hans Kuusiku (1872 – 1953) ja seda eeskätt kunstnikuna saavutatud ametikoha tõttu. Ta oli nelja aasta eest lõpetanud Stieglitzi kooli sedavõrd väljapaistvalt, et jäetud sinna tööle klaasimaali õppejõuna. Näitusel esines ta rakenduskunstiga, millisega ja mis laadis, seda me täpsemalt ei tea.
Ülejäänud esinejad olid noored, vanusega kuni veerandsada aastat. Neist vanim oli Rudolf Lepik (1881 – 1918), kes oli õppinud eelmainitud Albert Thomsoni juures Paides ja seejärel Riia kunstikoolis, enesetäiendamine Münchenis seisis aga alles ees. Noorim osaleja oli 21aastane Gustav Mootse (1885 – 1957), kelle anne avanes väga noorelt: juba 17aastaselt oli ta valmistanud kaanekujunduse Gustav Suitsu koostatud kirjanduslikule koguteosele “Kiired” III. Nii R. Lepik kui G. Mootse eksponeerisid illustratsioone, vinjette ja päisliiste, mida oli kasutatud ka ajakirjas Linda.
Nimetamata on veel üks noor, 22aastane osavõtja, kelle esinemist sellel näitusel on märganud ainult üks kunstist kirjutaja. Siiski ei ole kahtlust, et Kristjan Raua õpilase, Tartus kiviraiduri peres sündinud vene rahvusest Ivan Sokolovi (1884 – 1972) tööd pääsesid näituseseinale. Tema esinemist 1972. aastal ilmunud artiklis “Esimesed eesti kunstinäitused” kinnitanud Virve Hinnov ei olnud mitte ainult usaldusväärne ja täpne kunstiteadlane, vaid tal oli tulevaste uurijate ees see eelis, et sai veel andmeid kontrollida kunstikult endalt.
Iseäraline kunstinäitus ei pakkunud seega eesti kunstist kuigi ülevaatlikku pilti: nelja oma loominguga tõsisemalt kunsti oleviku
nägu kujundaja ümber oli vaid näpuotsaga minevikunäiteid ja õige pisut tulevikulubadusi. Puudus rida juba silmapaistvaks tõusnud andeid, kellest on eelkõige nimetamisväärsed Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Jaan Koort. Ja just nende kolme distantseerumine näitusest oli teadlik ja deklaratiivne, põhjuseks vastumeelsus esineda samal näitusel A. Weizenbergiga, kes oli ajakirjanduses avaldanud riigitruid artikleid, manades revolutsiooni ja “kihutajaid”.
Publik võttis selle vastu, mida korraldajail oli võimalik pakkuda, väga suure huviga. Viimast kinnitab vaatajate hulk: üheksa päevaga käis näitusel 3824 maksulist külastajat.
Vastukajad
Näituse erilisust tõestas ka hulk vastukajasid ajakirjanduses. Arvamusi oli täielikust mahategemisest ebaasjaliku ülistamiseni. Esimest suunda esindas kõige äärmuslikumalt Karl Ast-Rumor, kes avas selle kraani, kust on juba terve sajandi vältel aeg-ajalt võetud vett kunstipürgimuste jahutamiseks. Ta on otsustes üldsõnaline ja kategooriline: eesti kunstil puudub siht, puudub elav mõte, kunst on kunstikuueta.
August Kitzberg on pannud Postimehes avaldatud artiklile pealkirjaks “Hädakisa kunstinäituselt” ja keskendunud esmajoones negatiivsele kogemusele, mis ta sai vaatajaskonna võhiklikkusest. Ainult hädakisaga Kitzberg muidugi ei piirdunud, edasi järgnesid õpetused, kuidas kunsti vaadata. Väljapaneku arvustamiseni ta ei jõudnud.
Anton Jürgensteini artiklil oli pealkiri, mis määras näitusele koha, mida lähitulevik ka aktsepteeris: “Esimene eesti kunstinäitus”. Ta annab suhteliselt põhjalikke andmeid tähtsamate esinejate elu- ja õppekäigu kohta, hinnanguis on aga napp. Jürgenstein puudutas üht sellist teemat, millest teised kirjutajad on vaikides möödunud – kunsti ostmist.
Karl August Hermanni kirjutis “Esimene suur võidusenäitus” on tagasivaates pälvinud meenutamist eelkõige kirjutaja eripärase sõnakasutuse tõttu: kunst on tal võidus, kunstnik võidlane ja kunstiteosed vaavad. Neis taotlustes polnud ta üksi, ka teistest 1906. aasta näitusearvustustest saab noppida näiteid sõnaloomest, mille puhul sageli (pool)omakeelsele terminile lisati kasutatavam võõrvaste: dekorativilised virvendid (skizzed), moonutus-joonistused (karrikaturid) jms.
Kokku kaheksast pikemast artiklist on tänaseni jäänud kunstiteadlaste huvipiiri õieti ainult kaks kirjutist, neist üks pluss- ja teine miinusmärgilise näitena. Esimeseks on võimekuse poolest nende aastate esiletõusvamaid kunstistkirjutajaid Ants Laikmaa, kes avaldas näitusest tuumaka ülevaate, kuid siiski mitte enda võimalikul parimal tasemel. Põhjusi viimaseks oli mitu, peamine neist väga lihtne: asjatundlik ja objektiivne arvustaja oleks ju pidanud keskenduma esmajoones Laikmaa loomingu analüüsile, kes esines tasemelt kõige ühtlasema, kõige ulatuslikuma ning silmapaistvaid teoseid sisaldava väljapanekuga. Temal nii talitada polnud muidugi võimalik ja seetõttu andis ta Artifexi pseudonüümi taha varjunult näitusest ülevaate, milles jäid rohkem kõlama kriitilised noodid: korraldajate suutmatus koondada suuremat hulka noori kunstnikke, žürii puudumine, J. Köleri esitlemine juhuslike, väheoluliste töödega, A. Weizenbergi uudisloomingu ilmne nõrkus. Viimane solvus Ants Laikmaa kui ka teiste kriitikast sedavõrd, et järgmisest kahest sellesarnasest näitusest jäi demonstratiivselt eemale juba tema.
Teiseks on järgmisel, 1907. aastal ilmunud Noor-Eesti II albumis avaldatud August Thomsoni ulatuslik kirjutis koos reproduktsioonidega. Autori äpardus algab katsest sissejuhatavalt kunsti seletada ab initio – kaljujoonistest ja koopamaalidest alustades, mis jääb segaseks ja jookseb kiiresti umbe. Peamine aga, mille pärast teda korduvalt kritiseeritud, on tema hinnang Ants Laikmaa loomingule. Kindlasti kutsub esile vastuväiteid märkus, mida korduvalt tsiteeritud aktsiisiametnikust kunstikriitiku nõmeduse näitena: “Ka ei tahaks naeratav nägu, nagu seda tihti Laipmani piltides leiame, pika peale meeldida; näeb nagu labane välja.” Tavaliselt siinkohal tsiteerimine ka lõpetatakse, lõiku lõpuni lugedes võiksime ehk leplikumad olla, sest edasi on kirjas: “Aga nagu kõik arvustus kunstis, on ka see – subjektiviline mõte. Igatahes on seesugusest täies jõus seisvast mehest palju loota.”
Eeltoodu kõrval on jäänud nagu märkamata A. Thomsoni arvustuse asjalikumad küljed. Näiteks K. L. Maibachi käsitlus on niivõrd korralik, et Alfred Vagal pole enam kui kakskümmend aastat hiljem “Eesti biograafilise leksikoni” vastavat artiklit kirjutades A. Thomsoni arvamustele õieti midagi lisada. Ta oli isegi ainus, kes oskas K. A. Hindrey karikatuuriloomingu seostada juugendstiiliga ja seda Müncheni ajakirja Simplicissimus kaudu, väites, et “meie kunstniku pea selle väljaande illustreerijatega kõrvu võime seada”.
Tegelikult on kuni tänaseni rõhutamata see, et kõige moodsamad, täiuslikumad juugendi esindajad olid näitusel hoopis noored R. Lepik ja G. Mootse.
Iseäraline kunstinäitus oli eriline vähemalt kolmes plaanis: väljapanekult senistest kõige ulatuslikum, kõige külastatum, kõige mitmekülgsemalt ajakirjanduses kajastatud. Kõike sedavõrd, et väärib meenutamist ka sajand hiljem. Millal “Iseäralisest eesti kunstinäitusest” esimene eesti kunstinäitus sai? Vastus on lihtne: kui 1909. aastal korraldati Tartus II Eesti kunstinäitus, oli selge, millest ajaarvamine algas – 1906. aasta näitusest.
