Eesti telekanalite vaadatavuse pingereas kolmandale kohale langenud TV3 näitas eelmisel reedel prime time’l prantslaste sel aastal valminud vene ajakirjanike mõrvu käsitlevat dokumentaalfilmi. Olukord Venemaal paneb tõesti vere tarretama: kui uskuda statistikat, siis viimase 20 aasta jooksul on Venemaal tapetud üle saja ajakirjaniku, neist 700 000 elanikuga Togliattis tervenisti kaheksa. Ja need kõigest viimase kaheksa aasta jooksul.
Idanaabri külje all karastunud ja tema sigadustega harjunud Eesti televaataja jaoks ei olnud plakatlikkusest ja käibetõdedest kubisev film üleliia šokeeriv. Usun, et see “taies” jäänuks TV3 vaatajal nägemata, kui filmis poleks osalenud hiljuti tapetud vene ausa ajakirjanduse lipulaev Anna Politkovskaja. Jõhker öelda, aga praegu on tema mõrv hea müügiartikkel. Politkovskaja roll filmis jäi küll episoodiliseks, kuid oli paljutähenduslik. Tal paluti minna Rjazanisse ja uurida, miks peksti ajakirjanik Komarov vaeseomaks. Äärmiselt segasele loole ei saa vastust ka Politkovskaja, kuid tema pilk reedab, et ta ei usu silpigi sellest, mida Rjazani suurettevõtja talle tõestada püüab.
Iseenesest on aines filmi jaoks ju olemas. 2002. aasta aprillis tapetakse edumeelse ajalehe Togliattinskoje Obozrenie 32aastane peatoimetaja Valeri Ivanov. Ei möödu pooltteist aastatki, kui sama saatus tabab tema mantlipärijat, 31aastast Aleksei Sidorovi. Paraku ei oska heaoluühiskonnas elanud prantsuse filmitegijad nende traagiliste sündmustega midagi peale hakata. Nende jaoks on see muidugi uskumatu ja seetõttu naksatakse siit ja naksatakse sealt. Näidatakse Sidorovi matuseid ja peielauda, vesteldakse veel elus kolleegidega. Mind oleks huvitanud, kas Togliattinskoje Obozrenie kahe peatoimetaja mõrval oli seos, kuid filmitegijad näevad seost hoopis Aleksei Sidorovi mõrva ja Mihhail Hodorkovski vahistamise vahel. “Tema vahistamine põhjustas kogu maailmas muret sellepärast, et nii vähe aega enne valimisi võib sellel sammul olla poliitiline taust,” teatab meile Urmas Liivi informatiivne diktoritekst. Ühtäkki on filmikaamera peatähelepanu all Novaja Gazeta 23aastane ajakirjanik Juri Safronov, kes “julgeb valitsust kritiseerida ja läheb tähtsale kohtumisele”. Safronov kohtubki Hodorkovski isaga ja kirjutab artikli. Millest, see pole filmitegijatele oluline.
Sama ebamääraseks jääb Safronovi kolleegi ja Novaja Gazeta asutaja Dmitri Muratovi intervjuu Mihhail Gorbatšoviga. Õigupoolest intervjuud nagu suurt ei olegi, põhiliselt on fookuses Muratov, kes jääb kohtumisele kümmekond minutit hiljaks. Gorbatšovi ümmargust juttu oleme kuulnud aastakümneid ja peale selle, et nüüd on olukord teine kui NSV Liidu viimase presidendi ajal, me perestroika käivitaja käest muud teada ei saagi.
Dokumentaalfilmi ainsaks kandvaks tegelaseks on advokaat Merkisjan, kes üritab kaitsta Aleksei Sidorovi tapmises süüdi fabritseeritud Jevgeni Mainingeri. Just nimelt üritab, sest olukord iseenesest on jabur: samal ajal kui pandi toime mõrv, istus Maininger kohvikus, mida kinnitavad ka kaks tunnistajat. Advokaat aga ei saa kuidagi prokuröridega ühendust. Kui ta lõpuks tunnistajad prokuröri juurde viib, lükkab prokurör tunnistused tagasi ning keeldub ka järgmisel päeval tunnistajaid vastu võtmast. Et süüdistus ei pidanud vett, sellest sai loodetavasti aru ka lääne inimene.
Mida veel? Loodetavasti seda, et Venemaal peaaegu puuduvad sõltumatud infoallikad, et kõik telekanalid on president Putini kontrolli all, et õiguskaitse- ja julgeolekuorganid ei tegele seadusliku korra kaitsega. Olukord on sama trööstitu kui Itaalia kommunistliku partei juhi Palmiro Togliatti nime järgi saanud linna tühermaa.
Stopperi ja joonlauaga meie ajakirjanduse tasakaalustatuse mõõtja Allan Alaküla võrdles raadiosaates “Ülekuulamine” (R2, 18. X) Eesti ajakirjandust Vene ja Kasahstani “vaba meediaga”. Kui ma ikka õigesti Alaküla jutust aru sain, siis on meil Vene meedialt üht-teist õppidagi, eriti tasakaalustatust. Kahju, et Alaküla ilmselt ei kuulnud päev varem Vikerraadios eetris olnud saadet “Räägivad”, kus Ignar Fjuk, Mart Kadastik ja Evelyn Sepp arutlesid keeldude, käskude ja piirangute teemadel. Ehk näinuks siis Ühtse Venemaa koostööpartneri häälekandja peatoimetaja meie ühiskonda ja meediamaastikku veidigi avarama pilguga. Meie kallutamine ja kallotamine on lapsemäng Venemaa käskimiste, poomiste ja laskmiste kõrval.
Selles mõttes oli see “saba ja sarvedeta” dokumentaalfilm üsna õpetlik.