Nelli Abašina-Melts pälvis märtsikuus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori 2019. aasta elutööpreemia. Ta on enim tuntud venekeelse ajakirja Tallinn peatoimetajana, tema kogumik „Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu“ sai aga tõeliseks eelmise aasta luuleavastuseks.

Kas see on värsivormis päevik, kirjakogu, perealbum? Nelli Abašina-Meltsi luuleraamatu täpset žanri ei ole lihtne määratleda. Kogumikus on avaldatud alates 1996. aastast pärit autori enda värsse, aga ka luuletõlkeid eesti keelest vene keelde (Hando Runneli, Linda Viidingu, Heiki Vilepi, Jaak Jõerüüdi loomingut). Kogumiku lõpetab essee „Paul. Mihhail. Aleksander“. Raamatus leidub fotosid ja joonistusi.

See väike, vaid 82 leheküljel siiras raamat on väga mitmeplaaniline, kuid kolm komponenti – aeg, ruum, inimesed – eristuvad eriti selgesti.

Aeg ei ole ses kolmikus esikohal niisama. Paljude tekstide all on kirjas kuupäev, mõned luuletused on seotud kindla aja ja ruumiga juba üksnes pealkirja kaudu: „August“, „Zlatoust. 1944“, „1953. Uural“ … Selles pole midagi iseäralikku, kui tekib soov panna see raamatuke lauakalendri kõrvale, et siis lugeda taas ja taas värsse aja kulgemisest. Kogumiku pealkiri „Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu“ vastab täpselt selle sisule.

Raamatu ajaline komponent on väga poeetiline. Kuupäevade järgi otsustades on enamik luuletusi kirjutatud suvel, mõnikord suve ja kevade piirimail: õitsele lööb sirel, maikuu äikesega variseb maha selle õisi, toomepuu uimastav lõhn toob rahutust südamesse. Ja juba soojendabki päike liiva, mille peal on mõnus käia suvesandaalidega, peas õlgkübar … Siiski on huvitav, et suvel kirjutatud värssides ei ole loodus selgesti esiplaanil. Sama võib öelda ka talvel kirjutatud luuletuste kohta: seal peaaegu puuduvad talvemärgid, vaid korra mainitakse raagus metsa ja põllul sinetavat lumekirmet (isegi mitte lund, vaid kerget lumekirmet). Talvine Eesti on värvivaene. Varasügisel kirjutatud luules on looduse ajalist hõngu enam: sügisõhtu pimedus, lahkuv suvesoojus, äsja koristatud juurviljapeenarde ja sügisõunte järele lõhnav aed, valgeks tõmbunud – kas mitte hommikuhärmatisest? – põld, äralennuks valmistuvad kured … Ent kevadisel ajal kirjutatud luule on tõeline rõõmulaul, mis on pühendatud looduse ärkamisele pärast pikka põhjamaa talve! Päikese käes soojenevad varakevadised lumest lagedamad laigud, silma rõõmustavad lumikellukesed ja kopsurohi, hoogsalt vulisevad kevadveed – ja juba ongi maa lumikattest vaba, kõik lööb rohetama, kased on imelises õhkõrnas rüüs …

Poeetiliselt looduslähedased on kogumikus ka dateerimata värsid, kus aastaajad on mõnikord esindatud koos nagu head naabrid: jahenenud maa võtab alandlikult vastu veebruarikuu lume, aga mõne aja pärast hakkab maa jälle rohetama, põhjamaises külmas puhkeb õitsele sirel, sinetab suvine järv, aga juba hõljuvad kõrgel taevavõlvil kureparvede kolmnurgad ja suvesoojuse eest tuleb lõivu maksta lakkamatute sügisvihmadega … Ja oktoobrikuu verevad nikerdused asenduvad jaanuarikuu valge lehega … Kuid taas tuleb kevad, puhkeb õide sirel, nagu seda on olnud tuhandeid aastaid, lillakas uduloor hõljub kaugusse ‒ ning elu läheb edasi, jätkub nii ajas kui ruumis.

Ruum on kogumiku teine komponent. Tallinn, Tartu, Keila-Joa, Pühajärve, Kunda, Peterburi, Zlatoust … – peamiselt on see ruum Eesti ja Venemaa, kus kogumiku eestlasest autor on sündinud ja kust ta tuli kodumaale Eestisse juba täiskasvanud inimesena. Kogumikku lõpetavas essees jutustataksegi autori hämmastavast saatusest. Raamatu autori saatus ei tähenda üldsegi kodumaale naasmist pärast tema vanemate kaugele Venemaale küüditamist, nagu juhtus möödunud sajandil paljude eesti peredega. Ei, see oli keerulisem, kõik algas palju varem.

XIX sajandi teisel poolel lahkus autori vanaisa, Võrumaa Kääpa küla põliselanik oma sünnikohast ja võttis ette pika teekonna kaugele Venemaale, sinna, kus oli saada vaba maad. Lõpuks, juba abiellununa, viis elukeeris ta Baškiiriasse, kus Abdrezjaki küla lähedale oli tekkinud samanimeline eestlaste asundus. „Kaks punkti maakeral hoiavad mind tasakaalus,“ kirjutab autor. „Abdrezjak Venemaal ja Kääpa Eestis.“ Kogumiku sisekaantel on Baškiiri ANSV Verhne-Kiginski rajoonis asuva Abdrezjaki küla plaan (1929), mille on mälu järgi 2005. aastal joonistanud Voldemar Melts, ning Baškiiria Davlekanovski rajooni Linda küla plaan (1931), mille on 1995. aastal mälu järgi joonistanud Paul Masing. Nelli Meltsi ema kasvas üles Linda külas. Uuralis Zlatoustis sündinud Nelli unistas, nagu kõik tema sugulasedki, kodumaale naasmisest. Ta katkestas Tšeljabinski pedagoogilises instituudis esimese kursuse õpingud ja tuli 1964. aastal, olles 19aastane, Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. Näib, et saatus õnnistas seda otsust. Nelli Melts oli õnnega koos, sest see oli Tartu ülikoolis kõige säravam aeg, vene filoloogia õitseaeg. Just filoloogiaga siduski Nelli Melts oma järgneva tööelu: töötas tõlkijana, toimetajana kirjastuses Eesti Raamat ja Eesti Keele Instituudis, 1990. aastast hakkas ta oma asutatud kirjastuses Aleksandra välja andma raamatuid ning alates 1994. aastast on ta ajakirja Tallinn väljaandja. Nii kujunes kogu Nelli Meltsi elu keskkonnas, kus ristusid – kõigepealt Uuralis, seejärel Eestis – kaks keelt, kaks kultuuri, kaks mentaliteeti, kaks vaimulaadi: дух азийский кричит, с европейской разумностью споря / karjub Aasia vaim, Euroopa arukusega vaieldes …

Ehkki dateeringuid on värsside all sagedamini kui viiteid ruumile, kus neid poeetilisi tekste kirjutati, jääb teiste inimeste, enamasti sugulaste, sõprade, armsate inimeste kohalolek kogumiku veergudel läbivalt muutumatuks. Polegi rohkem vaja, vaid sõpru ja armastust, kirjutab autor, pühendades tekste talle armsatele ja lähedastele inimestele. Tõepoolest, enamik luuletusi on kellelegi pühendatud (nimede loetelu on esitatud raamatu lõpus). See raamat on südant pitsitavalt siiras: teadmata, mis tegelikult juhtus, üksnes aimates, hakkad kogema ja mõistma värsse, nende tegelasi ja autorit ennast. Ema, ema, oota, tulen ja surun end vastu su sooja põske. Hüvasti, mu Sass, hüvasti, Sassike! … Tunnete keel on üks ja ühine, seepärast ei peagi täpselt teadma, millest on jutt, et tekiks soov olla autoriga nõus – nõustuda temaga, saada temaga lähedaseks ja talle omaseks, olla tema sõber.

Kogumikus on mitu fotot perealbumist. Tegelikult tahtnuks neid rohkem, sest tekstides on sageli mainitud pereliikmeid. Ega asjata ei ole raamatut lõpetava essee pealkirjaks kolm mehenime: Pavel, Mihhail, Aleksander. Need on Nelli Abašina-Meltsi kolm kallist lapselast. Aga Mihkel (Mihhail) oli ka Nelli vanaisa nimi ja Aleksander oli tema abikaasa, Türilt pärit vene rahvusest noormehe nimi.

See väga isiklik poeetiline raamat meenutab mõneti pihtimust. Kuid samal ajal jääb see ajastu dokumendiks, kajastades mitte üksnes autori saatust, vaid paljude saatuste ristumist: perekonna saatuse, suguvõsa saatuse ja nende kaudu paljude-paljude teiste saatuste ning mitme põlvkonna saatuste läbipõimumist. Seega on raamat justkui suunatud väljapoole – aega, ruumi, inimestele, sellele, millest inimelu koosnebki.

Arvustus on ilmunud venekeelsena ajakirjas Tallinn 2019, nr 5-6.