Saatuse mõõtmine

3 minutit

Kui paigutame välja pakutud kohalikud liikumised globaalsete inim- ja töövoolude taustsüsteemi, näeme, et hirm provintsi „asumisele saatmise” ees võib vallandada ka positiivset energiat ja innovatsiooni. Kui Eesti riigivõimu idee avaliku teenistuse ametite väljakolimisel väikelinnadesse pole mitte vaid „maaelu edendamine”, regionaalpoliitika, vaid varjatult ka tööjõukulu vähendamine (odavam tööjõud) ning kasutule kinnisvarale rakenduse leidmine (haldusraha neelavad need ju ka tühjana), siis see meenutab jõuka maailma ettevõtluses paar kümnendit viljeldud töökohtade väljarännet arengumaadele, rõivatööstusest elektroonikani. See, et kuskil kaugel saab odavamalt, on illusioon, mida taibanud ettevõtted nii USAs kui ka Euroopas nüüd kasvaval hulgal kodumaale tagasi pöörduvad. Tõsi, töökohti ei tekita see kolimine mitte inimestele-lihttöölistele, vaid robotitele.

Tõenäoliselt kinnitab 100% avaliku teenistuse töölistest, et igaühe töö on nii keerukas ja loominguline, et ükski masin seda teha ei mõista. Võimalik, et paljudel puhkudel vastab see veel tõelegi. Küll pole aga midagi keerukat ametnike töökeskkonnas, mis on ju meie põhjalaiusel ligi 60 kraadi märkimisväärne energiakulu. Ja see kulu ei kaoks kolimisega kuskile, vahetuks ainult sooja- ja elektrifirma nimi arvetel.

Kui juba muutuste teed minna, siis ehk astuks kaks või rohkem sammu järjest? Ametnike töö korraldamisel ei peaks esimene samm olema mitte nende jätkuv sunnismaistamine lihtsalt mingis teises ruumipunktis (kus neile olla ei meeldi), vaid täismahuline sunnismaisusest (tagumikutundidest oma kabinetis/toolil) vabastamine. Ainult väga küündimatu ülemus mõõdab alluva tööd saabumise ja lahkumise kellaaega fikseeeriva uksekaardi registriandmete alusel. Sama formaalne tähendus on ka koosolekutel osalemisel, millist vajadust alatasa ette tuuakse, kui jutuks tuleb näiteks ministeeriumide südalinna kulukatest hoonetest väiksemate või kaugemate kasuks loobumine.

Mitte ainult Seedri pakutud ääreala väikeasutused, vaid kõik majaomanikest asutused-institutsioonid peaksid vähemasti mõtteharjutuse korras läbi mängima ülesande „kui meil maja ei oleks”, selle asemel et kas või ainult mõttes patustada unistamisega uuest majast või koguni kaksiktornist, nagu seda tehakse rahandusministeeriumis. Muidugi tuleb harjutusel ette hulk julgeoleku, küberturvalisuse, riigisaladuse jm teemasid. Kõigile ei ole majatusse olekusse jõudmine ühtviisi lihtne. Ja millisel pinnal siis ühisasju ajada, sest kodutöö ja kodukontor pole pere- ja eraelu seisukohast soovitav lahendus? Otsida tuleb avalikust ruumist, mis vähemasti osaliselt nii aja kui ruumi mõttes on alakoormatud. Avalikuks ruumiks pean ma antud juhul ühtviisi nii era- kui avalikus omanduses pinda, nii kohvikut, kaubanduskeskust kui ka rahvaraamatukogu kesk- või ülikooli õppehoonet. Reaalses elus aetakse suur osa tööasjust niikuinii vastuvõttudel, töölõunatel ja seminaridel, kui on vaja füüsilist lähedust, muu osa infoliigutamisest, läbirääkimisest ja kokkuleppimisest käib aga võrgu vahendusel.

Umbes kuue aasta eest asutas välisministeerium Eesti virtuaalse saatkonna „Teise elu” mängukeskkonnas. Praeguseks on see ammu suletud, kuid teenäitajaks sobib seegi eksperiment. Kui ametiasutustel on korralikult välja ehitatud võrgukodu ja mitte pelga avaliku kodulehe, vaid ametliku töökeskkonna tähenduses, oleks loodud üks eeldus selleks, et peenemaid töökohti saaksid rõõmuga pidada ka need, kes eelistavad elu väljaspool suuremaid linnu. Jõuga majade ja inimeste maale viimine ei kvalifitseeru lahenduseks.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp