Raamatu avab Liivi Künnapu ehitusajalooline ülevaade, millele on antud kõigest 15 lehekülge 488st. Tekst on pigem konspektiivne. Juba ainuüksi Saarinenist võinuks kirjutada märksa sisukamalt, kui juba maja tema nimega nimetatakse. Ootuspärane olnuks teada saada, kas Saarinen on ka teisi sellesarnaseid maju projekteerinud, kuidas see maja seostub tema 1910. aastal alanud lennuka linnaplaneerija karjääriga, sealhulgas samal ajal tehtud „Suur-Tallinna” projektiga jpm.
Raamatus on keskendutud innukalt neile, kelle jalad siinseid treppe kulutanud. Saame täispikkuses lugeda üürnik Gustav Pihlaka omaaegset lohisevat juubeliartiklit, kuid maja tellijate ja ehitajate Jaan Linnamäe ning Arthur Uibopuu napid elulooandmed antakse väikeses kirjas tabelis raamatu lõpus. Maja ehitamise ajalooline taust jääb õieti avamata. Lugeja ei saagi teada, et Krediitpanga ehitamine oli lahutamatult seotud Estonia teatri ehitamisega.
1894. aastal Estonia seltsi esimehena alustanud Jaan Linnamägi oli Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse asutaja ja juht. 1908. aastal lõi Linnamägi Tallinna eesti teatri ehitamise ja ülespidamise OÜ ning asus ka seda juhtima. Estonia ehituskoosolekud peeti Tallinna Krediitpanga ruumides juba enne Saarineni maja valmimist, kui ühisus asus veel aadressil Viru 12. Vähe sellest, pank ja teater plaaniti algul ehitadagi kokku (nagu omaaegses Pärnu Endlas).
Pank kindlustas Estonia ehituse finantseerimise, mitte juhuslikult ei saanud just Jaan Linnamäest Estonia seltsi esimene auliige. Arthur Uibopuu oli tema panga direktor, kelle käes oli nii teatri kui panga ehitamise praktiline finantseerimine. Nagu oleks Linnamäel ja Uibopuul 1908. aastal veel vähe tööd olnud, asutasid nad samal aastal ka Tallinna Eesti Kirjastuste Ühisuse, mis hakkas välja andma Päevalehte. Sealt need Eesti Kirjastuste Ühisuse ja Päevalehe sildid Saarineni maja akendel, kus siis veel.
Nii Krediitpanga kui Estonia ehitamine on hästi dokumenteeritud. Panga trükitud aruande, mida Liivi Künnapu ühe peamise allikana on kasutanud, finantsosa kirjutaski Arthur Uibopuu, ülevaate Leopold Tõnson, keda ka võinuks lähemalt tutvustada. Aruandest nähtub muu hulgas, kuivõrd „kodusel viisil” ehitamine vastas tänastele riigihanke põhimõtetele, misjuures lõpparuandes toodi välja ka nende nimed, kelle pakkumised alla jäid. Ehitamine oli tõeliselt rahvusvaheline: pakkumised tulid Riiast, Peterburist, Helsingist, Tamperest, Stockholmist ja Taanist. Mitmed firmad tegutsesid nii panga kui teatri ehitusel, Taani hea tsement toodigi mõlemale korraga, pool pangale, teine teatrile. Raudbetoonitööd tegi Tampere Sementivalimo ja Rautabetoni OY, kes tegi teistest koguni 30–50% odavama pakkumise. Vähe on tuntud fakt, et selle Tampere firma tehniline direktor Paavo Kyrenius oli Tallinnas sündinud. Helsingis õppinud Kyrenius ehitas Eestis ja Soomes raudbetoonsildu, hiljem oli Türi paberi- ja tselluloosivabriku tegevjuht. Tema kaks last sündisid aastatel 1912 ja 1913 samuti Tallinnas, just Krediitpanga ja Estonia ehitamise ajal.
Estonia konkurss toimus 1908. aastal, nurgakivi pidi pandama 1910. aastal, 1911–1913 ehitati. Panga arhitektuurikonkurss lõppes jaanuaris 1911 ning 1912. aasta lõpuks oli hoone sissekolimiseks valmis. Kui noored Riia arhitektuuritudengid Hanno Kompus ja Edgar Johan Kuusik 1911. aastal suvepraktikale tulid, siis töötasid nad mõlemal ehitusel. Poleks olnud Estoniat ilma Krediitpangata ja vastupidi; Estonia ehitamise vaimustusega koondus siia ka eestlaste raha. Pank sai endale rohkem lubada kui teater. Ka Saarineni arhitektihonorar 11 100 rubla (1,7% ehitusmaksumusest) oli veidi suurem kui Lindgrenil Estonia eest.
Pank oli see, kes kutsus ehitust juhtima Karl Ipsbergi – tollal Siberi raudteede ehitustel ennast üles töötanud inseneri, kes ei elanud siis Eestis. Ipsbergile lubati honorariks 1,25% panga ehitusmaksumusest, mille kõrvalt Estonia ehituse juhtimine pidi olema tasuta (lõpuks vist midagi maksti). Teatavasti lõppes Estonia ehitamine Ipsbergile väga õnnetult: ühe töölise surm tõi talle kohtuliku karistuse. Krediitpanga valmides loobus Ipsberg Estonia ehitustööde juhatamisest, olgugi et teater veel valmis polnud. Tema töö viis lõpule noor Eugen Habermann.
Eesti seltskonna kahe tähtsama sümbolhoone koos kerkides kirjutas Juhan Luiga: „Muusa vastu üleaia seisab Mammon. Muusa templile tasakaaluks Mammona tempel – pank. Rohutirts ja sipelgas – mõlemad on siin. Nii on õige. Kergemeelne muusa [—] tõuseks liiga kõrgele maast, kui teda kuld mitte maa külge ei rõhuks. Mammon paneks kõik küüru oma orjadena, kui muusa ei vabastaks leeloga … ”. Pangast kirjutab Luiga: „Mammona [—] on mitu korda Muusat aidanud, kes palju võlga tegi, on aidanud, kui küljeluu katkes, oma vaenlasi Muusa kaelast peletanud, kuldkuulikestega. Nii valvavad Muusa ja Mammon targu üksteise sammusid, et inimest mure maha ei rõhuks ja et inimesed liiga kergemeelseks ei läheks.”*
Arhitektuurist ja ehitamisest veel
Panga arhitektuurikonkursile tuli 33 projekti (Estonia konkursile 17): Soomest 8, Saksamaalt 7, ülejäänud Riiast ja Peterburist. Puuduste pärast jäeti kohe kõrvale tervelt 11 projekti. Võib arvata, et otsustamisel andsid tooni Armas Lindgren, Fredrik Lidval ja Konrad Mauritz, Otto Hoffmann ja Erwin Bernhard olid pigem vanameelsed. Mauritz oli olnud ka Estonia žüriis. Kahjuks ei leia raamatust ei Saarineni ega teiste konkursiprojekte, kuid on ju alati huvitav kujutleda, milline oleks see hoone olnud, kui žürii otsustanuks teisiti. Huvitav olnuks ka võrrelda Saarineni konkursiprojekti ja lõpplahendust. Mis muutus ja miks? Üks väga hea muudatus oli pangasaali nihutamine Pärnu maantee suunas nii, et saal sai kahelt poolt võrdse valgustuse (algselt oli hoovi pool vaid kaks akent). Mitmete korterite plaanilahendus läks paremaks (neid ei vaadelda raamatus üldse). Fassaadilt kadus trepikojatorni kuppel, loobuti ka Suur-Karja tänaval panga sissepääsu rõhutanud frontoonist, külgfassaadidele tekkisid paariserkerid jm. Saarineni konkursiprojekti fassaadil oli paekivi, kuid see leiti liiga raske olevat (sellised paekiviribad tegi Karl Burman pärast V. Klementi majale Kreutzwaldi 12). Vertikaalsuse rõhutamine ei tulnud lihtsalt moest: sellega toodi esile edumeelne raudbetoonkonstruktsioon. Järjest laiemaks muutuvate akende ning seinapindade taandumisega akendevahelisteks ribadeks uhkeldasid tollal paljud Euroopa üürimajad.
Krediitpank on Saarineni loomingus vaieldamatult oluline. Euroopa linnaplaneerimise ajaloo etapiliseks uuenduseks oli modernse metropoli kvartaalse elamuploki väljatöötamine. Maju-kvartaleid, kus perimetraalne hoonestus organiseerib kvartali ning tekitab sellele kvaliteetse siseruumi, projekteeriti juba mitmel pool Euroopas, Saarinen isegi katsetas sellise tüübiga vaid mõni aeg varem (nt Rober-Huberi maja, 1910), kuid Tallinna Krediitpanga maja oli esimene, mis ka valmis ehitati. Tähtis oli, et kvartalisisene ruum hoiti linnaroheluse jaoks ning roheluse planeeris Krediitpanga sisehoovi ka Saarinen. Just krediitpanga ehitamise ajal osales Saarinen Austraalia uue pealinna Canberra planeerimiskonkursil ja Canberra seletuskirjast leiame Saarineni kvartal-maja kui tulevaste suurlinnade peamise hoonestustüübi kirjelduse. Krediitpanga raamat olnuks õige koht, kus kõigest sellest kirjutada.
Mõneti ebamääraseks jääb Jaan Koorti fassaadiskulptuuride lugu. Koort oli toona Pariisis vaimustunud Egiptuse skulptuurist: „Mul on silmade ees Louvre’is nähtud egiptuse kujud, kes, käed kõrval, istuvad või seisavad ja enda ette vaatavad. Selline statikaline poose ja stilisatsion peaks ehituskunstiga häste kokku sobima,” on kirjutanud ta oma päevaraamatus. Ent Saarinenile Koorti kujud ei meeldinud. Ei saanud asja ka Koorti ja Lindgreni koostööst Estonia puhul, ehkki oli seegi plaan. Võib-olla Koort ei olnud siis veel nii väga küps skulptor. Neli istuvat figuuri, mis erkerite peale siiski paigaldat
i, võeti maha 1921. aastal, see on hea fakt fotode dateerimiseks. Skulptori tütar Tui Koort mäletas, et seda tehti eriti brutaalselt: „Siis visati nad ülevalt alla ja sellepärast nad ongi praegu kõik katki. Kaks istujat on katkiselt veel järel, kaks aga hävinesid täiesti ära.” Tsementkujud olid tõesti lagunenud, kuid häda oli ka sellega, et nad varjasid akende ees valgust. Algselt kavandas Saarinen nad üles maja nurkadele, kus aknaid ei olnud. Koorti kujusid, ka neid, mida üles ei pandud, hoiti algul maja keldris, 1937. aastal veeti need Pääsküla metsa, kust Helmi Üprus need 1957. aastal juhuslikult leidis. Neli tervemat viidi Tartu kunstimuuseumi ja hiljem Koorti tallu Pupastverre. Vähemalt üks kuju on aga Tallinnas, skulptori järeltulijate käes.
Saarineni maja väga moodsast sisseseadest on juttu, kuid rõhutada võinuks, et Saarineni maja liftid, mis telliti kuulsast Schindleri firmast, olid üldse esimesed Tallinnas, samaaegsed inglase Tulipi maja (Pikk 61/ Lai 44) liftidega. Saarineni maja korterite kõigi mugavuste reas (parkettpõrandad, elektrikellad, telefonid, juhtmed krohvi all – siis uus ja kallis võte! jne) on kahetsusväärselt mainimata, et suuremates korterites oli ka tolmupuhastaja. See oli tollal vapustavalt uus asi! Aga milline? Ega ometi keskne vaakumpuhastussüsteem, mida täna uuendusena paigaldatakse? Esimeseks sisseehitatud tolmuimejasüsteemiks peetakse John S. Thurmani oma aastast 1906, Euroopa esimene elektriline tolmuimeja P. A. Fiskeri Nilfisk patenteeriti 1910. aastal. Samal aastal näitas esimesel ülemaailmsel linnaplaneerimise konverentsil Londonis arhitekt Eugène Hénard joonisel tolmuimejat, kõrvuti muude tuleviku-uuendustega nagu helikopterite liftid üürimajades (helikopterite garaažid oli otstarbekas jätta keldrisse, ent õhkutõusmiseks pidi need saama katusele. Hénard’i arvates oli vaid aja küsimus, millal inimesed hakkavad linnades helikopteritega liiklema). Hénard’i tolmuimeja näeb joonisel vägagi tänapäevane välja: pikk toru perenaise käes. Kuid millised olid tolmupuhastajad Saarineni maja korterites?
Panga ja teatri ehitamisega seotud isikud (Ipsberg, Klement, Jürgens, Akel, Tõnson jt) olid esimesed eestlased, kes tellisid Lindgreni või Burmani & Perna projektide järgi endale juugendstiilis elamud. Panga nõukogu ja Estonia ehitamise OÜ liige linnavolinik V. Klement võttis Burmani ja Perna Tallinna Tööstuse ja Ehituse Ühisuse arhitektideks. Ka Viljandi Krediit-Ühisus tellis Armas Lindgrenilt oma maja projekti (säilinud osaliselt). Lindgrenit armastati Eestis rohkem kui Saarineni, ta olnud vastutulelikum.
Kultuuriministeeriumi aeg
Kuna arvustus on juba niigi pikk, siis jääb hilisem aeg siinkohal käsitlemata, olgugi et kirjutada oleks paljust: töötasin minagi pikalt kultuuriministeeriumis ning hiljem ka kultuurkapitali esimeses koosseisus. Kunstiosakonna tuba oli suure trepi kõrval teisel korrusel vasakult esimene, sama mis hiljem sai UNESCO kontoriks (see võinuks raamatus mainitud olla). Võib tõesti koos Jaak Urmetiga kahetseda, et kultuuriministeeriumi ajalugu on kirjutamata. Kuid palju värvikaid inimesi on veel elus, on ettevõtmise asi nad rääkima ahvatleda. Kultuurkapitali kohta on raamatus tekst Raul Altmäelt, kes mainib ka „suurt skandaali” eelmise tegevjuhiga, kuid Avo Viioli nime ei nimeta. Kas Viioli kuritegu ületab sedavõrd nõuka ideoloogide ja koguni Alfred Rosenbergi pahateod, et tema nimi ei vääri nimetamist? Muidugi ei õigusta miski raha omastamist, kuid see ei tee olematuks aega, mil asjad olid teisiti. Mäletan Viiolit entusiastliku juhina kulka algusaegadest, tema kantselei töötas efektiivselt ja innukalt. Raamatule oleks kõvasti värvi lisanud intervjuu hoopis Avo Viioliga.
Vahepeal jääb maja ise raamatus täiesti tagaplaanile ja nihkub peategelaseks tagasi, kui algavad jutud 1990. aastate kauboikapitalismi viljastavates tingimustes tehtud kinnisvaratehingutest, märksa hullematest kui Viioli tegu.
Väljaandes on rõõmustavalt palju vanu häid fotosid, kuid pole õigustust kehvadele tänapäevastele fotodele, mille puhul on patustatud arhitektuuri pildistamise elementaarsete reeglite vastu. Võinuks rakendada professionaalseid arhitektuuripildistajaid. Kokkuvõttes on raamat tänuväärt katse kultuurilooliselt olulisele majale identiteeti luua ja suur töö on tehtud. Mis sest, et muna tundub poolik, parem ikkagi kui tühi koor.
* J. Luiga, Viimased sarikapaarid. – Päevaleht 22. IX 1912.