Aastal 1953 kirjutas Otto Webermann eestlaste kohta: „Keskaja ja üldse katoliku aja vaimuelu ootab alles uurijaid”. „Hõbevalge“ uustrükki lahti lüües leian, et nüüd, pool sajandit hiljem, pole siin kuigi palju muutunud.

Lugesin muidugi kõigepealt „vaarao-lehekülge 108”, sest selle üle arutasime Lennartiga mõnda aega. Kirjutasin tollal artiklikesegi, millest osa on uustrükki sisse põimitud, ent järeldus tegemata jäetud.

Olgu kohe öeldud: „Hõbevalge” ilmus õigel ajal, seda lugesid õhinal ka väliseestlased. See on huvitav raamat ka praegustele lugejatele, olgugi et kõik pole hõbe, mis hiilgab. Ent pikema arutelu asemel pean paremaks uuesti avaldada „Saaremaa vaarao” nii, nagu ta aastal 1977 ilmus Toronto Aja Kirjas (nr 4, lk 18).

„Lennart Mere „Hõbevalges” kõlab Läti Henriku „Kroonika”  lõppakord nii: „Nüüd, kus see on lõpule viidud, kui see on sündinud, nimelt kogu rahvas ristitud, Taarapita välja heidetud, Vaarao meres ära uputatud ning vangid vabastatud, pöörge, riiglased, rõõmuga koju tagasi“ (originaalis: Quo completo, quo facto, populo videlicet cuncto baptizato, Tharapita eiecto, Pharaone submerso, captivis liberatis, redite cum gaudio Rigenses). Meri ei usu, et „väljendus pharaone submerso oleks … piltlikult üldistav ja selle alla tuleks mõista üksnes „ristirahva“ võitu „paganate“ üle, „kuna Läti Henriku enda tekst niisugust tõlgendust ei toeta”. Meri tahab Henriku vaarao viia seosesse „päikese magamaminekuga” Kaali järve; eks olnud ju vaarao päikesejumal? (HCL  XXX:6, Meri lk. 18j)

Henriku kontekst ei toeta tõesti tsiteerit (kelle?) arvamust, kuid ka mitte Mere oma, kes ei näi tundvat liturgiliste elementide (eriti ristimise) mõju Henrikul, kes kulutas missa- ja breviaariumipalvele tõenäoliselt kolm tundi päevas. Selle ulatust ladinakeelses (mis polnud tarvitusel mujal kui liturgias) teoses käitlevad Leonid Arbusowi eriuurimused („Das entlehnte Sprachgut in Heinrichs „Chronicon Livoniae”” [1950] ja „Liturgie und Geschichtsschreibung in Mittelalter” [1951]) ei esine Mere muidu mitte just kõhnas kirjandusloetelus. Ent oleks ta läinud Tallinna katoliku koguduse paasaöö-jumalateenistusele, kuulnuks ta, et vaarao-lugu loetakse seal ettevalmistusena pidulikule ristimisele. Egiptusest  sai ristimisliturgias juba ammu enne Henrikut jumalavastase kurjuse riigi, vaaraost selle valitseja – Saatana – sümbol. (Kuninga-sümbolist vt. lähemalt: Paul Ricoeur, „The Symbolism of Evil”,  Harper & Row 1967.)

Antud tekstist on veel eriline põhjus liturgilisi elemente otsida: Henrik kirjeldab siin Maarjamaa ristimise loo viimast vaatust, Saaremaa ristimist. Taarapitat mainib ta siin kolm korda (XXX:5j, Mere tsitaat on neist viimane), iga kord vastandades tema väljaajamist ristimisele. Henriku Saatan-Vaarao upub selgesti „ristimisvette” (Mere poolt sissetõlgitud „meri” ei esine Henrikul; liturgiast sobiks siia küll „Punane meri”).

Otto A. Webermann tõdes Eestist: „Keskaja ja üldse katoliku aja vaimuelu ootab alles uurijaid”. (Tulimuld, 1953:180)”