19. kuni 21. novembrini peetakse Tartus Vilde Tervisekohvikus ühtaegu „Hullunud Tartu“ festivali ja luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlust. „Hullunud Tartu“ ühendab juba traditsiooniliselt kirjanduse, kunsti ja muusika. Luuleprõmm on nähtus, kus luuletajad loevad võidu peale oma tekste, kuid erinevalt eelvoorudest, kus parima valis publik, hindab neid finaalis žürii. Osalejaid on 16 riigist.

Eestit esindab meistrivõistlusel Saaremaalt pärit Merily Porovart, kes sattus prõmmurattasse kultuuriakadeemia tudengina Viljandi eelvoorust. „Prõmmimine on mulle väga uus kogemus. Ma siiani ei tea, mida see täpselt hõlmab,“ nendib ta ise.

Kogunud küll kuulsust paljajalu käijana, pole Porovart luuletajana seni õigupoolest just tuntud. Eesti esindaja armastab riimilist luulet ja neid, kes seda viljelevad. Mõistagi viljeleb Porovart seda ka ise, juba lapsepõlvest saadik. Küsimusele, kas ja millal on oodata trükidebüüti, vastab luuletaja: „Tekste on mul kolme sorti: on neid, mida tahan hoida endale, on neid, mida armastan lugeda, ja on neid, mis vajavad veel settimist. Eks igal asjal oma aeg.“ Autori lahkel loal toob Sirp allpool ära ühe neist luuletustest, mida ta meistrivõistlusel lugeda kavatseb.

Kas Eesti esindaja astub võistlustulle ikka kindlameelselt paljajalu? Porovart: „Las jääda üllatuseks, kas esinen kingades või sokipöisel, paljajalu või sussis.“

---

Kodu

Kinnisilmi kikivarvul

kõnd’sin koduteele,

õde, õtse õuekaevul

sättis silmi veele.

Kuulsin ka, kuis kolksus

pange vasta puit,

värisevais väravais

kääksus ukse luit.

Suhu sattus sõge

nutuvõru maik:

see on minu õde,

see on minu paik.

Merily Porovart