?Dieta ? on Silja Saarepuu varasemate sotsiaalse värvinguga kunstiprojektide jätk. Eredaimaks näiteks oli kerjuste temaatikat käsitlev ?Sent?. Toitumise teema ei ole mõtestatav ainult isikliku ja kehalise kaudu, paratamatult on see ka väga paljude, et mitte öelda enamiku ühiskonnas toimuvate protsesside alus. See on ürgne võitlus kõhutäie pärast, mis ei meenu vaid neile meie seast, kes kuuluvad selle väikese protsendi hulka, kelle kätte on kogunenud enamus maailma rikkusest või kes elavad heaoluühiskonna kõrgematel pulkadel.

Saarepuu on mõistukõneline, ?Dieta? on visualiseeritud valm inimlikust ahnusest. Esimeses performance?is ?KanaNahal? tormas grillkanaga kaetud skeleti kallale ahnelt kogu festivalipublik. Vähemalt pool neist oleks kindlasti suutnud endale materiaalses mõttes lubada ka soliidsema söömaaja. Kuigi, sotsiaalse aspekti juurde tagasi tulles saab selgeks: kui kunstiavalikkus oleks tõepoolest heaoluühiskondlikult kindlustatud, siis neil sellist instinkti ei tekiks.

Vaadates analoogse tegevuse kordumist hilisemates performance?ites loomariigi esindajate osavõtul, võib kunstiavalikkuse kanarappimist tõlgendada ka teatava ürgse rituaalina, osadusena loodusega. Arvestades sõna- ja kujundimängu pieta ? dieta on selge, et Silja Saarepuule on tegevuse ritualiseerimine olnud kindlasti taotlus.

Vaieldamatult on tegu ka kehakunsti ühe võimaliku väljendusviisiga. Kui karkass on tühjaks söödud, ei ole see enam niivõrd Kristuse surnukeha kui lihtsalt märk inimesest. Keha olemasoluks on vaja toitu ja kehast saab lõpuks kellelegi teisele toit. See ringkäik ei lõpe kunagi. Inimlikud ihad, nõrkused ja tungid on selles looduse ringkäigus vaid garniiriks, mistõttu võiks mõista Silja Saarepuu sõnumina ka seda, et neid ei maksa üle tähtsustada.

Situatsionistlik sekkumine ja publikuga manipuleerimine oli nähtav tegevuskunstifestivalil ja supermarketites. Viimases ostis kunstnik kärutäie kaupa ja jättis selle siis kassade tsooni taha vedelema, jälgides mängu piilukaameraga. Loodi situatsioon, kus osalejal jäi valida, kas langeda manipuleerimise ohvriks, anda järele ning haarata tasuta paluke või näha situatsioon läbi ja säilitada rahu, eneseväärikus. Kui ?KanaNahal? oleks võinud oodata, et publik näeb triki läbi, siis supermarketis seda ohtu ei olnud. Tulemus oli aga sama.

?Dieta? sisaldab nii emotsionaalseid riukaid, mõtlemisainet, mastaapi kui ka sügavust. Silja Saarepuu puhul ei ole kindlasti karta, et ta kooliseinte vahelt väljudes loominguliselt kokku vajuks ja näiteks kokaks hakkaks. Võib olla kindel, et ta jääb kunstnikuks.