Pforzheimi kullassepakooli õppima sattus Karl Fritsch juhuslikult, edasised õpingud Müncheni kunstiakadeemias Hermann Jüngeri ja Otto Künzli käe all oli juba tema teadlik valik. Mõlemad professorid on tuntud uue ehte apologeetidena, Hermann Jüngeri 1960. aastate ehetel reflekteerusid Bauhausi ideed, tema hilisemad ehted olid aga välja mõeldud nii, et loomisprotsessis osales ka ehte kandja, kui ta koloreeritud metallist erinevaid geomeetrilisi kujundeid oma soovi järgi peene kuldtraadi külge lükkis. Otto Künzli on mällu jäänud õlal kantavate majade ja lilleliste tellistega, mis kutsusid näitama üles põlgust võimu ja staatuse, omaduste vastu, mida ehted sajandite jooksul ikka rõhutanud on.

Oma põlvkonna ehtekunstnike hulgas eristub Karl Fritsch selgelt terava kontseptuaalse lähenemisega. Traditsiooniliste ja uute hoiakute õrritajana on ta saanud ehtekunsti „paha poisi” maine, aga ka väga laia rahvusvahelise tuntuse osaliseks, nimelt pälvinud kahel korral Herbert Hoffmanni preemia (1995, 2007). Tema vormikäsitlust võib pidada robustseks. See lükkab ümber vaataja täiusliku klassikalise ilu ootused ja seda vaatamata sellele, et ta kasutab kõiki ehte traditsioonilisi materjale ja tehnikaid nagu kuld, hõbe, vääriskivid, valutehnika.

Esmapilgul võib Karl Fritschi näitust pidada arheoloogiliseks väljapanekuks, sest tihedalt üksteise kõrvale asetatud väikesed tumedaks oksüdeerunud ehted sarnanevad sajandeid maapõues peitunud aardeleidudega. Lähivaatlusel ilmneb siiski erinevus ja seegi, et ükski ehe ei ole teisega identne.

Karl Fritsch on oma näituse pealkirjaks valinud tugeva raudmürdi ladinakeelse nime „Metrosideros robusta” järgi. Mürt alustab oma elu epifüüdina teise puu okstel, võrsudes ajab ta juured maapinda ja kasvab pärast peremeespuu surma ikka edasi. Karl Fritsch alustas epifüüt-sõrmuste tegemisega 1993. aastal, kui hakkas lisama kullast ja hõbedast klassikalise ehte tükikesi, mis sarnaselt epifüütmürdile pesitsevad sõrmuse sees või peal ja levivad üle kogu ehte. Ta purustas kildudeks teemandid ja võttis koost lahti vanad sõrmused, et need siis kokku liita uueks tervikuks, säilitades siiski hoomatava sideme mineviku ja oleviku vahel. Karl Fritschi sõrmused ei lämmata ehtekunsti ajalugu, vaid pigem toetavad seda ja loovad väärtuste uue hierarhia. Karl Fritsch usaldab ehtekunsti traditsioone, kinnitab vääriskivid metalli külge aastasadu vastu pidanud kombe järgi ning võtab valuvormi ikka vahalt, nii nagu seda on teinud paljud põlvkonnad juveliire enne teda. Vanast kuldsõrmusest saab tiiglis salapärane kullasegu, nii mõnigi kord petab ta kulla ära, peites selle paksu oksüüdkorra alla. Karl Fritschi ehted on justkui segu millestki tuttavast ja millestki võõrast. Vahetevahel suhtub kunstnik kulda nagu plastiliini, kuid kulda kasutab ta ehetes ikka seepärast, et nagu supi juurde käib sool, nii käib kuld ehte juurde. Oma ehted modelleerib kunstnik esialgu pehmest vahast, sest vaha vormitavus ja plastilisus annab võimaluse olla veelgi spontaansem, väikese annuse kohmakust saab ehe juurde metallist. Kindlasti võib Karl Fritschi pidada ka skulptoriks. Karl Fritsch on mängur, tükike pehmet vaha tema sõrmede all on justkui täring, mille kunstnik õhku viskab. Vahel ehitab ta ka oma sõrmuse otseselt üles vürflile, ehkki selle küljed ei ole märgistatud punktide, vaid rubiini- ja safiiriterakestega. Võimalik, et täring vihjab juhusele ja riskile kunstniku töös. Kuigi Karl Fritschi kutsutakse sõrmuste isandaks, vaatab ta vahetevahel ka sõrmustest mööda ja teeb kas või näiteks prosse. 1990. aastate keskpaigast pärinevad kiisud, kelle kurgualune on ehitud juveelidega, ja suurte rubiinsilmadega jahikoerad. Nendes on väljenduse leidnud kunstniku huumor, originaalne hing ja mängulust. Muide, üks kassiprossidest oli pühendatud Madeleine Albrightile, näitus „Ehted ja diplomaatia” jõudis oma ringkäigul maailmas meie tarbekunstimuuseumi 1999. aastal. Ajaga on tema looming läinud järjest värviküllasemaks ja imelisemaks. Enamik Karl Fritschi viimase aja sõrmuseid ei sisalda aga enam valmistükke, vaid on algusest lõpuni tema enda looming.

Karl Fritschi näituse korraldamine muuseumis sai teoks tänu kunstnikule ja Goethe Instituudile, kes leidis võimaluse lülitada näitus Saksa „Kultuurikevad” programmi. Karl Fritsch rändab oma ehtekohvriga ringi mööda suurt maailma, näitused, loengud, workshop’id on ehete tegemise kõrval tema igapäevaelu osa, vahetevahel kujundab ta ehteid ka Lõuna-Aafrika teemandikompaniidele, sest tema töödes peituv väike annus kohmakust äratab tähelepanu ja veetleb.