Informatsioon, mis ümbritseb meid lakkamatu infomürana, koosnebki valdavalt uudistest – “punktsündmustest”, mis pakuvad piiratud, kuid konkreetset teavet. Meile antakse välgukiirusel teada, mitu saksa pensionäri seekord Itaalias turismibussiga kuristikku kukkus, palju inimesi islamiterrorist teise ilma kaasa võttis ja missugune Ameerika staar veel rindu suurendada lasi. Isikuteabe puhul on eelistatud kaks võimalust: inimesed, kellel on palju raha, ja inimesed, kes on juba “pildi peal” (esinenud TVs, laulnud ansamblis, ennustanud ilma või teada kui rahvavaenlased). Tõele au andes, enamasti ei ole uudise väärtuseks selle omal ajal kilbile tõstetud objektiivsus, vaid pigem energeetilised ja eksistentsiaalsed piirseisundid: surm, seksuaalsus ja võimuvõitlus. Lisaks sellele tõrjub verbaalset informatsiooni üha enam välja visuaalne. Pilt loob mulje, et oleme otse tõeluse südames, sündmuste tulipunktis. Mäletame ju arvutiekraanile jõudnud aprillisündmusi… Ometi algas kõik märksa varem.

Piltliku ja dramaatilise “uudismassiiviga” luuakse väga veenev tõelusemulje. Ja kas või netikommentaaride põhjal tundub, et eksisteerib üsna suur hulk inimesi, kelle jaoks primaarinstinktidel põhinev ärritajate rida ongi tõeluse ainus jõukohane tunnetuse vorm. Võib ka arvata, et kollane müra on oluliselt kujundanud noorte tõelusepilti; sellest kõneleb kas või kõrgkoolide vastuvõtukomisjonide kurtmine sisseastujate ahta elupildi ja üldistusvõime puudumise üle. Või näide meedia “tulipunktist” – presidendiproua jätkuv “trikoovoor”: tundub, et tasapisi on see loomas alles hiljuti mõeldamatut “pehmet” nägemust kogu presidendiinstitutsiooni põhiülesannetest. Mis kõige olulisem: kollase meedia hüpnootiline “pildiraamat” tekitab kurtust tõeluse teiste, protsessuaalsete ja tähendusküllaste tasandite suhtes.

Protsessuaalsete reaalsuste teadvustamine annab meile justkui tagasi tunnetuse avaruse, kuid ühtlasi on nendega mitu häda. Igaüks neist hõlmab mingit ajaskaalat ja hulka üksikfakte. Mida pikem skaala ja rohkem fakte, seda suuremat rolli mängib faktide valik ja  seostamisviis ning seda vastuolulisemad võivad olla järeldused. Protsessuaalsest reaalsusest näiteks uudise tegemine nõuab keerulise põhjuste ja seoste ahela läbitöötamisel intellektuaalseid erioskusi, mida valdavad eksperdid. Vähemasti loodan, et valdavad. Õnnetuseks pakuvad eksperdidki ka ühe ja sama faktikogumi põhjal erinevaid tõeluse kirjeldusi. Asja teeb keeruliseks, et on ka suur hulk informatsiooni, mis on protsessuaalse reaalsuse kirjeldamiseks ja tunnetamiseks vajalik, kuid mis upub ajaloo või siseringide (poliitika telgitagused, ärisaladus, klannikokkulepped) tagatoahämarusse. Õnneks on asi tunduvalt lihtsam “üliaeglase”, inimtunnetuse piiridest välja jääva tõelusega, mida vist ei saa protsessuaalseks nimetadagi: nagu krimiuudistes on sealgi kõik lõplik ja “valmis”. Selle valdkonna ekspertidel on alati ka õigus…

Vaata kuidas vaatad, üldiselt on meile kättesaadav tõelusepilt puudulik ja pindmine. Aeg-ajalt kurdetaksegi “suure plaani” puudumise üle, aeg-ajalt faktiteadmistest kasina udutamise üle. Ju võiksid eksperdid (kui nad tülli ei lähe) konstrueerida sellise, õige “tihedusega” ja kõiki olulisi muutujaid arvesse võtva tõelusemudeli, mis aitaks avalikuks saades inimestel asjadest õigesti aru saada ja õnnelik olla. Eks seda ole ka üritatud, kohati paraku ka liiga edukalt… Karta on, et kokkuvõttes on siiski võimalik vaid valuline ja vastuoludest tulvil tõlgendusprotsess. Aga pigem juba see, kui too lõpetatud tõelus, mida pakub kollane uudisvoog või teispoolsust esindavad institutsioonid. Iseasi, kas on mõtet hukka mõista inimesi, kellele meeldivad just valmis maailmad: need on kindlasti märksa turvalisemad kui kusagil salalikes mõttevoogudes rabelemine.