Kui kirjanik kirjeldab keskkonda, kus kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, siis tajume keelemängu reegli taustal väga hästi – meie keele(mängu)kogemust toetab ühiskondlik kogemus. Samas leiab avalikust keelepruugist kümneid ja kümneid näiteid, kus vormide kasutus ei anna konteksti järgi üsna ilmselt edasi seda mõtet, mida kirjutaja oleks soovinud.
Võtkem pundike juhte, kus nimisõnale on lisatud järeltäiend. Näiteks analüüs noorkirjamehe raamatust tähendab ilmselgelt, et analüüs on kõnealusest teosest pärit. Samas selgub ümbritsevast tekstist, et mõeldi kõnealuse raamatu analüüsi. Miski on metsa läinud. Analoogiliselt seisab menüüs jäätis maasikatega, aga mulle tuuakse jäätis, mille juurde ainumat maasikat ei serveerita. Koostisele viitab omaaegse maasikaseebiga tekkinud lõhnakogemus. Maasikajäätis on see. Nii on inimese põhiandmed selgem kui põhiandmed inimesest. Tihti aga tahaks meelde tuletada, et on olemas ka kaassõnaühendid: andmed kellegi kohta on midagi muud kui kellegi andmed.
Alaleütlevas järeltäiendid on omastavalise eestäiendi asemel juba pigem norm kui erand, aga koos nende võidukäiguga on kadumas jälle üks eristus. Vanasti oli keelu all alkoholi müük alaealistele, nüüd on keelatud müük alkohoolsetele jookidele alaealistele. Olid millegi kursused kellelegi, nüüd on kursused raamatupidamisele algatajatele. Et üht-sama vormi eri funktsioonis tajutakse stiiliveana, siis moodustatakse veel keerukamaid konstruktsioone, nagu algatajatele olevad kursused raamatupidamisele.
Alles tekkisid pesupoodides proovikabiinid, kui juba leidus silt: proovikabiin rinnahoidjatele naistele. Elukogemus ütleb, et (veel?) rinnahoidjaid meestele ei tehta, ning keelekogemus võrdleb küsivalt: nahahoidja mees ja rinnahoidja naine? Lausa küsin müüjalt – sildi mõte olla, et meestel ei ole kabiini asja ja püksikuid ei tohi proovida.
Ega järeltäiendil midagi häda pole. Üsna tavaline on see pealkirjades, nagu Oravad valitsuses, viidates justkui lauselisele sisule (“keegi on nüüd valitsuses”). Ilus nimi ka võõras keskkonnas meie kultuuri hoidnud Eesti Meeskooril Kanadas. Aga kui see koor omal ajal siia külla tuli, siis andis mõistatada pealkirja “Eesti Meeskoor Kanadas Tallinnas”. Olnuks nimetus Kanada Eesti Meeskoor, sobinuks tarind nii sama tüüpi pealkirja kui igasse eesti lausesse paremini. Uute tarindite kasutuskohmakust on küllap mõnigi tundnud, kui vaja kohtuda Vanaema juures. Hoidku, kui seda tuleb teatada suusõnal ja lähedasele. Ühelt poolt ei paindu keel lisama ametlikuna kõlavat liiginimetust (Kule, kohtume restoranis Vanaema juures) ja teiselt poolt ei julge riskida, et teine hoopis vanaema juurde maabub.
Keele muutumise paratamatus teeb paratamatuks ka emakeele avaliku õpetamise. Muutuvate tarindite tähendus on nimelt hajus ja vormgi vilunud kasutajale võõrastav. Moraal on üks: mida hajusam ja muutlikum keel, seda tähtsamad on soovitused seal, kus on vaja olla selge, ühemõtteline ja asjalik, saati siis avalik ja asjalik. Jäägu siis nii, et andmeid inimese kohta korjab näiteks Kapo või uuriv ajakirjanik ja inimese andmed esitab näiteks volitatud isik või inimene ise.