Viienda korruse trepigalerii on meeldiv, ehkki veidi üksildane paik näituste korraldamiseks. Aastate jooksul on köitekunstnikud sinna justkui kinnistunud omi töid üles panema. Köide sobib raamatukokku, sest geenid on neil töödel samad mis fondikogudel.
Ja köites on juba kord midagi köitvat. Sõna tähenduse üle võib ju vaielda. Korrektses mõttes on köide miski, mis trükitud paberkandjale ja siis raamatuks poogitud. Kunstnikud muidugi kipuvad piire lõhkuma ehk avardama. Muidu oleks tegemist lihtsalt raamatu-, aga mitte köitekunstinäitustega. Ehk olgu nad tegelikult hoopiski kunstnikuraamatu- või objektinäitused või hoopis raamatuteemalised installeeringud.
Igatahes on kõige aluseks ikka ja jälle raamat.
Iga näitus on seiklus omaette ja seetõttu ta ette võetaksegi. Kui ülespanemiseks läheb, meenub taas, et tegemist on ekstreemspordiga. Tuleb jälle meelde, et materjalid on kallid ja iga kord tuleb need erineval moel, aga ülilühikese aja jooksul kokku kraapida. On suur au, et me ei ole pidanud näitusepinna eest maksma. Ikka seepärast, et raamatukogu mõistab ja hindab köitekunstnikku. On tore tunda, kui sinust keegi lugu peab ja su imelikke mõttekäike usub.
Meie kolme koostöö on olnud pigem kokkuleppeline. See tähendab, et saame mitu kuud enne näituseaega kokku, arutame olukorra absurdsust, ohkame ja lubame asja ära teha, vahetame ideid ja üritame neid ühele joonele sobitada.
Aga oma tööd teeb igaüks omasoodu, vahetevahel endast teada andes, justkui labürindis käsi põõsastikust püsti ajades. Näituse tähtajaks peame olema üheskoos labürindi väljapääsu juures, valmis tööd kaenlas.
See pidanuks aset leidma 9. V, võidupühal, mil kogu Tallinn vaikimisi ja murelikult provokatsioone ja uusi lööminguid ootas. Sealsamas rahvusraamatukogus, mis oli raudvarbadega piiratud. Nagu koolitüdrukud, kes on õnnelikud õppetunde ära jätva pommiähvarduse üle, tundsime me suurt kergendust, et näitus nädala võrra edasi nihkus.
Aga nädal hiljem pidi ikkagi kõik valmis olema.
Ja siis alles läheb põnevaks. Täpsemalt öeldes, siis alles hakkab nalja saama! Harva saab naerda nii palju, kui üht ühisnäitust üles pannes ja juba selle hirmujudinaseguse naeru pärast tasub vaev ette võtta. Nimelt hakkavad ilmnema probleemid.
Esiteks on Tauno Kangro seal kasutusele võtnud vitriinid, millega oleme arvestanud. See on loomulik, sest keegi ei hoia vitriine niisama jõude, et äkki meil läheb vaja. Siis ilmneb, et ilus vastremonditud põrand on häirivalt aktiivne meie taieste suhtes oma uute heledate kiviplaadiribadega.
Muidugi ilmneb Unduski vale ajaarvestus, mis tähendab, et tööd on küll valmis, aga liiga niisked, et sirgelt vitriinis püsida. Undusk on teinud näitusele suured punalehelised raamatud, mille sees pole teksti, aga mis üritavad kaasipidi omavahel suhelda. (Kas raamatud, mis on igaüks kui eri maailm, saavad omavahel kõnelda? Nagu kala ja inimene läbi akvaariumiklaasi?). Suured punased kurbade inimnägudega pabervooltehnikas raamatud tõmbuvad aina enam küüru ja kooku! Neid tuleb nädalalõppudeks koju hooldusse viia.
Veel selgub, et Kivihalli väga peene viimistlusega kasevineerist raamriiulid on koos köidetega sedavõrd rasked, et seinale kinnitamist ei kannata. Aga korralikku tüüblit raamatukogu paeseina sisse kruvida ei tohi, sest rikub seina ära. Nii tuleb suurem osa riiulraamidest eksponeerida õnneks töömees Karli poolt leitud soome papi värvi tumbadel, mille tulemusel omandavad nad hoopis vanaaegse teleka dimensioonid. Ainult ruudukujuline kompaktne “Hando Runnel – Juhan Liiv – Hando Runnel – Juhan Liiv” püsib seinal, nii nagu peab.
Piisangu väikesed elegantsed iseliimitud-pressitud vineerist loomraamatud on suures hallikirjute seintega ruumis liialt märkamatud. Kiirelt tuleb neile hankida pleksiklaasist riputuskastid, mis võtab paar päeva aega. Aga Piisangu põletushaavadega raamatud on ka etteantud vitriinis õnneks kõnevalmis.
Iga ühisnäitus on häppening, ehkki mitte sellena plaanitud. Õnneks leidub Tallinnas üks päästev institutsioon nimega deposiitraamatukogu, mis kogub ärapõlatud raamatuid. Neid leidub seal sadu tuhandeid ja umbes kord kuus saadetakse neist neliteist kuupmeetrit utiili. Need utiilikandidaadid on kui õnnetud varjupaigaheidikud, kellega tõesti pole enam midagi peale hakata ja kes mürgisüstiga magama pannakse.
Raamatukogud saavad deposiitraamatukogust fonde täiendada ja köiteid ka laenata. Nii oleme meiegi sealt oma näitustele taustamuusikat tellinud. Ilusti või huvitavalt laotud raamatud mõjuvad väga dekoratiivselt, aga huvitav on see, et nad pole kunagi lihtlabaselt esteetilised, vaid nende trükimust lauserägane tihkus lisab alati tuumaka nüansi, usaldusväärikuse.
Raamat ei ole lihtsalt asi, ehkki köitekunstinäitus kipub raamatut asjastama. Just pärisraamatud varjupaigast tuletavad köitekunstnikule meelde raamatu tõelist olemust.