Eesti keel on jõudnud armutusse tarbimisühiskonda, Euroopa Liidu ametikeelte hulka, neoliberalismi bürokraatia-Mekasse ja veebikesksesse infoühiskonda. Segunevad vaba suuline dialoog ning SMSide ja veebisuhtluse kiirustav kirjalikkus, asjalik kirjavahetus ja kopipastajuriidiline ametitekst, mida seovad kantseleistambid.
Iga tekst, mis meie tunnetusviisi või maailmapilti vahendab, teisendab või loob, muudab keelt ka siis, kui selles uusi keeleüksusi ei leidu. Keelendite seosed teisenevad, kasutussagedus või tähendus muutub. Laenata sõnu on osati paratamatu, grammatikalaen aga muudab teksti esialgu mitmemõtteliseks ega sobi asjalikkusega. Küllap seediks meie laenualdis keel kõik uue edukalt, kui ei oleks rühmitumise aeg.
Mart räägib teile A.D. 1990 sellest, et leidis eilsel peol vapustava hiire. Teie inimlik kogemus ütleb, et peol kohtutakse inimestega ja pööratakse tähelepanu vastassoole, ning keelekogemus lisab, et inimesi iseloomustatakse sageli loomanimedega. Nõnda lahendate Mardi metafoori hõlpsasti ka siis, kui ise iial naisi nii ei kutsu. Pole välistatud, et pärast kõnealuse olevusega kohtumist jätkate keelemängu ise, nimetades teda valgeks hiireks, päris suureks rotiks, väga meeldivaks näriliseks vms. (Mardi hiir osutus võrdlemisi suureks valgeks rotiks.) Sama hiire-võrdlust on teadmatul märksa raskem läbi näha arvuti osana. Tarvitseb end 1990. aastasse tagasi mõelda, kui see kujutlus muutub reaalsemaks: keegi räägib, et ei suutnud hiirega töötama õppida ja arvutivõhik ei mõista üldse, millest on jutt. (Vaevalt oleks see ese niisugust nime saanudki, kui oleks kohe loodud “sabata”.) Keelt on muust kogemusest üsna võimatu lahutada.
Praeguse keeleomandaja olukord pole eelmiste omaga sarnane: hiir on lapsele pigem arvutitarvik kui loomake, ja emme muinasjuttudeta on võrdlemisi raske aru saada, miks mõnd juustu Hiirte juustuks kutsutakse. Kunagi oli televiisor nagu kino, nüüd seletame lapsele, et kino on nagu suur televiisor, ainult saalis kustutatakse tuli (mis üsna kindlasti ei tähenda, et summutatakse lõke). “Suurde vanni ei lähe,” ütleb mere äärde sattunud pisipõnn.
Sõnamoodustuse mudelidki töötavad kogemuse toel. Kunagine lihatööstuse ametinimetus konditustaja on keelemudeli poolest äärmuseni läbipaistev: keegi konditustab ehk teeb midagi konditu’ks ehk viib kontideta olekusse. Mis töö see on, peab oma silmaga nägema. Kas nüüd on inimese asendanud mõni masin, ei tea. Vahetu kogemus enamiku keelekogemust siinkohal ei toeta.
Keelekasutus on üldse suurel määral inimkogemust usaldav mäng. Teatud omaduste puhul ei ole võrdlus võimalik: keegi kas on rase või ei, hulgad kas on võrdsed või mitte. Kui nüüd keegi räägib, et sõbranna on märksa rasedam kui teine, siis mõtleb ta tõenäoliselt raseduse kestusele või kehakuju suurematele muutustele võrdses ajavahemikus. Orwelli väljendit mõned on võrdsemad saab tõlkida kõigisse keeltesse. Interpretatsioon sõltub sellest, mis laadi ebavõrdsust on üldse kogetud, kuid tõlgenduspiirid annab ikkagi konkreetne kontekst.
Muide, keeleline loovus on veaga samal alusel. Asjalikus tekstis ei tahaks näha võrdevorme optimaalsem ja absoluutsem, kahjuks kohtab neid seal aga sageli. Niisugune vormimoodustus näitab, et sõna tähendus on kasutajale võõras.
Huvitav on seik, et mitu Sirbi autorit on ühes lehenumbris kirjutanud korilemisest ja korilusest (tarbijaliku) veebis surfamise tähenduses. Kas see on tõlkelaen või loovus, ei oska oletada, tõlgendamisel ei teki aga raskusi ka siis, kui ajalooterminit ei tunne. Ometi tekivad vahel mõistmisraskused, kui grammatika annab ühe tõlgenduse ja sõna kasutus tekstides teise.
Lausa juriidiline vaidlus käib selle üle, kes on saarlane, kas grammatikakogemusest lähtuv millise tahes saare elanik või meie tekstikogemusest tulenev Saaremaa inimene (elukoht, päritolu vm). Keelekorpused annavad vastuse, et eestlane suudab olla ühemõtteline: saarlane on saareelanik ainult tõlkekirjanduses. Eestlase originaaltekstis on saarlane Saaremaalt ja see tähendus on korpuse järgi seitse korda sagedam.
Samasugune tõlgendusprobleem viib vahel keelemuutuseni. Kaua aega on näiteks nägemus tähistanud viirastusi ja viirastuslikku, hallutsinatsioone. Mõnegi eestlase idiolektis on see nii praeguseni. Grammatika lubab selle sõna tuletada hoopis teisel põhimõttel: nagu solvumus on see, mil määral ja kuidas solvutakse, nii on ka nägemus see, millise haardega ja mil viisil keegi asju näeb, s.o visioon. (Mõlemad nägemuse mainitud sünonüümid on sõnaraamatuis olemas.) ÕS suunab eelistama nägemusele (millest) seisukohta, nt ühendit ministri seisukoht (milles). Asjaliku kirjaliku suhtluse peamine printsiip on selgus ja sõnal seisukoht on mõneski kontekstis eeliseid. Öelda ministri nägemus tervisepoliitikast tähendab riskida, et mõni loeb välja õela vihje riigimehe hullusele.
Kaduvas suulises kõnes võib rahumeeli öelda õieti ja jätta tõlgenduse konteksti varale, kirja tuleks asjalikult ja ühemõtteliselt panna õigesti, sest õieti tähendab nii kahtlemist (sünonüüm õigupoolest) kui ka õigsust.
Nõnda jääb kirjakeel alati rikkaks mänguväljaks, kus mäng õnnestub teadlikul paremini kui teistel. Asjalik, saati siis ametlik keelekasutus nõuab aga teadlikkust tõlgendajale minimaalselt mänguruumi jätta.
