Ideaalmaailmas ei ole narkootikume ega sõltlasi. Meie maises hädaorus aga leiab suur hulk nendest inimestest, kes illegaalseid mõnuaineid hankida ei taha või ei suuda, mingi muu naudinguallika, millest sõltuvusse langeda – olgu tegu siis legaalsete uimastite, ergutite ja psühhedeelikute või mõne asendustegevusega. Kogu selle sõltlaste armee vastu ei ole mitmel põhjusel võimalik täisleppimatust üles näidata.
Seda, milliste peensusteni on kehtivate õigusaktide ja korralike kodanike suhtumise summa ehk ühiskondlik hoiak arenenud, illustreerib hästi järgmine näide. Kui seada mõttes ritta inimene, kes pillab kaubamaja turvamehe silmade ees maha tükikese kanepit, teine, kes saabub tarbimistemplisse, et soetada endale ohtralt kanget õlut ning liitri jagu viina, ning kolmas, kelle ainsaks ostuks on pakike süütuilmelist maitseainet (või näiteks teatud tüüpi lilleseemneid), võime nad jaotada juba turvamehe ja tavaliste poeskäijate pilkude rangusest lähtuvalt patuhierarhia astmetesse. Kuigi eesmärk, mille täitmiseks need kolm fiktiivset inimest oma ostu sooritavad, langeb põhilises ühte.
Ühiskondlikku hoiakut kujundab suuresti haridussüsteem ja veel rohkem massimeedia, kuigi kumbki ennast ise täiuslikuks ja lõplikuks tõeallikaks ei nimeta. Et Sirp kummagi kolossi hulka ei kuulu, ei hakka minagi toodud näidet lõpuni ära seletama, vaid piirdun banaalsevõitu tõdemusega, et ühiskondliku suhtumise sõltlastesse määrab kindlaks üldlevinud teadmiste ulatus.
Intrigeerivam tundub küsimus, kui suure osa ühiskonnast moodustavad inimesed, kes on sõltuvad “mittetraditsioonilistest” mõnuallikatest. Tundub, et inimpsühholoogia soodustab patoloogilist kiindumist mis tahes meeldivasse tegevusse. Mängukirge, mille olemasolu ja tõsidust tänapäeval juba tunnistatakse, on kõigist puhtalt psühholoogilist laadi sõltuvustest selgelt kõige rohkem kajastust leidnud – ka kultuurilembeste eestlaste jaoks pigem tänu Avo Viiolile kui Fjodor Dostojevskile. Jäägu siinkohal (olgu või “eestluse säilimise huvides”) käsitlemata ka seksisõltuvus. Märksa sagedamini esinev ning salakavalam on Interneti- ja laiemalt arvutisõltuvus.
Nagu teada, ei saa igast tarbijast veel sõltlast. Inimene, kes nägi ilmavalgust aastakümneid enne oma esimest kohtumist personaalarvutiga, võib end ohutumalt tunda kui teabeajastul sündinud nooruk. Riskigrupi moodustavad eeskätt (üli)õpilased ja viimastest välja kasvanud kontoriametnikud ning teenistujad, kellest paljudel on töökohal võimalik arvutit kasutada. Sõltuvus võib leida väljundi näiteks arvutimängudes, pidevas uudiste lappamises ning mõistagi nende kommenteerimises, küberkogukondade elus osalemises (nt Eestis väga populaarsed Orkut ja Rate) või allalaadimismaanias. Enamik sõltlastest harrastab küberruumis mitut “tegevust”, mis käivad sageli üheaegselt. Kõrvaltvaataja pilk registreerib siiski vaid arvuti taga istuva inimese.
Psühholoogidel on raske üksmeelele jõuda, millisest hetkest võib inimese sõltlaseks lugeda. Sageli kasutatav määratlus, mille kohaselt seondub sõltuvus antisotsiaalse käitumisega, ühiskondlikuks kasutamiseks ei kõlba, sest sellisest eeldusest lähtudes tuleks üle vaadata ka suhtumine mitmetesse illegaalsetesse uimastitesse. Kogu ühiskonnas vähkkasvajana leviv eluviis, millega kaasnevad terviseriskid (eeskätt on ohustatud arvutikasutajate silmad ja selg) ning ebaratsionaalne käitumine*, peaks kahtlemata olema tõsise mure allikas. Pole sugugi välistatud, et katsed probleemi pisendada on tingitud ühiskonnas juhtpositsioonil kübersõltlaste suutmatusest teadvustada omaenda narkomaaniat. Usaldusväärset statistikat selle kohta, mitu tundi eestlane oma kiirgava sõbra seltsis aega veedab, pole veel tehtud.
Ainulaadses olukorras on arvutisõltlane, kes on oma pahe teadvustanud ning püüab sellest aktiivselt vabaneda. Narkomaanidele soovitatakse osaleda samasugustest kannatajatest koosnevate tugigruppide töös ning vältida igasugust kokkupuudet keskkonnaga, mis võib neid vanale teele tagasi ahvatleda. Paraku asuvad arvutisõltlaste tugigrupid just küberruumis. Et tänapäeva elu on arvutit kasutamata mõeldamatu (kuid mis vastaks paremini sõltuvuse definitsioonile?), soovitatakse kübernarkomaanidel loobumise asemel piirata oma igapäevast arvutikasutust. See soovitus läheb veelgi kaugemale kui heroiinisõltlastele asendusnarkootikumi metadooni pakkumine, kuid on nähtavasti ainumõeldav. Arvukalt leidub neidki inimesi, kes sõltuvad arvutist nii psühholoogiliselt kui ka materiaalselt, kuna see on tööriist, millega nad leiba teenivad. Kas aga on võimalik võõrutada kokaiinisõltlast, kes tegutseb selle edasimüüjana?
Nii Hiina hiljutisi algatusi Interneti tsenseerimise alal kui Eestis kirgi kütvat “Delfi eelnõud” võib vaadelda kui arvutisõltuvuse piiramise õnnestunud aktsioone. Aeg näitab, kas meie riik on võimeline püsima üheaegselt esirinnas tiigrihüppe edendamisel ja kübernarkomaania-vastases võitluses.
Kaarel Kressa
* Sõltlase ja arvuti suhe sarnaneb mitmeti armastajapaari omaga. Küllalt sagedased on juhtumid, kus inimene raaliga vestleb või seda kui isikut tuttavatega taga räägib. Esineb ka füüsilisi konflikte. Üks ilmekamaid juhtumeid leidis aset eelmisel aastal USAs, kus üks härrasmees taris oma sülearvuti kontorist tänavale ning tulistas jahmunud pealtvaatajate nähes kuvarisse.
