Enamik teadlasi on tõenäoliselt oma töös märganud ja tunnetanud, kuidas ülikoolid ja terve teadussüsteem toimivad järjest enam äriloogika järgi.1 Akadeemilises kapitalismis põimuvad teadmiste loomine ja kasumi tootmine.2 Teadlased on pandud ettevõtja positsiooni ja nad peavad riigi teadusrahastuse nappuse tõttu oma teadustegevust ise projektipõhiselt rahastama3, konkureerides seejuures üksteisega vähese teadusraha pärast. Ärijuhtimise põhimõtete järgi toimivas akadeemilises kultuuris mõõdetakse ülikoolide ja teadlaste edukust valdavalt kvantitatiivselt, ühe keskse mõõdikuna on kasutusel teadlase avaldatud publikatsioonide arv (nt aastas). Teadlastele seatud ootusi ja karjäärivõimalusi võtab tabavalt kokku hüüdlause: avalda või hävi!4
Akadeemilise soorituse kvantifitseerimise pahupool
Publikatsioonide arvu järgi hinnatakse teadlase väärtust ja mõjukust, see on tähtis näitaja doktorikraadi kaitsmisel ja karjääriredelil tõusmisel. Mõningates riikides saavad teadlased avaldatud artiklite eest lisatasu.5 Samuti sõltub akadeemiliste töötajate publitseerimisaktiivsusest riigilt ülikoolidele antava teadusraha hulk ja publikatsioonide arv on omakorda näitajaks, mille alusel koostatakse rahvusvahelisi ülikoolide edetabeleid.
Teadlaste tegevuse kvantitatiivse hindamise üks peamisi tagajärgi on asjaolu, et mõõtmine moonutab mõõdetava olemust.6 Eesmärgiks saab mõõdikuni jõudmine. Seega pole imestada, et ülikoolid seavad oma arengukavades eesmärgiks kasvatada „kõrgetasemeliste teaduspublikatsioonide“ arvu töötaja kohta. Kui avaldatud publikatsioonidest sõltub teadlaskarjääris tähtsate eesmärkide või hüvede saavutamine, näiteks doktorikraadi saamine või ametikõrgenduse võimalus, hakkab paratamatult toimuma liikumine võimalikult suure publikatsioonide arvu poole. Seetõttu pole üllatav, et viimastel aastatel on kasvanud hüperproduktiivne teadlaskond, kes avaldab uue artikli keskmiselt iga viie päeva tagant.7 Keskendumine publikatsioonide arvule – mida on lihtne mõõta – jätab aga teisejärguliseks teadustöö sisu.
Sellise teadustulemuste mõõtmise üheks otseseks tagajärjeks on järjest enam levinud libateadus ja selle avaldamine röövkirjastuste välja antud publikatsioonides, mis küll formaalselt vastavad kõrgetasemeliste teaduspublikatsioonide nõuetele, kuid millel sisu poolest ei pruugi olla teadustööga palju pistmist.
Kuidas röövajakirju ära tunda?
Ilmselt on paljud teadlased saanud ja ignoreerinud tüütuid ja ühtlasi koomilisi (meelitavate ja ülepakutud tiitlite ja tervitussõnade kasutamine, kirjavead jne) e-kirju stiilis, mis kutsuvad avaldama teadustööd ajakirjas, millest saaja pole enamasti kuulnud ning mille teemaring võib jääda tema pädevusest kaugele. Tüüpiliselt lubatakse kiiret avaldamist.
Röövkirjastajate ja -ajakirjade (ingl predatory publishers, predatory journals) defineerimine ei ole lihtne, kuid üks rahvusvaheline tippteadlaste ja kirjastajate grupp jõudis järgmise määratluseni: röövajakirjad ja -kirjastajad seavad teaduse arvelt esikohale isiklikud huvid (loe: kasumi saamine) ning neid iseloomustab vale või eksitava info edastamine, kõrvalekaldumine parimatest toimetamis- ja avaldamispraktikatest, läbipaistvuse puudumine ja/või agressiivne ja valimatu kaastööde hankimise viis.8
Röövkirjastajad ja nende välja antud ajakirjad rikuvad teaduseetika norme mitmel kindlal viisil9: ajakirja temaatilise fookuse hägusus või puudumine; puudulik või täiesti puuduv retsenseerimisprotsess, hoolimata sellest, et lubatakse topeltpimedat retsenseerimist (muu hulgas võidakse kasutada tehisaru koostatud retsensioone); puudulik või valeinfo ajakirja tsiteeritavuse kohta; ebarealistlikud avaldamistähtajad, mis ei võimalda korralikku retsenseerimist (mõnest päevast paari nädalani); väga vähene käsikirjade tagasilükkamise määr (näiteks loodusteaduste tippajakiri Nature avaldab vaid umbkaudu 8% neile saadetud käsikirjadest10, kuid röövajakirjad ei tavatse oma artiklite aktsepteerimise määra avaldada); keelevigadega artiklite avaldamine; toimetuskolleegiumi ebaadekvaatsus (nimetatud inimesi ei eksisteeri, nende kompetents ei ühti ajakirja suunitlusega, nende seos teadusasutustega on küsitav või nad ei ole teadlikud oma kuulumisest ajakirja toimetuskolleegiumisse); ajakirja nimi imiteerib valdkonnas tunnustatud väljaande nime; autorite agressiivne värbamine e-kirja teel (sh vigane keelekasutus) ja avaldamistasu, mille täpne suurus ei pruugi olla enne avaldamist teada. Rõhutatakse avaldamistasu eest pakutavat avatud juurdepääsu teadusartiklitele, mis on iseenesest tervitatav, kuna teadustulemused peaksidki teadlaskonnale ja avalikkusele kättesaadavad olema.
Röövkirjastuste omanikel puudub enamasti teaduslik taust, kuid fassaadiks (nt toimetuskolleegiumisse) leitakse teadusasutuste töötajaid. Hoolimata röövkirjastamise eetilistest probleemidest ei ole libaajakirjade väljaandmine seadusevastane ja selles äris tegutsejaid ei ole kerge vastutusele võtta.
Röövajakiri vs. tunnustatud teadusväljaanne
Eesti teadusagentuur loeb kõrgetasemeliseks teaduspublikatsiooniks teadusartikleid, mis on kajastatud andmebaasides Web of Science ja Scopus (tase 1.1) ning teadusartikleid „teistes rahvusvahelistes teadusajakirjades, millel on registreeritud kood, rahvusvaheline toimetus, rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ning kättesaadavus ja avatus kaastöödele“ (tase 1.2).11 Kuigi enamik röövajakirju ei kvalifitseeru tasemele 1.1, sest valdavalt nimetatud andmebaasid selliseid ajakirju ei indekseeri (siiski kohtab ka neis järjest enam libateadust), täidab enamik neist formaalselt taseme 1.2 tingimusi. Ehk siis, neis avaldatud artiklid lähevad Eestis arvesse näiteks doktoritöö osana ja akadeemiliste töötajate atesteerimisel, samuti ülikoolide riiklikul rahastamisel.
Piir rööv- ja tõsiseltvõetavate teadusajakirjade vahel on hägune ning teadlased ei pruugi pettureid ära tunda. Mitte alati ei ole röövajakirjadelt saadetud kaastööd esitama kutsuvad e-kirjad kahtlase keelekasutusega või muul moel küsitavad ja seega ei pruugi teadlased röövajakirju ära tunda. Mitte kõik libaväljaannetes avaldatud teadustööd ei ole väärtusetud, kuid siiski on tüüpiline, et nende teaduslik tase ja kvaliteet on madal, näiteks puudulik teoreetiline raamistik või metodoloogia. Mitte iga halva kvaliteediga ajakirja ei saa liigitada röövajakirjaks. Tähtis on kirjastaja kavatsus – sisult võib olla raske eristada teadlikult pettusele orienteeritud küsitava kvaliteediga ajakirju ausate kavatsustega väljaannetest, mille tase on halb näiteks rahavähesusest.12
Röövkirjastuste ja -ajakirjade nimistuid leiab internetist mitmeid, kuid need ei ole kunagi lõplikud ja alati ei eristata röövajakirju tunnustatud väljaannetest, kuna see väli on pidevas muutumises. Legitiimse ja röövajakirja eristamine on keeruline ka seetõttu, et esimene võib üle minna teiseks, näiteks kui selle ostab röövkirjastus. Omanikuvahetuse tagajärjed võivad avalduda ajapikku, näiteks ei pruugi kõik toimetuskolleegiumi liikmed (kohe) tagasi astuda ja nimekirjas olevad prestiižsete teadlaste nimed annavad ajakirjale legitiimsust. Ajakiri võib röövkirjastajate käe all tegutseda mõnda aega, enne kui tunnustatud andmebaasid selle indekseerimise lõpetavad.
Samal ajal on libateadus järjest enam hakanud imbuma ka prestiižsetesse teadusajakirjadesse. Sellest annab tunnistust näiteks pidevalt suurenev tagasivõetud teadusartiklite arv: 2023. aastal võeti respekteeritud teadusajakirjadest tagasi üle 10 000 teadusartikli, mis ei vastanud kõrgetasemelise teadustöö standarditele.13 Libateadus tungib tunnustatud ajakirjadesse ka erinumbrite kaudu, kus petturid kehastuvad külalistoimetajateks ja avaldavad erinumbrites madala kvaliteediga teadustöid.14
Akadeemiline kirjastamine kui tulus äri
Libakirjastajate eesmärk ei ole vastupidiselt retoorikale pakkuda sisulist kvaliteeti, vaid võimalikult palju ja kiiresti avaldada, kuna see on tulus äri. Selle poolest ei erine röövkirjastused legitiimsetest teaduskirjastustest. Akadeemiline publitseerimine on olnud väga kasumlik äri, kus juhtivad kirjastused teenivad miljardeid, samal ajal kui teadlastest autorid ja retsensendid töötavad enamasti tasuta. Maailma teaduskirjastamise kasum oli 2008. aastal 19 miljardit dollarit, samas suurusjärgus, mis Googleʼil.15 Selleks et tasuta kirjutatud teadusartikkel avaldada lugejatele kättesaadavalt (avatud juurdepääsuga), tuleb teadlastel kirjastajale maksta. Näiteks jääb juhtivas kirjastuses Elsevier artikli avaldamistasu keskmiselt suurusjärku 2000–3000 eurot.16 Selle taustal ei saa vaid röövkirjastajaid kasumiahnuses süüdistada. Pigem juhib röövkirjastajate tegevus tähelepanu akadeemilise publitseerimise probleemidele ja juhtivate kirjastajate ebaeetilisele ärimudelile.
Tehisaru ja libateadus
Libateaduse ja röövajakirjade arengule on kaasa aidanud tehnoloogia areng, eelkõige innovatsioon tehisaru vallas. Levima on hakanud tehisaru abil teadusartiklite kirjutamine ja teadusartiklite käsikirjade retsensioonide genereerimine, kusjuures tehisaru abi kasutamisele ei viidata.17 Kuigi tehisaru toodab osaliselt ebatäpseid ja valeinfoga tulemusi,18 võib see kirjutamisprotsessi efektiivsemaks muuta. Eksperimendid on osutanud, et tehisaru, täpsemalt ChatGPT abil, on võimalik toota liba-teadusartikleid, mis paistavad autentsed.19 Ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses on teaduspublikatsioonis tehisaru kasutatud.
Globaalse lõuna probleem?
Arusaam, mille kohaselt kasutavad röövajakirjad naiivseid teadlasi ära või et röövajakirjades avaldavad vaid pahatahtlikud petturid, on liiga lihtsakoeline. Peamised röövajakirjades avaldamise põhjused on karjääriredelil edasiliikumise võimalus (sh doktorikraadi saamine); lisatasu, mida mõnes riigis teaduspublikatsioonide eest makstakse; publitseerimise surve tööandja poolt ja töökoha kaotamise hirm; ebapiisav akadeemiline ettevalmistus tunnustatud ajakirjades avaldamiseks ja korduvad tagasilükkamised; suutmatus röövajakirju tunnustatud ajakirjadest eristada ning võimalus saada tööandjalt ja kolleegidelt publitseerimisega kaasnevat tunnustust.20
Röövkirjastuste fenomeni mõistmiseks tuleb siiski mõelda kaugemale teadlase kui üksikisiku tasandilt ja käsitleda globaalse ulatusega teadussüsteemi ning institutsionaalseid, majanduslikke ja muid tegureid, mille mõjutusel teadlased röövajakirjades avaldavad.21 Paljud röövajakirjad baseeruvad globaalses lõunas ja nende autorite hulgas on globaalse lõuna (nt India, Nigeeria, Türgi) teadlased üleesindatud).22 Röövajakirjade järjest laialdasem levik ja avaldamine peegeldab teadmiste loomise ebavõrdseid materiaalseid tingimusi, kus lõunamaa riikide teadlased on justkui akadeemiline alamklass, kes ei suuda konkureerida privilegeeritumate globaalse põhja teadlastega.23
Antropoloog Kristen Bell märgib, et röövajakirjade probleemi ei saa lahutada kolonialismi ning rassilise ja kultuurilise ebavõrdsuse temaatikast.24 Need ajakirjad ja neis avaldavad teadlased on „akadeemilised teised“, kes ise ja kelle teadusasutused on osa struktuurselt ebavõrdsest ülemaailmsest teadussüsteemist, mis raskendab nende ligipääsu kvaliteetsetele teadusajakirjadele.25 Selles süsteemis valitseb episteemiline ebavõrdsus ja toimib vaistlik lääne teadmise eelistamine,26 mida võib pidada neokolonialismiks teadmusloomes. Tähtsal kohal on ka keelepoliitika, tuntud lääne teadusajakirjad eelistavad USA ja teiste ingliskeelsete riikide autoreid (lingvistiline imperialism) prestiižsetest teadusasutustest.27 Lisaks, inglise keelt emakeelena mitte rääkivad teadlased ei pruugi saada oma teadusasutustelt tuge ega ressursse näiteks keeletoimetamisel või omandada nõutaval tasemel akadeemilise kirjutamise oskusi. Ka on röövajakirjade avaldamistasud madalamad paljude prestiižsete ja avatud juurdepääsu pakkuvate lääne ajakirjade tasudest, olles seega globaalse lõuna teadlastele taskukohasemad.
Arvestades ülaltoodut ja ka asjaolu, et mitte kõiki röövajakirjades avaldatud artikleid ei saa käsitleda libateadusena, ei näi röövajakirjade keelamine (isegi kui see võimalik oleks) sobiva lahendusena, kuna sel juhul nõrgendame globaalsest lõuna teadussaavutusi ega tegele probleemi juurpõhjustega.
Röövajakirjade ja libateaduse tagajärjed
Röövajakirjade tegevusel ja nendes avaldatud libateadusel on märkimisväärseid tagajärgi, millest mitmel on otsene kahju inimeste tervisele ja elule. Teaduseetika rikkumisi on eri raskusastmete ning tagajärgedega alates teaduseksperimentide tulemuste teadlikust võltsimisest kuni uurimuse metodoloogia ebapiisava selgituseni teadusartiklis. Näiteks, mida rohkem ilmub loodus- ja meditsiiniteadustes võltstulemusi, seda raskem on leida või valeandmetest eristada usaldusväärseid andmeid, mille pinnalt teha edasisi uuringuid või arendada uurimistulemustele toetudes praktilisi lahendusi. Võltsandmete põhjal ravimite arendamine või tervisesekkumiste kavandamine viib parimal juhul ressursside raiskamiseni ja halvimal juhul seab ohtu inimeste elud. Hea näide on COVID-19 pandeemia ajal esmalt imerohuks kuulutatud ivermektiin, mille puhul leiti hiljem, et vastavad uurimistulemused olid võltsitud.28 Kuid enne pettuse avastamist ja isegi pärast seda leidis see ravim laialdast kasutust vaktsiinivastaste ja -skeptikute hulgas.
Röövajakirjades publitseeritud artiklite abil saadakse ka liba-doktorikraade. Sellise doktorikraadi omanikul võivad olla oma valdkonnas puudulikud teadmised, kuid ta võib spetsialistina tööle hakata mingis elutähtsas vastutusvaldkonnas, näiteks ravida inimesi või õpetada ülikoolis tulevasi teadlasi.
Lõppkokkuvõttes aga väheneb ühiskonnas usaldus teaduse ja teadlaste vastu, luues soodsa pinnase vandenõuteooriate ja libateaduse veelgi intensiivsemaks levikuks.
Kuidas võidelda röövajakirjade ja libateadusega?
Röövajakirjade ja neis avaldatava libateaduse vastu võitlemisel ei ole mõttekas keskenduda üksikute pahatahtlike petturteadlaste tuvastamisele ja karistamisele. Eelkõige osutavad akadeemilise kapitalismi tingimustes röövajakirjad ja nende kaudu leviv libateadus teadustöö tegemise tingimuste, akadeemiliste kirjastuste ärimudeli ja teadusasutuste publitseerimisnõuete kitsaskohtadele. Eelkõige tuleks tegeleda järgmiste süsteemsete probleemidega.
Teadlaste panuse hindamisel (sh doktorikraadi saamisel ja edutamisel) tuleks eemalduda vaid kvantitatiivsetest näitajatest ja panna rõhku kvalitatiivsele eksperdihinnangule teadlase töö sisu kohta. Näiteks peaksid juhendajad ja doktorantide/teadlaste atesteerimiskomisjonid pöörama tähelepanu sellele, millistes väljaannetes on teadustöö avaldatud ning milline on selle sisuline panus uurimisvaldkonda. Ka ülikoolide rahastamisel tuleks teadustöö sisu enam arvesse võtta.
Teiseks tuleb läbi lõigata senine hiigelkasumile orienteeritud akadeemilise kirjastamise mudel, mida kasutavad juhtivad akadeemilised kirjastused ja mis aitab kaasa röövajakirjade õitsengule. Protestid selliste mudelite vastu juba käivad. Näiteks astusid 2023. aastal protestiks hiigelsuurte artiklitele avatud juurdepääsu võimaldavate tasude (mis mõnel juhul ulatusid üle 5000 euro) vastu tagasi rohkem kui 40 kirjastuse Elsevier väljaantava kahe juhtiva neuroteaduse ajakirja toimetajat.29
Kolmandaks tuleb teadusmaailmas vähendada episteemilist ebaõiglust. Publitseerimise kaudu luuakse ja hoitakse teaduses alal globaalset ebavõrdsust ja lääne hegemooniat teadmusloomes.30
1 Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? – Sirp 1. IX 2017.
2 Richard Münch, Academic capitalism: Universities in the global struggle for excellence. Routledge 2014.
3 Kadri Ukrainski, Hanna Kanep, Kadi Timpmann, Konkurents teadusrahale. – Sirp 25. IX 2015.
4 Ingl k „publish or perish“. Vt nt Mark De Rond, Alan N. Miller, Publish or perish: Bane or boon of academic life? – Journal of management inquiry 2005, 14(4), lk 321–329.
5 Selcuk Besir Demir, Predatory journals: Who publishes in them and why? – Journal of informetrics 2018, 12(4), lk 1296–1311.
6 Chris Shore, Audit culture and illiberal governance: Universities and the politics of accountability. – Anthropological theory 2008, 8(3), lk 278–298.
7 John P. A. Ioannidis, Thomas A. Collins, Jeroen Baas, Evolving patterns of extremely productive publishing behavior across science. – bioRxiv 24. XI 2023.
8 Agnes Grudniewicz, David Moher, Kelly D. Cobey, Gregory L. Bryson, Samantha Cukier et al., Predatory journals: no definition, no defence. – Nature 11. XII 2019.
9 Susan A. Elmore, Eleanor H. Weston, Predatory journals: what they are and how to avoid them. – Toxicologic pathology 2020, 48(4), lk 607–610.
10 Editorial criteria and processes. Nature
11 Klassifikaatorid. etis.ee
12 Grudniewicz et al. 2019.
13 Richard Van Noorden, More than 10,000 research papers were retracted in 2023 — a new record. – Nature 12. XII 2023.
14 Holly Else, Scammers impersonate guest editors to get sham papers published. – Nature 8. XI 2021.
15 Glenn S. McGuigan, Robert D. Russell, The business of academic publishing: A strategic analysis of the academic journal publishing industry and its impact on the future of scholarly publishing. – E-JASL: The Electronic Journal of Academic and Special Librarianship 2018, 9(3).
Vincent Larivière, Stefanie Haustein, Philippe Mongeon, The oligopoly of academic publishers in the digital era. – PloS one, 2015, 10(6), e0127502.
16 Article Publishing Charge (APC) price list. All prices excluding taxes. Elsevier, prices as of date 2. IV 2024.
17 Amanda Hoover, Use of AI Is Seeping Into Academic Journals—and It’s Proving Difficult to Detect. – Wired 17. VIII 2023.
18 Melissa A. Kacena, Lilian I. Plotkin, Jill C. Fehrenbacher, The use of artificial intelligence in writing scientific review articles. – Current Osteoporosis Reports 2024, lk 1–7.
19 Martin Májovský, Martin Černý, Matěj Kasal, Martin Komarc, David Netuka, Artificial intelligence can generate fraudulent but authentic-looking scientific medical articles: Pandora’s box has been opened. – Journal of medical Internet research 2023, 25, e46924.
20 Demir 2018.
21 David S. Mills, Kelsey Inouye, Problematizing ‘predatory publishing’: A systematic review of factors shaping publishing motives, decisions, and experiences. – Learned Publishing 2021, 34(2), lk 89–104.
22 Demir 2018.
23 Frank Truth, Pay Big to Publish Fast: Academic Journal Rackets. – Journal for Critical Education Policy Studies 2012, 10(2).
24 Kirsten Bell, Predatory open access journals as parody: exposing the limitations of ‘legitimate’ academic publishing. – TripleC: communication, capitalism and critique 2017, 15 (2).
25 Cenyu Shen, Bo-Christer Björk, ‘Predatory’ open access: a longitudinal study of article volumes and market characteristics. – BMC medicine 2015, 13, lk 1–15.
26 Fran Collyer, Global patterns in the publishing of academic knowledge: Global North, global South. – Current Sociology 2016, 66(1), lk 56–73.
27 Françoise Salager-Meyer, Scientific publishing in developing countries: Challenges for the future. – Journal of English for academic purposes 2008, 7(2), lk 121–132.
28 Katharine Sanderson, Editors quit top neuroscience journal to protest against open-access charges. – Nature 21. IV 2023.
29 Robin McKie, ‘The situation has become appalling’: fake scientific papers push research credibility to crisis point. – Guardian 3. II 2024.
30 Collyer 2016.
