Nobeli kirjandusauhinna väljaandmist saatnud skandaalid on räsinud üllaks peetud Kaheksateistkümne kuninglikku väärikust ning toonud kaasa muudatusi auhinna määramisel.
Kätte on jõudnud oktoober ja kirjandusringkondadel oli sel aastal taas põhjust ootusärevuseks, sest välja pidi kuulutatama tervelt kaks Nobeli kirjandusauhinda. Mullune vahelejäänud auhind kurvastas nii kirjanikke kui ka kirjandussõpru kogu maailmas, eelkõige aga andis see tunnistust Rootsi Akadeemia rängast kriisist.
Veel nüüdki võib akadeemia veebisaidilt lugeda aastail 2018-2019 alalise sekretäri kohuseid täitnud akadeemia liikme, Nobeli kirjandusauhinna komitee esimehe, kirjaniku, kriitiku ja kirjandusteadlase Anders Olssoni 17. V 2019 kirjutatud pressiteadet, milles tunnistatakse, et Rootsi Akadeemia „teeb läbi väga tõsist kriisi“ ning sel „on tungiv vajadus muuta oma töötamisviisi“.1
Rootsi Akadeemia tööst, saadikutest ja kirjandusauhinna kandidaatide valimise protseduurist on siinsamas Sirbis põhjaliku ülevaate andnud Ene-Reet Soovik artiklis „Ajad muutuvad …“, milles muu hulgas on juttu ka 2016. aasta laureaadist Bob Dylanist.2 Sel aastal aga on töökorras tehtud muudatusi ja Nobeli sihtasutuse komiteel oli seekord auhinnakandidaatide määramisel suurem mõjuvõim. Ka on akadeemia alates detsembrist, kui neli uut liiget oma koha sisse võtavad, taas 18liikmeline – nende teine nimetus rootsi keeles ongi ju De Aderton ehk Kaheksateist – arv, mis akadeemiat ülemöödunud sügisest saadik raputanud tormides on omajagu kõikunud.
Ahistav Kultuuriprofiil
Akadeemia kriis jõudis avalikkuse ette ajalehes Dagens Nyheter 21. XI 2017 #MeToo ajel ilmunud artikliga „18 naist: kultuuriprofiil on meid ahistanud“.3 Artikli autor Matilda Gustafsson intervjueeris 14 anonüümseks jääda soovinud naist, ja nelja, kes söandasid esineda nimeliselt. Kõik need naised rääkisid seksuaalsest vägivallast ja väärkohtlemisest, mille toimepanija, keegi „kultuuriprofiiliks“ nimetatu, peab ennast akadeemia 19. liikmeks. Muidugi oli üldiselt teada, et jutt käib Jean-Claude Arnault’st, tol sügisel veel akadeemia liikmete hulka kuulunud luuletaja Katarina Frostensoni abikaasast. Kummaline nimetus „kultuuriprofiil“ võeti kasutusele seetõttu, et Rootsi seaduste järgi ei tohi kuriteos süüdistatava nime seoses kuriteoga avalikkuses mainida enne, kui kohus on oma otsuse langetanud.
Olga Tokarczuk (1962) on pälvinud arvukalt kirjandusauhindu nii Poolas kui ka välismaal. Eesti keeles saab lugeda tema jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas“ (2005) ning romaane „Algus ja teised ajad“ (2012) ja „Päeva maja, öö maja“ (2013). Kõik need on tõlkinud Hendrik Lindepuu. 2013. aastal külastas Tokarczuk „Prima vista“ festivali.
23. XI 2017 avaldati Rootsi Akadeemia pressiteade, mille sõnum oli, et akadeemia, tuues põhjuseks Dagens Nyheteri uuriva artikli („mida me tervitame“) ning asjaolu, et samal päeval toimunud töökohtumise käigus oli selgunud, et nii „akadeemia liikmed, liikmete tütred, liikmete abikaasad kui ka akadeemia kantselei personal on nimetatud isiku poolt saanud soovimatute lähenemiskatsete või ebasündsa kohtlemise osaliseks“, katkestab kõik sidemed Arnault’ga ning Forumi klubiga (mis seni oli aastaid saanud akadeemialt automaatselt iga-aastast rahalist toetust), kus Arnault, tihti koos abikaasa Katarina Frostensoniga, korraldas populaarseid kultuuriüritusi.4 Samuti katkestas akadeemia toetuse maksmise, mis oli Arnault’le ette nähtud akadeemia Pariisis asuva korteri ülalpidamiseks.
Paraku oli see kõik alles algus. Kohalik ajakirjandus nägi Rootsi Akadeemiat nüüd kui võimu kantsi, mis seda võimu juba aastaid või koguni aastakümneid on kuritarvitanud. Päevavalgele toodi muidki patte – juba 2017. aasta detsembrikuu ajalehed kirjutasid varasemate auhinnasaajate nimede lekitamisest tutvuskonnas, süüdlasteks peeti Frostensoni ja Arnault’d. Rootsi Raadio uudistes kõneldi mitmest tunnistajast, kes kinnitasid, et on laureaatide nimed varem teada saanud, teiste hulgas mainiti Harold Pinterit (2004), Elfriede Jelineki (2005), Patric Modianot (2014), Svetlana Aleksijevitši (2015) ja Bob Dylanit (2016), kelle peale teadjad olid osanud kihlveokontorites panuseid teha. Samuti olevat Arnault toonasele akadeemia alalisele sekretärile Sara Daniusele vihjanud, et Danius kavatsetakse valida akadeemia liikmeks.
Kui akadeemias ühe advokaadibüroo korraldatud sisejuurdluse tulemusena hakkas küpsema otsus, et Katarina Frostenson peaks lahkuma, lõhenes De Aderton kaheks leeriks. Liikmete seas oli neid – teiste seas Sara Danius –, kes leidsid, et Frostenson peaks Kaheksateistkümne seast vabal tahtel lahkuma või välja arvatama. Esimest neist kahest võimalusest Rootsi Akadeemia põhikiri paraku veel hiljuti ette ei näinud – Akadeemia liikmestaatus oli eluaegne. Akadeemial oli küll liikmeid, kes selle töös ei osalenud – näiteks Kerstin Ekman, kelle tool on tühi juba 1989. aastast, kui akadeemia keeldus Rootsi üldisele neutraliteedivaimule rõhudes avaldamast toetust fatwa alla pandud kirjanikule Salman Rushdiele –, kuid akadeemiast lahkumine polnud veel hiljaaegu võimalik. Väljaarvamist on seni siiski kohaldatud ühel korral: 1794. aastal arvati Kaheksateistkümne seast tagaselja välja mõrvas ja vandenõus süüdi mõistetud Gustaf Mauritz Armfelt, kel oli küll õnnestunud surmaotsuse täideviimise eest Venemaale pageda.
Lahkumiste laine
Salajasel hääletusel 28. III 2018 andis kaheksa saadikut oma hääle Frostensoni akadeemiast väljaarvamise vastu, kuus aga selle poolt. Frostensonile jäi liikmestaatus alles, kuid varsti pärast hääletamist otsustasid hääletamistulemuses ja kogu akadeemias valitsevas õhkkonnas pettununa ning Sara Daniusele solidaarsust osutades oma toolidelt lahkuda ajaloolane Peter Englund, kirjandusteadlane ja kirjanik Kjell Espmark ning tõlkija ja kirjanik Klas Östergren.
2018. aasta aprillikuu oligi akadeemiale üpris tormiline. Hea ülevaate on sellest andnud Anu Saluäär Loomingus.5 9. IV avaldas Dagens Nyheter uudise, et auhinnakandidaatide nimede lekitamine on advokaadibüroo tehtud sisejuurdluse kinnitusel aset leidnud. Samuti soovitati Jean-Claude Arnault majanduskuritegevuses süüdistatuna kohtu alla anda.
10. IV leidis akadeemia liige Horace Engdahl (kes oli sekretäriks enne Sara Daniust) ajalehes Expressen, et „kõikidest alalistest sekretäridest, kes alates 1786. aastast on ametis olnud, on Sara Danius oma kohustuste täitmisega kõige halvemini hakkama saanud“.6 Samuti nõudis Engdahl, et advokaadibüroo juurdlustulemused kõrvale heidetaks ja töö saaks endistviisi jätkuda. Sara Danius aga oli veendunud, et vanamoodi edasi minna enam ei saa ja akadeemia vajab ümberkorraldusi.
12. IV hääletas akadeemia Sara Daniuse alalise sekretäri ametis jätkamise vastu, mispeale Danius lahkus ka akadeemiast. Lahkus ka Katarina Frostenson – niisuguse kompromissiga päädis akadeemia vastasseis. Vastaspool heitis Daniusele ette „sündmustest etteruttamist“ ja „tõtakaid otsuseid“. Protestiks Daniuse lahkumise vastu lahkus peagi ka tema toetaja, kirjanik Sara Stridsberg. Daniusele oli see raske aeg, kuigi avalikkuse poolehoid kuulus selgesti temale. Seda näitas nii tema lahkumisel Stockholmi börsihoone ette kogunenud rahvahulk kui ka seoskaelusega pluusid (knytblus), mida kultuuriavalikkus sel aprillikuul tema toetuseks kandis, protestides sellega akadeemias (ja mujalgi ühiskonnas) valitseva meeste ülemvõimu, patriarhaalse vaimu ja vaikimiskultuuri vastu. Teemaviide #knytblusförsara kogus kiiresti populaarsust.
14. IV avaldas üle 200 kirjaniku ajalehes Göteborgs-Posten meelt „Üleskutsega seksismi vastu Rootsi Akadeemias“.7
16. IV ilmus Dagens Nyheteris üleskutse, milles üle 200 teadustegelase „süüdistas Rootsi Akadeemiat võimetuses seda institutsiooni väärikalt ja kohaselt juhtida“ ja leidis, et akadeemia ei õigusta enam oma olemasolu.8
18. IV andis kuningas Carl XVI Gustaf, kel ainsana on õigus muuta akadeemia põhikirja (liikmed ise saavad põhikirjale teha juurdekirjutusi ehk kommentaare), et kavas on teha mõned muudatused. Uuenenud põhikiri tehti avalikuks septembris 2018. Nüüd on saadikutel võimalik omal soovil akadeemia tool loovutada. Samuti on Kaheksateistkümnel õigus endi hulgast välja arvata liige, kes kahe aasta jooksul ei ole töös osalenud.
4. V andis akadeemia teada, et valitseva kriisi tõttu jääb Nobeli kirjandusauhind 2018. aastal välja andmata ning kuulutatakse välja koos 2019. aasta auhinnaga.
12. VI esitati Jean-Claude Arnault’le süüdistus kahes vägistamises.
Kui Sara Danius pidi sekretäriametist loobuma ja akadeemiast lahkus, võttis sekretäri ülesanded kohusetäitjana enda peale Nobeli komitee esimees Anders Olsson. Oma sekretäriperioodil rõhutas ta reformide vajalikkust, suurema avatuse ja läbipaistvuse tähtsust, ent ka seda, kui oluline on saadikute lojaalsus akadeemiale – nii sedastab ka üks põhikirja uutest punktidest.
Pärast mitme saadiku lahkumist oli De Adertoni olukord kriitiline: põhikiri näeb ette, et uute liikmete valimiseks peab olema 12 liiget. 2018. aasta kevadeks oli neid järel vaid kümme.9
Kui liikmed 6. IX 2018 pärast suvist vaheaega taas kogunesid, andsid kolm ärahüpanut (avhoppare, nagu neid rootsi keeles nimetatakse) Sara Danius, Peter Englund ja Kjell Espmark teada, et on valmis oma kohale naasma, et akadeemia kimbatusest välja aidata, kuid seda vaid juhul, kui lahkub Horace Engdahl. Hiljem nad siiski loobusid sellest nõudest ning akadeemiasse valiti 5. X kaks uut liiget – kohtunik Eric M. Runesson ja rootsi-iraani poeet Jila Mossaed, 19. X ka Göteborgi ülikooli kirjandusprofessor Mats Malm.
1. X mõistis ringkonnakohus (tingsrätten) Jean-Claude Arnault’ vägistamise eest kaheks aastaks vangi. Ta kaebas küll edasi, kuid apellatsioonikohus lisas tema karistusajale veel pool aastat. Rootsi ülemkohus keeldus asja arutada võtmast.10
Ajakirjanduseetika ajalooline lüüasaamine
Uudis Rootsi Akadeemia ahistamisskandaalist levis üle maailma ja omajagu on sellest kirjutatud ka Eestis. Rootsi ajakirjandus, eriti päevalehed, ei tunnetanud oma õiglases raevus vahel enam mingeid piire. Võiks suisa kõnelda Rootsi Akadeemia tõrvamise kampaaniast, millest teeb kibeda kokkuvõtte Ingvar von Malmborg Rootsi Kirjanike Liidu väljaande Författare 2019. aasta esimeses numbris.
Artiklis pealkirjaga „Ajakirjanduseetika ajalooline lüüasaamine“ nimetab von Malmborg arve, näiteks ajaleht Dagens Nyheter nimetas 2018. aastal Rootsi Akadeemiat trükis 414 ja võrguväljaandes 712 korral, kusjuures kultuuritoimetaja Björn Wiman pole varjanud oma eesmärki: akadeemia tuleks laiali saata ja kirjandusauhinna väljaandmine usaldada kellelegi teisele. Von Malmborg tõdeb, et kui tegu on Rootsi Akadeemia teemaga, siis ajakirjandus enam ei uuri ega vahenda ka uudiseid, vaid lihtsalt sõimab. Näitena toob ta välja Malin Ullgreni artikli Dagens Nyheteris 19. XII 2018, kus ajakirjanik kasutab väljendeid „häving“, „liiga palju roiskuvat on veel alles“ ja nendib, et Kaheksateistkümne „tervise taastumiseni kulub veel ennekuulmatult pikk aeg“.11 Dagens Nyheteri kultuuritoimetuse endine juht Maria Schottenius omalt poolt on nimetanud akadeemia saadikuid „susisevateks madudeks“,12 meenutamata sealjuures artikleid, milles ta varem nii Arnault’le kui ka Frostensonile oli kiitust jaganud.
Von Malmborg laidab ajakirjanduse ühekülgset käsitlust, pidades selle üheks põhjuseks Rootsi kultuurisfääri üldist nõrkust: „Kahanevate ressursside ajajärgul on paljud hirmul. Samal ajal tunnen kultuuriajakirjanikke, kel on olnud juurdepääs alternatiivsetele faktidele ja ka huvitavaid seisukohti, mis peavoolust pisutki erinevad. Need ajakirjanikud pole söandanud esile astuda, on arvanud, et see pole vaeva väärt. See kõik on olnud üks ristisõda, ja kes tahab siis teele ette jääda?“13
Nagu ülalpool märgitud, avaldasid oma nördimust ka kirjanikud ja teadlaskond. Kuninglik Kirjanduse, Ajaloo ja Muististe Akadeemia, Rootsis lühemalt tuntud enamasti kui Kungliga Vitterhetsakademien, mille 1753. aastal oli asutanud kuninganna Lovisa Ulrika, pakkus välja, et võib Nobeli kirjandusauhinna määramise hoopis enda hooleks võtta. Ka vasakpoolne ajakirjanik Alexandra Pascalidou lubas asutada alternatiivse Nobeli auhinna ning pani selleks koguni žürii kokku. Eestiski tuntud krimikirjanik Camilla Läckberg aga kutsus Instagramis eraisikuid üles akadeemiat meilidega pommitama, rahulolematust avaldama ja nõudma, et akadeemia enam ühtki kirjandusauhinda välja ei annaks, „enne kui selle aus nimi on 100% taastatud. Mis aga ei osutu võimalikuks ilma mõne – või kõigi – saadikute lahkumiseta. Eesotsas Horace Engdahliga“.14 Ka peapiiskop Antje Jackelen pidas tarvilikuks avalikult teatada äraütlevast vastusest Rootsi Akadeemia kutsele osaleda iga-aastasel pidulikul vastuvõtul.
Akadeemial on küll varemgi olnud skandaale. Üks siinmail vähem tuntuid on näiteks tormakas meilivahetus kahe liikme, sinoloogi, kirjandusteadlase ja tõlkija Göran Malmqvisti ja kirjanik Per Wästbergi vahel aastast 2012, teemaks Tomas Tranströmeri luulet tõlkinud hiina luuletaja Li Li tõlgete kvaliteet. Malmqvist polnud Li tõlgetest kuigi heal arvamisel, tuues näiteks, et Li on rootsikeelse sõna kantarell (kukeseen) tõlkinud sõnaga „karamell“, väites, et Hiinas ei teata kukeseentest midagi. Li kirjutas oma blogis, et Malmqvist on „harakas, kes talle pähe situb“, mispeale Malmqvist Per Wästbergile saadetud e-kirjas lubas Li lömastada „pöidlaküünega nagu täi“. Wästberg soovis talle edu.15
Kindlasti on Rootsi Akadeemia murranguline aeg nagu paljud teisedki kriisid mitte üksnes oht, vaid ka võimalus. Jean-Claude Arnault’ teod ei olnud tühised, neid ei võinud maha vaikida ja on õige, et need toodi päevavalgele ja ta saab teenitud karistuse. Et see aga auväärses eas institutsiooni liigestest lahti raputas, ei ole ju samuti üllatav – need liikmed, kel Arnault’ tegudest aimugi polnud, said vapustuse osaliseks, ja üllaks peetud Kaheksateistkümne kuninglikku väärikust räsis skandaal kindlasti omajagu. Aga ehk oli see kokkuvõttes siiski samm paremuse poole?
Loominguline vägi ja kriitiline vahedus
Nobeli kirjandusauhinna teatavaks saamisele eelnenud pühapäevases kirjandussaates „Babel“ (6. X 2019) küsis saatejuht Jessica Gedin kolmelt noorelt kirjanikult, mida nemad arvavad akadeemiast ja Nobeli kirjandusauhinnast. Tone Schunnesson, kelle debüütromaani „Tripprapporter“ (2016) pealkiri tähendab aruandeid kas reisist või narkotripist, ütles, et tema polnud Rootsi Akadeemiast õieti kuulnudki, enne kui skandaal lahti läks, aga nüüd ongi see ainus, mida ta teab – ja parem oleks tõesti olnud mitte midagi teada. Eesti lugejale juba kahe romaaniga16 tuntud Johannes Anyuru märkis, et lumm on lõhutud ja akadeemia kaotanud suure osa oma autoriteedist, isegi majesteetlikkusest – ta leidis ka, et osalt juhtus see juba 2016. aastal kirjandusauhinna määramisega Bob Dylanile.
Viimases punktis nõustus Anyuruga mõne aasta eest romaaniga „Leida ennast“ („Finna sig“, 2017) debüteerinud, eesti lugejale veel teadmata kiretu stiilimeister Agnes Lidbeck.17 Ta kirjeldab olukorda enam-vähem järgmiselt: „Ikka mõtled, et kusagil on alati olnud üks tuba, kus on täiskasvanud – kusagil on täiskasvanud, kes saavad aru, mis nad teevad. Jõuad ülikooli ja mõistad, et ei, selles toas täiskasvanuid ei olnud. Annad välja raamatu ja näed, et ei, ka selles toas ei ole täiskasvanuid, me tegeleme siin ka igasuguse jamaga. Ja oleks ju võinud arvata, et nemad seal, nemad ometi teavad, ja see on hea kindel tunne. Ja siis taipad äkki, et ka seal on lihtsalt üks punt lapsi, kes on vanaks saanud … ja polegi seda, et kusagil avaneb uks ja selle ukse taga on need, keda võib usaldada … Minu meelest on see tõesti päris kurb.“18
Alates 1. VI 2019 on Rootsi Akadeemial uus alaline sekretär, mitte enam kohusetäitja. See on Göteborgi ülikooli kirjandusprofessor Mats Malm, kes veebisaidil ütleb vastuseks küsimusele, miks ta selle ameti vastu võttis: „Rootsi Akadeemia osaks on püsivalt kultuuri eest hoolt kanda, ja see on möödapääsmatu.
Akadeemiat tuntakse peamiselt Nobeli kirjandusauhinna tõttu, kuid see teeb aastast aastasse tõhusat ja tulusat tööd ka rootsi keele ja kirjanduse heaks.“ Samuti avaldab Mats Malm lootust, et akadeemia viibib „konstruktiivses arengujärgus“.
Göteborgi raamatumessil antud intervjuus Svenska Dagbladeti ajakirjanikule Lisa Ireniusele aga leiab Malm, et akadeemia hiilguse tuhmumine ei pruugi tingimata olla miinus. Ta nendib, et kahanenud usaldus tekitab muret, kuid leiab samas, et ehk pole paha, kui akadeemia särast ja hiilgusest vabaneb: „Õnnetul kombel on see ju deviisis kirjas, seal seisab „Vaimusuurus ja maitse“ ning kergesti võib arvata, et niisugusena näeb akadeemia iseennast. Ent selle deviisi juures – mida võib tõlgendada umbes kui „loominguline vägi ja kriitiline vahedus“ – on tähtis, et akadeemia tegutseb selle nimel; see ei käi tingimata selle kohta, mis akadeemia on.“19
Kaheksateist taas koos
Üle 30 aasta on akadeemial taas 18 liiget. Lisaks võib öelda, et ollakse oma haaret laiendanud – toolil number 18 võtab detsembris koha sisse soomerootsi luuletaja ja näitekirjanik Tua Forsström.
Üks suuremaid muudatusi tänavuste auhindade määramisel oli see, et Nobeli komitee, kelle ülesanne on kaaluda auhinna võimalikke kandidaate ja esitada need Rootsi Akadeemiale hääletamiseks, koosneb sel aastal neljast komitee alalisest liikmest (Kristina Lugn, Anders Olsson, Jesper Svenbro, Per Wästberg) ja viiest n-ö välisliikmest: need on kirjanik, tõlkija ja kriitik Gun-Britt Sundström; kirjanik, tõlkija ja Svenska Dagbladeti kirjanduskriitik Kristoffer Leandoer; Göteborgs-Posteni kirjandus- ja teatrikriitik Mikaela Blomkvist; kirjastaja, tõlkija ja kriitik Henrik Petersen; luuletaja ja Dagens Nyheteri kirjanduskriitik Rebecka Kärde. Nemad tegid oma valiku ja esitasid kahe (2018. ja 2019. aasta Nobeli kirjandusauhinna) kandidaadi nimed hääletamiseks Rootsi Akadeemiale, kellele – nagu näib – jäi vabadus ja õigus öelda jah või ei. Seda meetodit rakendatakse prooviks veel ka tuleval aastal, enne kui otsustatakse, kas see ka püsima jääb.
Kahtlemata pole Nobeli kirjandusauhinna väljaandmise protseduuri muudatus üksnes tehniline, vaid tähendab suuri sisulisi muudatusi nii auhinnale kui ka Rootsi Akadeemiale. Ehk toovad need muutuse paremuse poole – maailma poole, kus ei ahistata naisi – ega mehi! – ega kuritarvitata võimu ja kus täiskasvanud inimesed saavad aru, mis nad teevad. Ja kus kirjandust peetakse au sees.
* * *
Artikkel oli juba toimetuses, kui 12. X 2019 saabus teade Sara Daniuse surmast.
Sara Danius (snd 5. IV 1962) oli esseist ja Stockholmi ülikooli kirjandusteaduse professor. Doktorikraadi oli ta kirjandusteaduses saanud nii USA Duke’i ülikoolist kui ka Uppsalast. Oma uurimistöös keskendus ta kirjanduse ja ühiskonna suhetele ning eelkõige moodsa romaani kujunemisloole, mh Gustave Flauberti, Marcel Prousti, James Joyce’i ja Thomas Manni loomingule, seostades nende loomingu esteetikat ajastuomase tormilise tehnoloogilise arenguga. Lisaks olid tema uurimisvaldkondadeks kriitiline teooria, hermeneutika, feministlik teooria, meediafilosoofia, fotograafia ajalugu ning käsitöö ideeajalugu. Rootsi Akadeemiasse valiti ta 2013. aastal, toolile number 7. Akadeemia sekretär sai temast 2015. aastal ja ta oli esimene naine sellel ametikohal. Põhjalikumalt on Sara Daniusest kirjutanud Anu Saluäär artiklis „Sara Danius – alaline sekretär“.20
1 Anders Olsson, Sekreterarens meddelande. https://www.svenskaakademien.se/press/sekreterarens-meddelande
2 Ene-Reet Soovik, Ajad muutuvad … – Sirp 21. X 2016.
3 18 kvinnor: kulturprofil har utsatt oss för övergrepp
4 https://www.svenskaakademien.se/press/pressmeddelande-fran-svenska-akademien-0
5 Anu Saluäär, Lindude ja loomade sõda. – Looming 2018, nr 6.
6 Horace Engdahl, Jag förfäras över råheten i Akademiens maktkamp. – Expressen 10. IV 2018. https://www.expressen.se/kultur/ide/jag-forfaras-over-raheten-i-akademiens-maktkamp/
7 https://www.gp.se/kultur/kultur/upprop-mot-sexismen-i-svenska-akademien-1.5611491
8 https://www.dn.se/kultur-noje/forskare-i-upprop-svenska-akademien-saknar-legitimitet/
9 Vt ka: Anu Saluäär, Lindude ja loomade sõda.
11 Malin Ullgren, Det finns fortfarande för mycket röta kvar i Akademien. – Dagens Nyheter 19. XII 2018.
12 Maria Schottenius, Svenska Akademien behöver stora läsare snarare än stora författare. – Dagens Nyheter 5. XI 2018.
13 Ingvar von Malmborg, Historiskt nederlag för pressetiken. – Författaren 2019, nr 1.
15 Greta Thurfjell, Fem historiska skandaler som skakade Svenska Akademien. – Dagens Nyheter 23. XI 2017. https://www.dn.se/kultur-noje/fem-historiska-skandaler-inom-svenska-akademien/
16 Johannes Anyuru, „Paradiisist tuli tuul“ (2014), „Nad upuvad oma emade pisaraisse“ (2018).
17 Lidbecki debüüdile on järgnenud veel kaks romaani.
18 Babel, SVT Play: https://www.svtplay.se/video/23907091/babel/babel-sasong-30-jenny-colgan-steve-sem-sandberg-rojda-sekersoz-janice?start=auto
19 Lisa Irenius, En sake är säker om årets Nobelpristagare i literatur. – Svenska Dagbladet 6. X 2019. https://www.svd.se/en-sak-ar-saker-om-arets-nobelpristagare-i-litteratur
20 Anu Saluäär, Sara Danius – alaline sekretär. – Looming 2015, nr 9.