Maikuus hakkavad professionaalsed muusikakollektiivid ja kontserdiorganisatsioonid otsi kokku tõmbama, antakse hooaja lõppkontserdid ning ees ootab projekte täis suvepuhkus. Seevastu amatöörkooridele on maikuus korraldatavad aastapikkust tööd kokku võtvad kevadkontserdid jõulude kõrval üks hooaja kõrghetkedest.

Alates 2020. aasta märtsist, kui muusikaelu tabas tõeline õudusunenägu, on eriti palju räägitud kooride raskustest. Pandeemia ajal oli tegutseda peaaegu võimatu, samuti on kurdetud noorte dirigentide pealekasvu vähesuse üle. Niisiis on eesti koorikultuuri tulevikust maalitud üsna sünge ja perspektiivitu pilt. Aga – üllatus, üllatus! – ärgem alahinnakem koorihuviliste entusiasmi ega algatusvõimet. Pärast pikka sunnitud pausi oli selleaastane lehekuu tihedalt täis koorikontserte, kus vanade tegijate kõrval jäid silma mitmed uued nimed ning kavade annotatsioone lugedes võis eeldada põnevaid õhtuid koorimuusikaga. Nii keskendungi selles kuuüle­vaates peamiselt kooride tegemistele. Elu seadis siiski omad piirid ning mõnigi oluline ja pikka aega tegutsenud koor jäi kuulamata, aga seda enam rõõmustasid uued tegijad.

2022. aastal asutatud, kümnest naisest ja kümnest mehest koosnev Avis Animi (dirigent Leiu Tõnissaar) andis emadepäeval Tallinna Peeteli kirikus esimese kontserdi. Kavalehelt sai teada, et tegemist on sõpruskonnaga, keda ühendab tegutsemisjanu ja julgus eksperimenteerida. Kuulajana võib lisada, et sõpruskonna liidab ühtseks ka väga hea häälematerjal, tänu millele on solistid vajadusel omast käest võtta. Mis veelgi eripärasem: ka heliloomingut ei pea nad alati kaugelt otsima, sest koori liikmed Pille-Riin Langeproon ja Karl Tipp tõestasid end võimekate kooriheliloojatena ning pool kavast koosneski nende loomingust.

Langeprooni laulud on traditsioonilisema helikeelega, aga selge vormistruktuuri ja hästi viimistletud muusikalise materjaliga. Eriti mõjus oli tema „Improvisatsioon taevasinistel“, kus koori häälerühmade füüsiline liikumine eri suundades andis huvitava akustilise efekti. Karl Tipu loodud laulud on ambitsioonikad, aga ebaühtlasemad. Need põhinevad sügavamõttelistel tekstidel, palju on eredaid muusikalisi leide, kuid läbi kumab autori soov panna kõik head ideed kokku ühte laulu ning sellega on saanud kannatada vormi terviklikkus. Samuti viis tema „Unenägude aed“ mõttele, et hea luuletekst ei pruugi alati olla hea laulutekst. Süvenemist vajav sõnade­rohke poeesia kombinatsioonis keerulise helikeelega teeb tekstist arusaamise nullilähedaseks ja nii kaob ka selliste luuletuste kasutamise mõte. Tipu ja Langeprooni palad vaheldusid Veljo Tormise omadega: kuulda sai imeilusat „Lauliku lapsepõlve“ (solist Ester-Silva Erikson) ning suurepäraselt esitatud osi „Ingerimaa õhtutest“. Veel lõi kontserdil kaasa Eesti Saksofonikvartett ning siia sobiks nüüd lause, et kvartett tõi meeldiva vahelduse. Sellel kontserdil ma seda vaheldust siiski väga ei oodanudki, hoolimata saksofonimängijate kõrgel tasemel esitusest oleksin pigem kuulanud rohkem koori.

Oma esimese iseseisva kontserdiga sai maha ka 2021. aastal asutatud kümne­liikmeline vokaalansambel Vox pUNT Patrik Sebastian Undi juhatusel. Nendegi puhul peab kiitma suurepäraseid hääli, aga head hääled üksi ei moodusta veel head ansamblit. Just ühtlane kõla, mahe ja siiras tämber, oskus üksteist kuulata, dirigendi ja lauljate ladus koostöö, aga ka hea orienteerumine eri muusikastiilides olid ansambli tugevused ning kõik see tegi nende esinemise erakordselt nauditavaks. Huvitav isiksus on ansambli juht ja helilooja Patrik Sebastian Unt – ilmselgelt äärmiselt andekas noor inimene, kes on küll õppinud lastemuusikakoolis ja saanud juhendust Tauno Aintsilt ja Pärt Uusbergilt, kuid omandab praegu haridust hoopis Eesti lennuakadeemias. Tema laiast muusikalisest silmaringist andis tunnistust kontserdikava, kus kõrvuti üsna eriilmeliste heliloojate teostega (Tormis, Pärt, Mäntyjärvi, Rauta­vaara jt) olid afroameerika spirituaalid, lisa­palana esitati lausa ansambel Queeni lugu „Seaside Rendezvous“. Kirjususest hoolimata jäi sellest mulje kui väga läbimõeldud ja terviklikust kavast, kuhu sobitusid hästi ka kolm Undi loodud laulu. Need on koori­päraselt kirjutatud, heakõlalised, sealjuures täis värskeid ja ootamatuid harmooniakäänakuid, nii et neil on täiesti olemas eeldused saada tõelisteks koorihittideks.

Omanäolise kavaga tuli välja Liisa Rahusoo juhatatav Tartu segakoor Rõõmu­sõõm bändi (trumm, kitarr, klahvpillid, bass) ja keelpillikvarteti saatel. Kontserdi intrigeeriv pealkiri „Cancel Culture“ jäi küll hoolimata kavalehel olnud põhjalikust selgitusest natuke ähmaseks, aga see ei varjutanud eredat elamust õhtust, kus kõlasid kõrvuti eri muusikamaailmadest pärit Tormise ja Massive Attacki looming. 1990ndatel laineid löönud Briti bändi lauludest oli kooriseaded teinud Liisa Rahusoo ning need andsid suurepäraselt edasi algupärase muusika unenäolise ja justkui kuskil teises dimensioonis hõljuva olemuse. Kooriga võrdne roll oli instrumentaalsaatel, mis oli nii loodud kui ka esitatud äärmiselt professionaalselt. Kui üldse millegi kallal natuke norida, siis meeshäälte kohatise liigse loiduse ja selliste maalähedaste häälduste üle, nagu näiteks „aii viil“.

Tormise teosed kõlasid peamiselt autentsel kujul, vaid mõnele palale oli lisatud instrumentaalseade. Õhtu üheks kõrghetkeks võib pidada „Vepsa radadest“ pärit „Vägisi mehele“, millele oli lisatud üsna rahvalik kääksutav keel­pillikvartetipartii, meeldejääv oli ka „Vadja pulmalaulude“ „Noorpaari õpetamine“ oma erilise rütmikusega. Efektse punkti pani kontserdile „Vepsa radade“ tsükli „Kiisu-miisu“ ja selle lakooniline lõpusõna „kaik“. Kontserdi head kogumuljet süvendasid veelgi Ed Labetski loodud visuaalid, kus Massive Attacki muusikat saatsid urbanistlikud filmi- ja animatsioonikatked, Tormise oma aga eesti sõlgedest inspireeritud kujundimängud. Olemuselt nii erinevad visuaalsed lähtekohad sidus tervikuks stiilne must ja valkjas toon ning läbivalt kasutatud animatsioon. Vaid teise laulu saateks loodud roosa-roheline-must mustrite mäng langes ansamblist välja ja mõjus võõrkehana.

Koorimuusika jõudis ka Tallinn Music Week’ile ning ürituse iseloomu arvestades võis sealt oodata midagi erilist ja harilikust koorimuusikast kõrvale­kalduvat. Mitte just väga tavapäraseks võibki pidada rootsi muusiku Maria W Horni koorile, klaasidele ja elektroonikale kirjutatud teost „Dies irae“, mille kandis koostöös autoriga ette Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor. Peab ütlema, et elektrooniline muusika oli tunduvalt huvitavamalt loodud kui kooripartii ning peale selle oli koori ettekandes mitmeid küsitavusi. Jäi arusaamatuks, miks hoidis dirigent Edmar Tuul ühes käes nooti ja teise käega lõi lihtsalt takti – selline juhatamisviis ei anna koorile just erilist inspiratsiooni. Pealegi oli Katariina kirikus väga halb akustika: koor laulis kui kotis ning iga väiksemgi ebakõla oli kohe kuulda. Loo teine pool jättis tunduvalt parema mulje. Koori roll muutus: kätte võeti veiniklaasid, millest said muusikainstrumendid, ning sedaviisi sündinud muusikat saatis juhuslikel kõrgustel tekstita laul.

Eesti muusika uues kuues pidi olema Ode Pürgi juhatatava Musamari kammer­naiskoori kontsert Veljo Tormise ja Mart Saare muusikaga. Kuigi laulude vahele oli lisatud Kristjan Lume flöödiimprovisatsioone ja mõnele laulule oli tehtud ka uus seade (taas „Lauliku lapsepõli“, kus soolo oli asendatud kaanoniga), jäi see „uus kuub“ natuke kahvatuks. Häirisid ka lauludele lisatud liikumised: kui need ei tule orgaaniliselt, vaid justkui häbenedes ja ebamugavust tundes, oleks mõistlikum need ära jätta. Helikvaliteedile mõjusid halvasti koori ette paigutatud mikrofonid, mistõttu osa lauljaid kostis välja rohkem ja teiste hääled kadusid sootuks.

Ümmargust 60. aastapäeva tähistas legendaarne Tallinna Kammerkoor. Uno Naissoo asutatud eksperimentaalkoor kandis loomisel nime ENSV Heliloojate Liidu Kammerkoor ning oli Eesti koorimuusikamaastikul olemuslikult midagi täiesti uut: uudse vokaalkultuuriga noodi­lugejatest lauljad suutsid kiiresti omandada uue koorimuusika, millele lisandus peagi siinmail sel ajal veel üsna tundmatu varajane muusika. Koori tegevuse kulminatsiooniks kujunes 1971. aasta, kui võideti Arezzo koorifestival, mida toonased lauljad meenutavad põhjusega siiani erilise heldimusega. Tänapäeval teevad laias maailmas ilma teised eesti koorid, kuid aastapäevakontsert andis tunnistust Tallinna Kammerkoori endiselt kõrgest tasemest. Kontserdi kava oli läbilõige koori tegevusest ning koosnes varajasest muusikast Uno Naissoo loominguni, südamliku ja sooja meeleolu lõid koori liikmete ja dirigentide laulude vahele põimitud meenutused.

Ilmselt ei ole viimasel ajal aastas ühtegi kuud ilma Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammer­orkestri kontserdita. Sel maikuul osalesid nad Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil, kus tuli Risto Joosti juhatusel esiettekandele „Tiibade hääl“ Doris Kareva sõnadele. Raske on mõne sõnaga kommenteerida niivõrd head helitööd ja esitust, kuid lühidalt võib muljed kokku võtta nii: imeilus instrumentaalne esimene osa, kus vioolal soleeris Laur Eensalu; napp, aga sisukas tekst, mis ei läinud ka muusikas kaduma; Marianne Pärna kaunis soolo; koori ja orkestri kõrgetasemeline esitus; Risto Joost kujundas kogu teose muljetavaldavaks tervikuks.

Tõnu Kõrvitsa loominguga anti maikuus veel teinegi meeldejääv kontsert, kus kõlas tema keelpillikvartetimuusika FourEsti (Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė, Theodor Sink) esituses. Ette kanti kolm üsna eriilmelist teost, millest „Point Nemo“ ja „Thule mustrid“ jätsid Kõrvitsale omase isikupärase helikeelega sügava mulje, kuid õhtu kulminatsiooniks kujunes minu arvates hoopis tsükkel „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“, kus rahvapärane „keerutustega“ laulmine on ülimalt efektselt üle kantud keelpillidele. FourEst on äärmiselt küps kvartett: esmajoones jäi meelde nende väga ühtlane ja viimistletud kõla, aga ka hea üksteisemõistmine ja sujuv koosmäng.

Vokaalmuusikast võib välja tuua veel kaks eredat ettekannet. Tõnu Kaljuste jätkas harva esitatavate nüüdisteoste publiku ette toomist: sel korral kõlas Michael Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“, kus tegid suurepärased soolorollid Maria Valdmaa, Raiko Raalik ja Mati Turi. Selle ooperi puhul võib paralleele tõmmata Peter Greenaway filmidega, kus sageli kõlab just Nymani muusika: sisu on üsna sünge ja mitmeplaaniline ega ava end kohe, aga muusika on vürtsitatud paraja annuse koomikaga. Teine huvitav esitus leidis aset EMTA uue saali­kompleksi jaoks võetud laenu tagasimaksmise lõppemise puhul korraldatud tänuõhtul. Sisukal galakontserdil tõusis teistest esile Maria Korepanova ja improkoori hääleimprovisatsiooniline lugu „Metsahäik“. Sageli on improvisatsioonilised teosed kuulajatele üsna raskesti mõistetavad ja kohati lausa tüütud, aga sel korral oli tulemus vastupidine: Korepanova jõuline sugereeriv laul, mida saatsid koori mitmesuguseid loodushääli meenutavad häälitsused, haaras täielikult oma lummusse.

Lõpetuseks veel Philly Joe’s toimunust. Kuulasin kahte väga eri maailmas toimetavat naislauljat, Kaisa Lingi ja Mari Jürjensit. Kaisa Lingi muusika piirdub väga kindla stiiliga – vode­villibluusiga, mis hõlmab nii muusikat kui ka püstijalakomöödiat. Lingi sume ja nüansirikas hääl on vähemalt Eesti piires üsna erakordne, tema huumori ampluaa kõigub allapoole vööd naljadest palgalõheni. Kuigi selline stiil ei ole minu lemmik, siis tänu professionaalsusele ja enesekindlusele, millega Kaisa Ling ja tema ansambel õhtu sisustasid, kujunes sellest kontserdist üks mu kuu suurimatest elamustest. Erinevalt Lingist oli Mari Jürjens isegi raskustes oma muusika lahterdamisega ning ega see tõesti lihtne ole – aga kas see ongi nii tähtis? Tema lauludest kumab läbi nii Gillian Welch, The Be Good Tanyas kui ka Joni Mitch­ell, kokku tuleb aga väga isikupärane ja vaid Jürjensile omane stiil, mis on oma intiimsuses väga hingekosutav.