Impeeriumid on halvad, kuna nad suruvad maha nii sotsiaalseid kui ka tehnoloogilisi uuendusi. Konkurents riikide vahel on hea, kuna soosib mõlemat. Teekond moodsa maailma jõuka heaoluühiskonnani koos demokraatia ja õigusriigiga ehk francisfukuyamalikult öeldes: „teekond Taani“ vajas impeeriumide vaba(ma) maailma teket. Langema pidi just Rooma impeerium, et Euroopa saaks eelnimetatud moel esile tõusta.
Inimkond on suurema osa oma (aja)loost end elus hoidnud küttimise ja korilusega ning ligikaudu viimased 10 000 aastat tegelenud põllumajandusega (olenevalt piirkonnast ja põllumajanduse arenguastmest). Enamiku põllumajandusega paikselt tegeletud ajast on sellega hõivatud olnud ka rahva valdav osa. Ei olnud tööjõu spetsialiseerumist – olid põllumehed, nende valitsejad ja veidi eliiti, kes moodustasidki riigi ja ühiskonna.
Rooma impeerium oli küll väga linnastunud kuni languseni välja, kuid enamik roomlasi tegeles ikkagi põllumajandusega. Hilises Rooma ühiskonnas oli võimuredeli tipus keiser, kes valitses, ja sõjavägi, kes teda toetas. Kuidas oleme jõudnud sellest lihtsakoelisest ühiskonna- ja majanduse korraldusest moodsa maailmani, kus valitsevad õigusriik, demokraatia, tööjõu spetsialiseerumine ning rahu ja majanduslik õitseng on tasemel, mida inimkond pole eales varem näinud?
Walter Scheidel arvab, et ta teab vastust. Rooma, eriti vabariigi ajal, oli iseäralik võimekas poliitiline nähtus. Oligarhiline konkurents eliidi seas, kultuuriline vastumeelsus ühe mehe ainuvõimu – monarhia – vastu ja oskus koopteerida (v)allutatud rahvaid uute vallutuste teostamiseks oli ühend, mis tagas meeletu edu. Roomlased suutsid näiteks Puunia sõdade ajal mobiliseerida suurema osa meessoost elanikkonnast kui palju hilisem militaristlik Preisimaa. Ka eliidil oli oma nahk mängus. Kui roomlased kaotasid Cannae lahingus Hannibali vägedele pea kogu oma armee, siis ligikaudu 50 000 hukkunu seas oli ka arvestatav osa sõjaretkele kaasa läinud senatist, mitte ainult talupojad. Tollaste merelahingute puhul oli Rooma ja Kartaago laevastikus pea 100 000 meest – sellise tasemeni ei jõudnud läänemaailm uuesti kuni I maailmasõjani. Isegi moodsa vaatleja meelest oli tegemist arvestatava organiseerimisvõimega.
Miks ei tulnud uut Roomat?
Üpris palju Scheideli raamatust on pühendatud võimalikule, mitte tegelikult toimunud ajaloole. Ta mängib läbi stsenaariumid, mis kõik oleks pidanud minema teistmoodi, et tegelikult toimunu poleks saanud juhtuda. Scheidel väidab julgelt, et Rooma pidi paratamatult esile kerkima, kuna ükski teine võimukese – ei kreeklased, pärslased ega kartaagolased Põhja-Aafrikas – ei olnud tollal piisavalt võimekas oma poliitiliste ega sõjaliste institutsioonidega allutamaks enamikku Euroopa mandrialast ja elanikkonnast enda alla. Seda ei olnud võimelised saavutama ka Rooma impeeriumi järgsed riigid ega rahvad, sest hoolimata küllaldasest sõjalisest võimekusest olid nad seesmiselt nõrga keskvõimuga (Lõpuks arenes sajandite vältel sellest välja feodalism, kus monarh oli võimul aristokraatia armust.) Varase keskaja lõpuks oli suur osa kontinendist selliseid poliitilisi ühendusi täis ja ühel riigil oleks olnud raske roomlaste tasemel esile kerkida, kuna kõik teised oleksid tema vastu liitu astunud.
Isegi tugeva poliitilise ja sõjaväelise korraldusega Napoleoni Prantsusmaa puhul olid šansid vallutatud alade hoidmiseks kogu Euroopa mandrialal väikesed, nõnda nagu ka hitlerlikul Saksamaal, mille vastu seisis II maailmasõja käigus suur osa maailmast. Ajaloo käik oleks pidanud olema teistsugune, et emb-kumb neist või isegi frankide kuninga Karl Suure riik oleks saanud kogu Euroopa (või vähemalt endised Lääne-Rooma alad) endale allutada. Tollase arenenud maailma vaatenurga järgi oli üheks Rooma eeliseks ääremaal olemine. Kreeklased, pärslased ja egiptlased võitlesid ja jagasid kultuure Vahemere idaosas. Roomlastel oli kergem nendelt õppida, olles samal ajal Apenniini poolsaarel sõjalise sekkumise vastu kaitstud. Hilisematel eurooplastel samasugust eelist ei olnud.
Seega oli kindlustatud, et Euroopas areneb ja püsib, hoolimata suurematest ja väiksematest sõdadest, Rooma impeeriumi järgne riikide süsteem, kus puudub ühe riigi (ja valitseja) ainuvõim. Varast keskaega ilmestanud keskvõimu nõrkus (linnu valitses enamaltjaolt kohalik eliit kui kauge kuningas) arendas välja iseäraliku dünaamika, kus erinevalt näiteks keiserlikust Hiinast kujunes välja majanduslik ja poliitiline süsteem, milles kõik olid kõigi vastu, aga keegi ei saavutanud teiste üle püsivat ülemvõimu (riigid vs. kirik, valitsejad vs. aadel, linnad vs. riik).
Eesrindlikel mõtlejatel oli võimalus põgeneda ühe valitseja tagakiusamise alt teise alla, sest roomlaste loodud tsivilisatsiooni varemetel olid ühiskonnad niivõrd sarnased, et sellised liikumised olid võimalikud (sama toimus korduvalt ka Hiinas, kui see oli killustatud). Euroopa hilisemal arenguperioodil valitsenud võimud ka talusid või vahel isegi toetasid seda, sest pidevalt tuli konkureerida teiste riikidega ja selleks oli vaja rakendada kõik talendid.
Innovatsioon ja selle vastased
Piirkondades, kus on esile kerkinud impeeriumid, on need enamasti esile kerkinud korduvalt. Lähis-Ida, Lõuna-Aasia (India) ja Kaug-Ida puhul (Hiina) tundub see olevat paikapidav seaduspärasus. Rooma on selles mustris selge, silmatorkav erand: pärast roomlasi ei tulnud Euroopa aladel enam ühtegi impeeriumi, mis asuks samades piirides või nõnda suures ulatuses Euroopa elanikkonna enda alla hõlmaks. Just võrdlus rahvaarvuga on huvitav, sest Rooma riigi tippajal kuulus selle alla neli viiendikku eurooplastest, kuigi suurriigi võimukese oli Vahemere ümber.
Ehkki varajane keskaeg oli materiaalselt ja vaimselt lihtsam, tehti tehnoloogilisi ja lõpuks ka sotsiaalseid uuendusi. Kõige tähtsam neist oli raudader, mis koos metsade hävitamisega võimaldas võtta kasutusele Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa mustmullad, kasvatades sellega sajandite käigus Rooma võimu alt välja jäänud alade rahvaarvu. Roomlastele oli Reini jõe tagune Germaania olnud peaaegu kasutu – lõputu mets koos vaenulike barbaritega ja kui vabariik asendus impeeriumiga, vähenes ka huvi uusi alasid Roomaga liita või isegi neid täpsemalt kaardistada.
Siinkohal jõuame selle põhjusliku suhteni, miks just roomlaste pärandiga Euroopa soosis enim moodsa maailmani viinud innovatsiooni. Ajaloo vältel on valitsejate enamikule innovatsioon olnud vastumeelne. Impeeriumiaegne Rooma oli isegi veel vaenulikum innovatsiooni suhtes kui oligarhiline vabariiklik Rooma, kus eliidisisene konkurents hoidis ühiskonna ja majanduse dünaamilisena. Valitsevale klassile peab olema tugev surve, et see lubaks või lausa soosiks uuendusi. Vähemalt peaks olema piiratud sellesama valitseva klassi uuenduste mahasurumisvõime.
Innovatsiooni toetamine on keskmisele monarhilisele valitsejale ja eliidile ebaloomulik, kuna see tähendab paratamatult osa töökohtade kadu (kuigi tihti kaasneb ka teiste suuremat lisandväärtust pakkuvate ametite lisandumine tööturule) ja töötud tähendavad ebastabiilsust, mis omakorda suurendab ülestõusu ja revolutsiooni tõenäosust. Pigem stabiilne maksutulu täna kui poliitiline ebakindlus homme. Seega tagas Euroopa poliitiline killustumine võimu killustumise, mis omakorda viis majandusliku kasvuni, mis sedasama majandusvabadust taas kasvatas, tõstes esile uut, just majanduslikust muutusest huvitatud eliiti.
Mis on kollapsi hind?
Oma ajalooliselt haardelt, Euroopa arenguloo aluspõhjuste selgituste ning Euroopa ja Hiina võrdlemisega meenutab Scheideli raamat Francis Fukuyama viimaseid raamatuid, aga ka Bryan Ward-Perkinsi teost „Rooma langemine ja tsivilisatsiooni lõpp“. Rooma langemine võimaldas küll moodsa maailma esilekerkimise, kuid see oli pikaajaline mõju. Selle hinnaks oli esmalt ühiskonna barbariseerumine, majandussuhete lihtsustumine, elukvaliteedi langus ja kirjaoskuse hääbumine.
Rooma impeeriumi kollapsi tõttu oli piirkondi, kus majandusliku keerukuse tõttu langes elatustase neoliitikumi tasemele, s.t tsivilisatsiooni ei asendanud alguses mitte teistsugune tsivilisatsioon, vaid selle puudumine. Mõned piirkonnad ei jõudnud rahvaarvus samale tasemele pea tuhat aastat. Huvitaval kombel elasid selle kollapsi üle paremini need piirkonnad ja rahvad, kes ei olnud liialt roomastunud, nt baskid Hispaanias ja keldid Briti saartel.
Mõned ajaloolased on pidanud Scheideri teooriat liiga lihtsaks. Ometi on see teooria, mis seletab. Nagu ütlevad statistikud: kõik mudelid on valed, kuid mõned on kasulikud ja just sellest aspektist hinnates tundub Euroopa poliitiline polütsentrism üks kõige kandvamaid tegureid, millega Euroopas, ja eriti Põhjamere ääres, esile kerkinud riikide edu seletada. Poliitiline killustatus, konkurents võimutäiusele riikide vahel ja riikide sees võimaldas esile kerkida institutsioonidel, mis piirasid algselt valitsenud klasside, eriti kuningate, võimu ja selle käigus lubasid majanduslikku vabadust, et tehnoloogiline innovatsioon saaks võimalikuks. See oli ränk hind ja raamatu sisule mõeldes tekkis hoopis teistsugune küsimus: mis oleks juhtunud, kui oligarhiline vabariiklik Rooma poleks asendunud ühe mehe võimuga? Võib-olla oleksime ka seda teed pidi jõudnud moodsa maailmani.