Juba Stalini ajast on teada, et kaebekirjal, mille on läkitanud grupp seltsimehi – olgu omast vabast tahtest ja ilmavaatest lähtuvalt või kannustatuna püüust lugeda võimulolijate silmist nende soove –, võivad olla saatuslikud tagajärjed. Eriti kui kaebuseuss satub viljakale ja hoolsasti kobestatud pinnasele.
Juuli teisel poolel esietendus Moskva teatris Sovremennik noore poola lavastaja Benjamin Kotzi „Esimene leib“. Rinat Tašimovi näidendis räägitakse ühe tatari perekonna elust tänapäeva väikelinnas. Sündmuste keskel on noored inimesed kadunud põlvkonnast, kes ei oska oma eluga midagi pihta hakata, ei mõista lihtsalt elada ja armastada, vaid võtavad nõuks minna sõtta ühte neist praegustest tulistest punktidest meie planeedil.
Kaks päeva pärast esietendust lahvatas skandaal: ühiskondlik organisatsioon Venemaa Ohvitserid saatis kaebekirja Venemaa peaprokuratuurile ja Moskva linnapeale, samuti potsatas see Sovremenniku kunstilise juhi Viktor Rõžakovi kirjutuslauale. (Tosin aastat tagasi tõi Rõžakov Eesti Draamateatris lavale „Mängud tagahoovis“ ja on töötanud ka Tallinna Vene teatri näitlejatega.) Mida kurja lavastusele ette heidetakse? Avalduses, millele on alla kirjutanud Venemaa Ohvitseride presiidiumi esimees, Venemaa Föderatsiooni kangelane kindralmajor Sergei Lipov, öeldakse, et lavastuses on stseene, mis solvavat sõjaveterane. Ühena peetakse silmas stseeni, kus vanaema Nurjat mängiv Lia Ahhedžakova esitab sõjakangelase haual karmi monoloogi. Samuti heidetakse lavastusele ette „mittenormatiivse sõnavara liigset kasutamist“ (ehk ropendamist, mis vene keele lopsakust ja just seda sorti sõnade liigirikkust arvestades tundub ülekohtusena) ning „samasooliste inimeste armastuse varjamatut propagandat“ (seega, homoteerull).
Seda, et Venemaa solvatud ohvitseride kaebus ei pruugi jääda tühjaks tünnikõminaks, näitab asjaolu, et Venemaa uurimiskomitee on võtnud nende esitatud väiteid uurida. Aktiveerus ka Venemaa kultuuriministeeriumi juures tegutsev ühiskondlik nõukogu, mille esimees Mihhail Lermontov (sic!) teatas plaanist hakata kontrollima teatrite repertuaari ja selle „vastavust riigi julgeolekustrateegiale“, mille hiljuti kinnitas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin. Õnneks ei ole Venemaal siiski mitte kõigil mõistus Krimmi suvitama sõitnud: kultuuriminister Olga Ljubimova kinnitas augusti algul, et tegemist oli vaid ühiskondliku nõukogu liikme lennuka mõttega ning repertuaarikontrolli teatrites ei tule.
Võiks küsida: mis on meil pistmist nende Venemaa kultuurielus aset leidvate napakustega? Ega otseselt olekski, kui ka Eestis poleks viimasel ajal tulnud ette sama hingusega juhtumeid. Äsja Narvas korraldatud Vabaduse festivali eel tuli sealsel Vaba Lava teatrikeskusel vahetada välja Poola Powszechny teatri lavastuse „Mein Kampf“ („Minu võitlus“) plakat, sest selle peakiri, mis seostub Adolf Hitleri sama pealkirja kandva raamatuga, ärritas Narva juudi kogukonda. Vaatamata selgitusele, et tegemist on fašismivastase lavastusega ja tegijate eesmärgid on üllad. Enam-vähem samasse patta käib ka hindu riigimehe Rajan Zedi hiljutine nõudmine, et rahvusooper Estonia loobuks tuleval aastal balletiklassika paremikku kuuluva „Bajadeeri“ esitamisest, kuivõrd see labastavat idamaiseid traditsioone. Nagu öeldakse Venemaa teatrikriitikute ühenduse Sovremenniku juhtumiga seoses tehtud avalduses, on ühiskondlikel organisatsioonidel muidugi õigus väljendada kunstiteoste suhtes oma seisukohta, olgu need millised tahes, ent neil pole voli võtta endale tsensori rolli ning nõuda millegi muutmist või keelamist.
Vene ajakirjas Teatr võtab teatrikriitik Alla Šenderova Sovremenniku skandaali tabavalt kokku venelaste seas juba kaua aega ringelnud anekdoodiga. Vanamees kutsub miilitsa ja kaebab, et tema korteri akna taga on pidevalt paljad naised. Militsionäär astub akna juurde – ei näe midagi. Vanamees aga õpetab: „Ronige kapi otsa.“ Militsionäär ronib – ikka ei näe midagi. „Aga võtke binokkel …“