Arne Miku tähtpäeva etendus Eldor Renteri kujundusega on vanameistrite täpne ja hästi doseeritud töö, mille suurim kordaminek on psühholoogiline pinge. Esietenduse väärtust tõstis Eri Klasi võimas dirigeerimine ja külalissolistide, eriti Hermanni osatäitja eredus.
Kõige sugestiivsemalt mõjus meie lauljatest Riina Airenne Krahvinna ? ja seda nii lavastuslike võtete kui ka osatäitja omapoolse panuse tõttu.
Tuntud headuses on Miku ruumitaju: lava tagaosas asub suur sild kahe trepi ja mitmel tasandil väljapääsudega. Nendel liikumine pingestab näitlejate lähenemisi-kaugenemisi.
Teema iseenesest on täna teravalt aktuaalne: mängurlus ehk moodsama sõnaga sõltuvus. Kasiinosid luuakse vähemalt Tallinnas aina juurde; hiljuti siin viibinud Itaalia dirigent ütles, et teil on lausa kasiinode linn, tema polevat kuskil sellist kontsentratsiooni ja linnapildis karjuvat domineerimist näinud.
Selles mõttes haarab Mikk kohe härjal sarvist ? lapsehoidja-stseeni asemel kihutab lavale eksalteeritud olekus Hermann. Algul on ta küll lootusetult armunud kõrgseltskonna neidu, kes pealegi kihlatud, kuid peatselt leiab tema kirg uue, veel tugevama adressaadi. Nimelt on neiu krahvinnast vanaema, hüüdnimeks Padaemand, valduses kolme võidukaardi saladus. Liisa annab Hermannile vanaema magamistoa võtme, et see sealtkaudu neiu juurde pääseks, aga Hermanni paelub rohkem juba kaardisaladus. (Milline võimalus paralleeliks tänapäevaga ? kui palju noori eelistab omavahelisele suhtlemisele arvutielu.) Vanadaam saab ähvardamise peale südameataki, kuid avab saladuse ohvitserile ko?maarses unenäos, kus õnne tingimuseks nimetab Liisaga abiellumise. Hermanni poolhullunud olek viib aga neiu enesetapuni ning ohvitser tormab siis kaardilauda. Kindla võiduässa asemel on aga äkki mehe peos hoopis needusena ilmunud padaemand. Ning Miku lavastuses käriseb kaardilaua kõrval seisev kaart ja selle tagant ilmub viirastusena Padaemanda kuju. Muide ? sümbolina on see kärisenud kaart ka etenduse alguses selsamal kohal.
Näitlejad ei näi aga seda kaartide hulka, mis neid ümbritseb, üldse märkavat. Kah kõnekas, kuigi mõnikord võiks mõni kaart kasvõi lavapinnast veidi kõrgem olla, et selle otsa näiteks komistada või esile kerkida või midagi muud sellist. Liisa jookseb end uputamagi üle mahajoonistatud kaardi. Kaardilaud on ikka ?Padaemanda? lavastuse sümbol olnud. Estonias 1996 külalisetendusel käinud Moskva eksperimentaalteatri Helikon lavastuses hoidis keset lava pea ainsa kujunduselemendina lösutav kaardilaud tegelasi nagu ämblik oma niidi otsas. Mikk on kogu lava tinglikult kaardilauaks muutnud.
On vana salmikutarkus, et armastuse vastu aitab kas surm või veel suurem armastus. Hermanni armastus Liisa vastu ei kustu sotsiaalsete takistuste (erinev päritolu, Liisa peigmees) tõttu, selle võidab ainult veel suurem kirg ? mängurlus. Igavene teema, mille haiglaslike sümptomite äratundmiseks olla uue aja kasiinotöötajadki välja koolitatud. XIX sajandi Peterburi ringkondades lisandus sellele veel surmakultus. Surmaga mängiti. Mäng oli pime vene rulett, duellid ja muud püstolilõbustused. Surm oli ka trump, mis kergelt taskust tõmmati, sellega sai iga nõudmist tugevamaks sai keerata. Nii tuleb Hermanngi Liisale esimest korda oma tunnetest rääkima kui ?surmamineja?, peigmees Jeletski aga laulab elujõust. Keda see huvitab. Loomulikult võidab Liisa südame surma, mitte elu saadik. Et see mäng tulega aga liiga tõsise pöörde võtab, ei oska Liisa aimata enne, kui ollakse liiga kaugel. Nii on mängurlus seegi, mis Liisa hukutab ? tunnetega mängimine.
Ja Aleksandrs Antonenko on Hermanni ossa erakordselt hea leid. Kuigi ta mängib pea kogu aeg ühte väravasse ? endast väljas, raske pooljooksva sammuga tumedat tegelast. Vokaalselt on ta samuti mõjuv, heliseva ja jõulise hääle ning intensiivselt tundeid häälde integreeriva laulmismaneeriga. Siin on lavastuslikult hea Jeletski-Hermanni duett, jällegi Mikule omaste skulptuurselt väljapeetud poosidega: Jeletski kui elule pöördunu seisab pea kuklas, Hermann surma saadikuna kummargil rõhutud poosis. Jeletski roll on Rauno Elbi kindlameelsele (mitte eriti nüansseeritud) esitusviisile justkui loodud.
Tegelikult mängib Antonenko Hermann kõik üle, vastaseks ehk ainult Riina Airenne krahvinna. Ja eks ta ole nii ka jutustuse autoril Pu?kinil ning helilooja T?aikovskil. Airenne mängib kiilaspäise krahvinna eredaks sellega, et kohanud oma magamistoas noormeest, on tal esimene reaktsioon lehvikuga oma palja pealae häbistust varjata. Ja tema prantsuskeelne aaria oli ooperi soolonumbritest üks huvitavamalt ? sisemise hõõgusega esitatuist.
Ebamaiste piano?dega paneb kuulama Liisa osatäitja Inesa Galante, kelle hääl tundub kõrges registris kohati ehk kitsavõitu. Arne Miku kohta tavatult hingeliigutav ja ooperi lüüriliseks kulminatsiooniks tõusev on I vaatuse lõpp. Teineteisele läbi hingepiinade siiski armastust tunnistanud Liisa ja Hermann kiirustavad teineteise poole, aga liikumine aeglustub nagu halvatult, lõpuks ulatavad nad põlvili vaevalt teineteise huuli puudutama.
Hea kerge mezzo ja armsa karakteriloomega jääb meelde pastoraali Helen Lokuta. Polinana jäi ta kaunilt pehme hääl veidi tuhmiks ja kõrgustes pressituks. Tenorite järelkasvule annab lootust Roland Liivi hea vokaal, omamoodi vastandliku paari moodustasid Leonid Savitski ja Jassi Zahharov. Savitski hääl oli kogu lavastuses meeldiv, aga tegelaskuju elavnes vaid üksikutel hetkedel: Zahharov ei olnud kõrgustes alati laitmatu, aga tema hea vormitunne ja aktsentueeritud laulmis- ning näitlemismaneer eristavad ta laval teistest eredalt.
Orkester Eri Klasi käe all elas, hingas ja ka ?hingeldas? väga huvitavalt lausa dramaturgiliselt jälgitavaks välja mängitud faktuuris. Paeluvalt kõlasid fagoti-, klarneti- ja trompetisoolod.
Nii oli nüüdisajas ülierutav teema välja peetud traditsioonilises T?aikovski-aegses vaimus. Et krahvinnast narkokuninganna teha ja ajaloolisele sõltuvusloole veel üks vint peale keerata, on vaja aga teist meest kui meie lugupeetud juubilar.