Teadaolevalt on muusikas edu aluseks asjaolu, et publikule on midagi tuttavat meenutada. Kui keegi eesti heliloojatest on „lombi taga” teada ja võib-olla isegi tuntud, siis see on Pärt. Kavades on ta esindatud teostega keelpilliorkestrile ja seegi asjaolu annab autori asketismile romantilise värvingu. Rahmaninovi, kes elas aastail 1918–43 Ameerikas, esindab tema populaarseim ja romantilisim klaverikontsert – Teine, esitajaks Juilliardi klaverikooli (prof Yoheved Kaplinsky) kasvandik Joyce Yang. Jean Sibeliusest sai ju Sibelius tegelikult pärast tema Ameerika turneed. Kuigi ei esitata Dvořáki 9. sümfooniat „Uuest maailmast”, siis paljud peavadki autori 8. sümfooniat tema parimaks.
Jääb üle veel Sergei Prokofjev. Ja kui küsite, mis on temal ühist Ameerikaga, siis tuleb meenutada, et 3. klaverikontserdi esiettekanne toimus 1921. aastal Chicago SOga autori soleerimisel, ja kui see teos ei ole romantiline, siis küll ta varsti saab. Möödunud reede viimane sõidueelne kontsert oli puupüsti publikut täis. Erakordsust õhkus nii lavalt kui saalist. Laval oli umbes 60 keelpillimängijat, ja mitte lihtsalt mängijat, vaid aktiivset, keskendunut muusikut, tulemuseks erakordne kvaliteet kogu orkestrilt, mida siin saalis on varem kuuldud ehk parimatelt külalistelt. Rahmaninovi Teise kontserdi saatekoosseis oli sama suur, mida üldiselt tehakse harva, kuid mis on absoluutselt vajalik suurtes Ameerika kontserdisaalides. Meie Estonias, mis on kolm kuni kuus korda väiksem, esines siin-seal kerget solisti katmist, mis kindlasti ei ole probleemiks suurtes saalides.
Joyce Yang on korea päritolu ameeriklanna, kes küll ei ole Cliburni konkursi võitja, vaid teise preemia laureaat. (Siin tuleb täpsustada, et sel konkursil on esimesed kolm preemiat võrdsed nii rahaliselt kui pakutavate kontsertide arvult.) Solist torkas kõrva näpunobeduse ja meeldivate kõlavarjunditega soololõikudes, puudu jäi ehk monumentaalsusest ja suurest orkestraalsest kõlast. Kuid ma ei kahtle üldse, et haprale füüsisele vaatamata on interpreedil kõik see olemas ja pannakse lauale seal, kus vaja. Sibeliuse Teise esitus kujunes selleks, milleks oligi kavandatud – esituslikuks kulminatsiooniks. Mulle tundub küll, et kõik andsid oma parima, ja see oligi ju peaproovi mõte, et saaks reisile minna täies valmisolekus. Kui meie publiku nõudel esitati esimeseks lisapalaks „Finlandia”, siis tekkis hetkeks küsimus, kuidas ameerika publikule seletada, et Estonia ei olegi Finlandia pealinn, kuid selle lahendas teisena kõlanud Heino Elleri „Kodumaine viis”.
Oma kirjatüki alguses tegelesin tänamatu tööga ja ennustasin ameerika publiku standig ovation’it kõigile kontserditele. Sellele veendumusele pani aluse üldjuhul tagasihoidlik Eesti publik oma krapsaka püstitõusmisega ning mahlaka käsi- kui jalgaplausiga. Need ovatsioonid olid auga ära teeninud kõik esitajad. Suurte kogemustega Eri Klas teab, et sellise valmisolekuga orkestrit ei peagi kõigi vahenditega juhatama ja „innustama”, vaid tulemuse saavutamiseks on muusikuid vaja aidata ainult seal, kus vaja. Ja Klas juba teab, kus on vaja. Õnn kaasa, ERSO! Tulge tagasi võitjana!