Mängufilm „ Üksildased hinged“ („Rare Beasts“, Suurbritannia 2019, 87 min), režissöör-stsenarist Billie Piper, operaator Patrick Meller, helilooja Johnny Lloyd ja Nathan Coen. Osades Billie Piper, Leo Bill, Lily James, David Thewlis, Kerry Fox, Toby Woolf jt.

„Kui mees käituks päriselus romantilise komöödia stiilis, võetaks ta vahi alla“* on satiiriväljaande The Onion ühe loo pealkiri. Loomulikult võib nuhelda superkangelaste filme või suuri märulifilme selle eest, et neil pole reaalsusega midagi pistmist, aga ei tohiks ka unustada, et romantilised komöödiad toimetavad sama ebarealistlikul territooriumil. Põikpäine järjekindlus ei vii alati unistuste partneri südame võitmiseni. Oma tõeliste tunnete avaldamine võib lõppeda korvisaamisega, head poisid ja tüdrukud aga lõpetavad viimasena, julmade ja põhimõttelagedate järel.

Kuigi „Üksildasi hingi“, mis on Briti näitleja Billie Piperi lavastaja- ja stsenaristidebüüt, ei reklaamita anti­romantilise komöödiana, on Piper kasutanud paljusid romantilise komöödia võtteid, kuid keeranud need pahupidi. Paratamatult jääb tunne, et see sünge ja masendavgi lugu on vastulöök neile lamedustele ja valskustele, mis hoiavad koos suurt osa ühe Hollywoodi kõige populaarsema žanri filmidest.

Piper mängib Mandyt, kolmekümnendates üksikema, kes elab Londonis ja töötab ühes teleproduktsioonifirmas. Ta hakkab semmima kaastöötaja Pete’iga (Leo Bill). Samal ajal, kui ta üritab uut suhet õiges suunas juhtida, tuleb tal aga tegelda ka avalikuks tulnud faktidega oma ema (Kerry Fox), kellega ta korterit jagab, ja isa kohta (David Thewlis). Too elab samuti nende juures, kuigi vanemad on pealtnäha juba aastaid tagasi lahku läinud. Kui lisada veel tõsiasi, et Mandy poeg Larch (Toby Woolf) kannatab pidevalt tõmbluste ja hoogude käes, on tulemuseks paras segadus. Kas Mandy suudab tunneli teisest otsast välja jõuda?

Eeltoodud sisukirjeldus on täpselt samasugune nagu lugematute romantiliste komöödiate oma: tegelastel tuleb ületada hulk raskusi, et lõpuks kokku saada, õppida ennast armastama ja kõndida üheskoos päikeseloojangusse ja ühisesse täiuslikku tulevikku. Esimesest stseenist peale on aga näha, et see ei ole seda sorti film.

Mandy ja Pete istuvad vastamisi restoranis, ilmselt oma esimesel kohtingul. Selle asemel aga, et kohmakalt tühjast-tähjast rääkida, vahetavad nad teravusi. Ja mitte mingi vaimustavalt vaimuka teravmeelitsemise vormis, vaid kuuleb karme ja julmi epiteete, mis on suunatud nii teise kui ka enda pihta. Pete vahutab, et Mandy kui moodne naine „olekski sitt abikaasa“. Mandy avaldab arvamust, et ilmselt tahab mees teda vägistada. Nad lähevad lõpuks lahku Pete’i lubadusega end naise Instagrami-piltide peale rahuldada, aga ainult selliste piltide, kus naisel on suu kinni, sest tema hambad on mehe arvates liiga suured. Paari mürgiste märkuste ühitamatus ja lahkuminek, millest paistab läbi kumavat soov uuesti kohtuda – Pete jookseb Mandy taksole järele, aga omal viisil –, on ebamugavalt koomiline, tutvustades kogu filmi meetodit žanri­klišeesid teisendada.

Hiljem selgub, et Mandyt iseloomustab suurel määral enesepõlgus. Ta kõnnib mööda Londoni tänavaid, püüdes olla õnnelik. Kaks teda seiravat töömeest pillavad kommentaari „Tõeline Joker“, samal ajal kui Mandy püüab enda ette vaikselt pomisedes ennast veenda, et „Armastan ja austan end“. Ühel liigutaval hetkel näeme tänaval kõndimas tervet hulka naisi, kes teevad täpselt sedasama.

Mandy ja Pete’i suhe põhinebki sellisel suhtlusstiilil. Pete on peaaegu et julm oma aususes Mandy vastu ja tema suhtlemisoskuse täielik puudumine viib mõtted sellele, et äkki tal on mingi diagnoos. Vaba päev koos Mandy poja Larchiga lõpeb sellega, et poisil tuleb keset tänavat peale röökimishoog. Pete sarjab poissi, et too tekitab piinlikkust, ja röögib seejärel temaga koos. Ometi riietub Mandy hiljem Pete’i ees lahti, et saaks osutada kõigile oma kehaosadele, mis talle endale ei meeldi. Varasem intsident ei paista potentsiaalset kirge pärssivat. Pete’i ausus/julmus tõmbab naist ligi. Liialdatud otsekohesusega ja peaaegu et pahatahtlikult kinnitab ja toetab too kõiki naise eelarvamusi enda suhtes. Pete’i on aga kujutatud enese­vihkamise ja segaduse podiseva pajana, kes püüab täita mingit ettekujutust mehelikkusest, ilmutades seejuures pidevalt kohatut vagatsemist. Nende kahe seksistseen – peaaegu tervenisti kottpimedas – ei ole erootikanäide, vaid katkendlik ja frustreerunult kibe sõnavahetus võimu­dünaamika vallast.

Suur osa filmist on väga must komöödia. Mandy ja Pete’i pidevat mõõduvõttu kannavad nutikad sõnamängud ja vähene austus sentimentaalsuse vastu. Loomulikult mõjub film kohati lausa düstoopilisena. Heal järjel London, kus Mandy töötab, nõretab tavalisest kõrgema keskklassi ülbusest, mis võiks hästi sobida näiteks mõnda Richard Curtise filmi. Siin aga lõikab operaator Patrick Meller ikka ja jälle muinasjutumaailmal jalad alt. Kohati on pilt lausa kenloachilikult realistlik oma tumedate varjude ja kitsukeste kadreeringutega, kus jääb hingamiseks väga vähe ruumi. Mandy kodu on tüüpiline Londoni töölisklassi maja, mis kõigub kuskil kodususe ja kergelt kõhedust tekitava vahepeal. Ümber nurga luurab ikkagi pimedus, isegi kui Mandy tundub ka punases kleidis särades sündmusi kontrolli all hoidvat.

„Üksildased hinged“ pole siiski toore realismi näide, kuigi mõned elemendid selles suunas osutavad. Eriti viimases kolmandikus on mitmeid momente, mis tuletavad meelde filmis näidatava maailma kunstlikkust, näiteks episoodis, kus Mandy oma vanematele „esineb“, või lõpplahenduses, kus osaleb ka feministidest koosnev antiikkoor (filmi üheks teemaks on ka see, mida tähendab olla naine – ja mingil määral ka mees – tänapäeva maailmas), kes kommenteerib Mandy ihasid ja soove.

Aga ehk on just brechtlik distantseeritus see, kus film vääratab? Kogu nutika dialoogi, süngete, düstoopiliste süžeepöörete ja satiirilise kriitika juures tänapäeva romantika ja elu aadressil on filmiga emotsionaalselt väga raske kaasa minna. Kuigi saab toetuda Mandy ja tema vanemate taustaloole, mõjub naine siiski lahendamata mõistatusena. Ilma korraliku arusaamiseta sellest, kes ta on ja kust ta tuleb, jääb Mandy justkui tühjaks anumaks. Mitte et näitlejaansambel poleks hea. Piper on suurepärane, teravalt salvav, aga seejuures haavatav. Bill aga suudab Pete’i sümpaatseks mängida, vaatamata tolle tihti eemaletõukavale käitumisele. Neil õnnestub hoida vaataja enda poolel ja panna ta karakteritele kaasa elama, kuigi oleks äärmiselt lihtne olnud luua läbinisti ebameeldivad tegelased. Aga nad kannatatakse välja, tuntakse neile isegi kaasa, küll aga on raske neist kogu filmi vältel tõeliselt hoolida.

Vaatamata sellele, et Piperi „Üksildased hinged“ kannatab tooni- ja struktuurivigade all, on see üks julge ja provokatiivne teos. Briti saartel teatakse teda hästi ta teleesinemiste (ja teismeliseea popkarjääri) järgi, nüüd on Piper näidanud üles aga valmisolekut vormiga mängida. Ta ei tundu pelgavat ka sünget varju, mis valitseb suurt osa „Üksildastest hingedest“. Oma vahelduvas realismi­püüdluses mõjub film kohati sügavalt isikliku ettevõtmisena. Piperi debüüt on oma mängulise lähenemisega realismile ja meeldejäävate episoodidega äravaatamist väärt. Kui on plaanis „Üksildasi hingi“ vaadata oma esimesel kohtingul, siis manitseksin küll ettevaatusele …

* Romantic-Comedy Behavior Gets Real-Life Man Arrested. – The Onion 7. IV 1999. https://www.theonion.com/romantic-comedy-behavior-gets-real-life-man-arrested-1819565117