Elu ja armastus         

Katrina Kalda lahkus Eestimaalt lapsena ja üleüldse on ta liiga noor, et vabaduse taassaavutamise sündmusi kuigi hästi mäletada. See aga ei mängi kuigi suurt rolli, sest tegemist on ju ilukirjandusega ja fantaasia peaks alati seisma  ühe hea kirjaniku paremal käel. Niisiis on noor autor paigutanud oma fantaasia ja tegelased kusagile kaheksakümnendate lõppu või üheksakümnendate algusse, vabakslaulmise ajastusse, ning toonane nõukogude võimust räsitud Eesti ongi keskkond, kus peategelased, natuke lihtsameelsed, nagu nad on, oma suuremas osas ainult mõtetes toimuvaid suhteid keerutavad. Ja need suhted on tõepoolest keerulised, ülikoolis omandatud kirjanduslikkuse  ülim aste. Kohe alguses tutvub lugeja Teodoriga, keda ei ole olemas, kes elab vaid Augusti kirjutatavas ajalehesaba järjeloos, ja see romaan ei ole tema lugu. Hiljem näeme Augustit, kes leiab kobades ja komberdamisi, õnnelike juhuste ja kokkusattumiste läbi oma saatuse, elukutse, ehkki mitte kutsumuse, ja näpuotsaga armastustki. Teodorist saab pooleldi lihast ja luust, pooleldi tähemärkidest koosnev tegelinski, kes valgustab järjejutu ja  Augusti elu tagamaid. Kui mängu tuleb CharlotteCarlotta, põimuvad need kaks lugu omavahel nii läbi, et väga keeruline on aru saada, kes, kus, millal, miks ja kellega. Kogu ülejäänud aeg on lihtsalt keeruline aru saada. Selliseks läheb siis elu, kui väljamõeldis võtab väljamõtleja üle võimust. Üsna skisofreeniline olek.   

Viis niint viisukingas   

Katrina Kalda ise on öelnud, et kirjutas raamatu mitu korda ümber ning et viies kord olevat olnud tõeline nauding. Seda ümberkirjutamise väge on tõepoolest igal sammul tunda, see on varjul igas lauses. Enam-vähem ükski lause ei  ole lihtsalt lause, mis viiks tegevust edasi. Oo ei. Mängu tulevad kõikvõimalikud sisse- ja väljaviited minevikku, tulevikku, olematusse olevikku. Informatsiooni on ühte lausesse mahutatud niivõrd palju, et mõnikord väsib vaim enne ära, kui lause lõpuni jõuab. Seda niivõrd, et tekib isegi küsimus, milleks see romaan on kirjutatud. Kindlasti mitte ei saa selle põhieesmärk olla Augusti-Charlotte’i, Teodori-Carlotta paralleelsete lugude esitamine – need mahuksid mõnevõrra lihtsamas stiilis ära üsna vähestele lehekülgedele. Tahes tahtmata jääb mulje, et lugu on vaid ettekääne keelelistele viguritele ja uperpallidele. On ju Kalda öelnud (Päevaleht 25. II 2011): „Mulle meeldivad kirjanikud, kes töötlevad keelt, ehitavad romaani nagu katedraali.” Nõnda on noor autor oma romaanile kahtlemata lähenenudki, ainult et selle ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega  mingite kaugete tegelaste elust. Nende kohta ei ole veel siiski oma piiblit kirjutatud, et neid stseene teadlikult mäletamata ära tunda. Siinkohal tahab siinkirjutaja siiralt ja kogu südamest tänada tõlkija Anti Saart, kes on romaani eesti keelde ümber pannud. Ei ole mul nii palju häid sõnu, et tema kannatlikkust kiita, ega ole ma ka lugenud originaali, et tõlke adekvaatsust hinnata (ja niivõrd keerulisest prantsuse keelest ei saaks ilmselt lõpuni arugi), aga eesti  keeles seisab see kõik kenasti koos ja laused ei ole tõlkija käest plehku pannud, nagu seda nii keerulise teksti puhul sageli ette tuleb. Kui nüüd sarnase lähenemisega – äärmuseni viimistletud keel – romaanide peale mõelda, meenub lähimineviku lugemistest soome kirjaniku Riikka Pulkkineni romaan „Totta”, mis on samuti keeleliselt viimseni lihvitud teemant, mille puhul on aga siiski lugu esmatähtis ja keel vaid vahend selle edastamiseks, ning  nende kahe vahekord ei tekita mingit ebakõla. Aga raamatud on erinevad ja kirjanikud on erinevad ja nende eesmärgidki on erinevad.   

See pole eesti romaan     

Ei tohi aga unustada, et see raamat on kirjutatud hoopis teistsuguses kultuuriruumis ja hoopis teistsuguste lugejate jaoks. Mis meile tundub enesestmõistetav ja igapäevane, on kaugetele prantslastele, vanadele eurooplastele  eksootika. Küllap seepärast seda siin nii palju leida ongi. „Külm sõda, revolutsioonide soe samet, Nõukogude tankid ja Saksa tankid jooksevad lärmakalt risti-rästi läbi mu mälu,” ütleb Teodor juba teisel leheküljel. Eks sellele viita romaani pealkirigi – „Eesti romaan”. Sestap peab raamat sisaldama võimalikult palju viiteid segasele ja raskele minevikule, kõikvõimalikele nõukogude aja nähtuste jäänukitele, mis prantslaste arvates seda kauget Kirde-Euroopat  iseloomustavad, põnevamaks teevad. Seda võrdluste taevamannat, mis kõik „Eesti romaani” katedraali püsti hoiavad! „Ning linnamüüri vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi katavad.” Jah, nii kulinaarselt ei ole küll osanud oma poole elu kodulinnast mõelda. Eksootika juurde kuuluvad ka tagasihoidlikud, algelised ja kohmakad salaluuramise intsidendid ja ajaloo ümberkirjutus. Eksimisi ajaloo ja tegelikkuse vastu leidub kamaluga: Stalin elab 1954. aastal ikka veel ja mobiiltelefonid on 1990ndate alguses uhked värvilised vidinad ja ülikooli astutakse maikuus ja kana muneb ühe päevaga  mitu muna ja juulikuus on Eestis mere ääres ploomid valmis. Mõne sellise eksimuse puhul tahaks kohe tõlkija (ja miks mitte ka toimetaja) vastutuse ja tegevuse piiride üle teoretiseerima hakata, aga teiselt poolt on tõlkija kõigest vahend, tööriist, kelle ülesanne vaid originaaltekst ühest keelest teise panna. Küll aga on kirjandusajaloos juba mitu juhtumit, kus eesti tõlkijad-kirjastajad näiteks briti kirjanike romaanidesse lipsanud faktivigu  parandanud, nii et miks mitte selleski romaanis uustrüki puhul vähemalt see Stalini-apsakas ära parandada, jäägu nende munadega siis nagu jääb.     

„Eesti romaan” on teos, mis on eos täidetud uuema aja nõudmistega ühele tõeliselt  tänapäevasele romaanile. Siin on ringristlevad tegelased, kelle jaoks miski ei ole see, millena see tundub, ja kes ise ei ole need, kellena nad tunduvad, vaid nad on pidevas liikumises ja arenemises, seda aga mitte omast vabast tahtest, vaid ikka kirjutaja soovil. „Eesti romaan” on suurepärane näide romaanist, mille vorm on allutanud sisu, ja tuleb tunnistada, et mul ei tule ette ühtki eesti romaani, kus see sedavõrd hästi välja joonistuks. Samas – „Eesti  romaan” ei olegi eesti romaan, tegelikult on see ju prantsuse romaan ja prantsuse kirjandus, millena seda tulekski võtta, ja sellisena ei räägi see tegelikult mitte Eestist, vaid prantsuse lugejatest ja Prantsusmaast. Lihtsalt natuke eesti moodi.