Mullu märtsis, kui auhinnažüriid tõid avalikkuse ette oma kokkuvõtted teatriaastast 2015, oli päris palju juttu säravate naisrollide tavatust rohkusest. Paraku pole aastad õed ega isegi mitte hõimlased, mistõttu pidi teatriuurija ja -kriitik ning teatri aastaauhindade draamažürii esinaine Madli Pesti detsembris 2016. aasta kohta nentima: „… väärt naisrollide uputus jäi siiski vaid eelmisse aastasse. Tänavu on tugevate meespeaosade hulk umbes kolmandiku võrra suurem, kui samaväärsete naispeaosade hulk – olukord on enam-vähem nii, nagu tavaliselt.“*
Kindlasti ei saa näha põhjust selles, nagu oleksid naisnäitlejad meestest kolmandiku võrra andetumad ja/või laisemad. Põhjuseks on hoopistükkis palgalõhe lähisugulane rolliforell ehk tõsiasi, et dramaturgid-näitekirjanikud kujutavad oma näidendite peaosades märksa rohkem mehi kui naisi ja nõnda on meestel rohkem materjali, millest vormida teatris oma hiilgerolle. Lihtsalt nii on, peamiselt vist (teatri)ajaloolistel põhjustel. Prantsuse näite- ja romaanikirjanik Florian Zeller on kirjutanud näidendi „Isa“ (ja mitte „Ema“) ning nüüd on saanud Lembit Peterson Theatrumi lavastuse nimiosas teha vägeva rolli.
Rolliforell ei kajastu aga küll kuidagi siinse kommentaari kõrval olevas nimekirjas, kus välja toodud lõppenud teatriaasta nominendid ehk iga auhinnakategooria viis vägevamat. Keegi ei saa öelda, et viie naispeaosalise rollid oleksid kuidagi lahjemad ja väärtusetumad kui meeste tehtu, olgugi et konkurents väljavalitute sekka jõudmisel oli naisnäitlejate seas pisut väiksem. Kõige valusamasse olukorda sattusid hoopiski teatri aastaauhindade draamažürii liikmed, kes tuliste vaidluste ja pingelise hääletamise teel ning raske südamega pidid heitma kõrvale rolle, mis väärinuksid just täpselt samuti kohta viie hulgas. Tõsi, meespea- ja kõrvalosade seas oli neid, mille väljajäämine tundub žüriile veel praegugi ülekohtuna, mõnevõrra rohkem küll.
Kui aga vaadata tagasi kogu sõnateatriaastale 2016, siis saab öelda, et see oli keskmiste killast, kuid kindlasti ei puudunud ka oma tipplavastused ja -rollid. Kellele tänavu kullavihm pähe sajab, selgub, nagu ikka, 27. märtsil, rahvusvahelisel teatripäeval.
* Tambet Kaugema, Ei lahja ega rammus. Intervjuu Madli Pestiga. – Sirp 16. XII 2016.