Nädalal, mil kunstiteadlane, kuraator ja kriitik Reet Varblane lahkus, ilmus ühismeedias talle ridamisi väga ilusaid järelehüüdeid. Kui üks vägev inimene läheb, on loomulik, et teda mälestades kirjutatakse imelisi ridu. Küll aga pani mind imestama tõik, et nii paljud mulle tähtsad kultuuritegijad – kunstnikud, lavastajad, dramaturgid – on olnud Reet Varblasest sellisel määral inspireeritud ja mõjutatud! Kuidas ma ometigi ei teadnud, et Reet on olnud suisa võtmeisikuks ka minu enda põlvkonna naisloojate seas, andes meile kõigile jõudumööda nõu, tagasisidet ja julgust oma tegevusse edasi uskuda. Andnud järgemööda kas või siinsamas Sirbi veergudel (oli ju Reet see, kes mind üheks Sirbi arvajaks kutsus) nii paljudele loojatele, kriitikutele ja mõtlejatele ruumi oma arvamust avaldada.
Iga aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, niisiis saab kokkuvõtvalt öelda järgmist: aasta oli kohutav! Alates koroona-aastast oleme progresseeruvalt liikunud aina hullemate sündmuste poole ja näib, et halbadel uudistel ja suurtel tragöödiatel ei näi lõppu tulevat. Ootan hirmuga, mida toob endaga aasta 2024 – järgmine maailmasõda ei tundugi enam pelga düstoopilise uitmõttena, vaid asjade senise kulu loogilise jätkuna. Kui suurem osa maailmast suudab rahulikult pealt vaadata sellisel hulgal laste ja naiste, s.t tsiviilisikute, tapmist, nagu seda on viimase viie nädala jooksul Gazas toime pandud, siis on ehk meid juba piisavalt muditud vastu võtmaks ka mitu korda vängemaid ajaloopöördeid. Sest kui suur inimhulk nii Eestis kui mujal suudab ratsionaliseerida eelnevalt mainitut, pole siit moraalselt kahjuks enam väga palju sügavamale langeda kui vaid kõige-kõige julmemasse kohta.
Võib öelda, et elame maskide langemise ajastul. Inimesed, kellega on seni maailma asjadest ühtemoodi aru saadud, vaatavad nüüd sind (ja sina neid) teiselt poolt rindejoont ikka väga vihaste nägudega. Tuleb välja, et mõistepaar „kaks Eestit“ või vana hea „paralleelühiskond“ jms kirjeldused enam ei päde, sest killustumine on palju filigraansem. Äkitselt leiad end näiteks putinistidega Palestiina osas ühel arvamusel olevat, kuigi sinu arusaam sellest, mis Ukrainas toimub, ei vasta üldse sellele, mis putinisti arvates seal toimub. Täielik kognitiivne dissonants on selle kohta ikka väga vähe öeldud.
Kui aga rääkida sisepoliitikast, tahaks lihtsalt nutta. Ja eks nutamegi. Maksame ja nutame. Kevadised valimised, millega suudeti küll aktiveerida enneolematult suur osa ühiskonnast (mis on ju väga hea), tõid endaga kaasa liberaalse koalitsiooni, mis sellest hoolimata pole suutnud kehtestada konstruktiivsemat poliitilist kultuuri. Pigem rajavad maksutõusud ja reformarite ülbus pinnast marurahvusluse 2.0 tulemiseks, kuigi nagu näha, lõikab praegu kasu rohkem Isamaa kui EKRE. Eesti poliitika on stagneerunud ja selle parimaks näiteks on Reformierakonna ja Eesti 200 hiljutised juhi valimised. Mina ei ole küll Nõukogude ajal elanud, aga ajalooõpikust ja vanemate inimeste jutust meenub, et tollalgi olid ühe kandidaadiga valimised popp värk. Või äkki peakski tänulik olema, et seekord ei hakatud enam lihtrahva jaoks mingit näilise demokraatia näitemängu mängimagi. Iroonia irooniaks, aga eelnev, pluss peaminister Kaja Kallase otsus mitte tagasi astuda pärast tema mehe Venemaa-sahkermahkrit, jätab nii valimistele kui kogu aastale väga kibeda järelmaigu. Kus on liidrid, kes tunnistavad vigu ja võtavad vastutuse?! Teisalt tahaks ju elada sellises ühiskonnas, kus vigade tegemine oleks andestatavam. Eesti ühiskond meenutab kollektiivset piraajat, kes ainult ootabki järjekordse tipp-poliitiku suurejoonelist ämbrisse astumist, et siis viimsepäeva kires innukalt ründele asuda. Eriti kui see tipp-poliitik juhtub naine olema.
Kui ikkagi lõpetada positiivselt, tahaksin soovida maailmale ja Eesti ühiskonnale muu hulgas just järgmist: vähem edevatest meestest halle kardinale, kes tõmbavad niite nii raha kui andmetega, ja rohkem selliseid säravaid mõtlejaid, innustajaid ja võimestajaid, nagu seda oli Reet Varblane. Temataolisi Delfi mõjukate tabelitest loomulikult ei leia, aga sellest hoolimata on ta mõjutanud nii vanema kui uuema põlvkonna kultuuritegelasi ja ühiskonna mõtestajaid. Rohkem selliseid nagu Reet, ja võib-olla ei lähegi meil veel nii halvasti.
Aasta 2024, palun too mingitki leevendust sellele jõledusele, mis meil ja maailmas toimub!