Airi Triisberg Rael Artel
Noorte kunstnike biennaali kuraator Rael Artel ja vabakutseline kunstiteadlane Airi Triisberg istuvad ühe Tallinna kesklinna kõrghoone katusekorrusel tugitoolis ning vaatavad horisondile. Just on lõppenud esimene üritus sarjast “Public Preparation”, lokaalsusele, kultuurilisele koostööle ja transnatsionaalsele praktikale keskendatud seminar “Translocal Express”. Nad räägivad “Public Preparation’i” projektist, selle ideelisest vundamendist ja sisulistest valikutest.
Airi Triisberg: Enne kui üldse saame hakata tutvustama “Public Preparation’i” projekti, peaks natuke rääkima noorte kunstnike biennaalist, mis toimub selle aasta oktoobris Tallinnas ja mida kureerid sina koos Anneli Porriga. Mis kunsti hõlmab noorte kunstnike biennaal ja kuidas tekkis idee käivitada ettevalmistav projekt?
Rael Artel: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus soovis korraldada suuremat sorti noortenäitust ning nad kutsusid meid seda kureerima. Arut-elude käigus tekkis mõte nimetada see sündmus noorte kunstnike biennaaliks. Loomulikult kõlab see parasjagu pretensioonikalt, eriti kui võrdlusena mõlgub mõttes Veneetsia biennaali taoline pikkade traditsioonidega megasündmus. Aga seda kõike ei pea üldse sellises etteantud raamistikus nägema. Meil on võimalus mõtestada ümber just täpselt selle sündmuse jaoks biennaali formaat, kujundada see vastavalt oma võimalustele ja vajadustele ning selle tarvis saigi välja mõeldud “Public Preparation” ehk noorte kunstnike biennaali avalik ettevalmistusfaas. Klassikalises mõttes on biennaal ju äärmiselt kolonialistlik ettevõtmine: mõneks ajaks saabub linna rahvusvahelise kunstiilma eliit, avatakse näitus ja siis on kaks aastat vaikust. Eelistasime oma biennaali ette disainida oma ja võõra kokkupõrget mahendava padja, arvestades eriti Eestis valitsevat ksenofoobset õhkkonda, ja välja töötada nii biennaali kui selle publikut ette valmistava pooleldi haridusliku, pooleldi eksperimentaalse projekti. Edasi sa juba tead, sest just sinuga koostöös sai välja mõeldud “Translocal Express”.
A. T.: “Translocal Expressi” põhieesmärk oligi mõelda natuke laiemalt lokaalsuse-globaalsuse dihhotoomia peale, millega sõna “biennaal” peaaegu automaatselt seostuma kipub. Esiteks just saabuva noorte kunstnike biennaali, aga ka üldisemalt kaasaegse näitusepraktika ja kunstiinstitutsioonide kontekstis ning sõltumatute kuraatorite ja kunstnike töömeetodite näitel. Nagu ehk aimata võiski, jäi “Translocal Express’il” kõlama mõte, et säärased vastandused eksisteerivad pigem meie peas. Nendest rääkimine oli siiski esimene ja hädavajalik samm, et suunduda edasi viiendatesse või kuuendatesse maailmadesse, nagu Marita Muukkonen seminaril väga ilusasti sõnastas, kus teemad nagu lokaalsus või globaalsus ei ole enam sugugi esimese järgu tähtsusega. Kolmas mõiste, mis “Translocal Express’il” keskset rolli mängis, on rahvus. See võib tunduda pisut ettevaatamatu need kolm mõistet ühte patta panna, aga seda saigi tehtud just selleks, et need arutluse käigus sellevõrra paremini üksteisest eristuksid. Olukorras, kus rahvuslik isamaa-ilu-hoidlemine on kahjuks jätkuvalt ülekaalus, on tähtis hoida sõnavara korrektne. Kohalikust kontekstist rääkimine ei tähenda tingimata rahvuslikes kategooriates mõtlemist.
Klassikalise seminariformaadiga kipub olema sama häda mis klassikaliste biennaalidegagi: inimesed tulevad kokku, esitavad oma etteaste, asju arutatakse, saadakse targemaks paari huvitava fakti või lähenemisnurga võrra, raamaturiiulisse jääb mälestuseks kataloog, kuid suur osa sellest energiast, mis on üheks hetkeks koondatud ühte kohta, hajub jälle laiali. Seepärast püüab “Public Preparation” alustatud teemadega võimalikult intensiivselt edasi töötada.
R. A.: Just nimelt! “Public Preparation” on selline protsess, mis ei lõpe mitte kunagi. See on nagu sõjaväes ja sõjas: ükskõik kui mitmekülgne ja läbimõeldud on väljaõpe, ikka esineb lahingusituatsioonis ettearvamatuid olukordi. Võime nendega ainult paremini või halvemini toime tulla. Oleme ju “Public Preparation’it” võrrelnud ühe sõidureaga tänavaga, kus käib kahesuunaline liiklus: see on rida informaalseid kohtumisi, mis üheaegselt moodustavad nii biennaali avalikult nähtava valmimisprotsessi kui ka avalikkust biennaaliks ettevalmistava haridusliku iseloomuga sündmuste ahela. Kui nüüd rääkida sellest, mis edaspidi toimuma hakkab, siis peaks ehk veidi kirjeldama järgmisi “Public Preparation’i” kokkusaamisi. Mais Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses toimuval üritusel keskendutakse kunstniku vastutuse küsimusele ning utoopiatele. Leian, et elame ajas ja kohas, kus on liiga vähe utoopiaid! Liiga vähe idealismi! Tegemist on kolmepäevase workshop’iga, kuhu kutsume osalema umbes 20 kunstnikku Eestist, Leedust, Lätist ja Poolast. Iga workshop’i päeva sisustab üks kaasaegse kunsti professionaal. Vilniuse workshop kutsub kokku valiku noorema põlvkonna kunstnikke, kes analüüsivad oma sotsiaalset, poliitilist ja intellektuaalset positsiooni, seda samal ajal ise luues. Suvel tahame Pärnusse kutsuda mitmesuguseid kollektiivseid algatusi nagu projektiruume, ajakirju ja aktiviste ning rääkida rohujuuredemokraatiast ja omaalgatusest.
A. T.: Üks mõte, mis veel “Translocal Express’il” kõlama jäi, on vajadus poliitilise ja intellektuaalse mitmekesisuse järele. Eestis on just praegu õige aeg hakata rohkem rääkima osalusdemokraatiast. Seda toetab ka üldine suhtumise muutus. Mulle tundub, et viimastel aastatel on Eesti ühiskonnas toimunud teatav demokraatlik pööre, mis väljendub senisest hoopis suuremas kodanikuteadlikkuses. Inimesed nõuavad endale õigust ühiskonna asjades kaasa rääkida. Kui nüüd rääkida uuesti “Public Preparation’ist”, siis kuigi siin keskendutakse võimusuhete analüüsile, ei seisne meie huvi ainult kiretus vaatluses, vaid aktiivses osaluses. Küsimus on selles, kuidas ennast organiseerida nii, et endal ja teistel oleks võimalikult hea elada. Paratamatult saab see olla üksnes kollektiivne ettevõtmine. Demokraatia projekt on alati olnud utopistlik.
R. A.: Olen sinuga nõus, kuid pean vajalikuks rõhutada, et me peame neid diskussioone kaasaegseks kunstiks nimetatud mänguväljal. Mind isiklikult huvitab küsimus kunstniku võimust, selle piiridest ning võimuga kaasnevast vastutusest ühiskonna ees. See probleem on ka Vilniuse ürituse sisuline kese. Nagu eespool ütlesin, on praegu õhus liiga vähe utoopiad ning säärane situatsioon võib olla ohtlik. Tootmisele ja tarbimisele keskendunud ühiskond uinub mingil hetkel ning selle liikmed muutuvad mugavaks. Usun, et just praegu peaksime rääkima kunstnikust kui utoopiate genereerijast ja kunstist kui demokraatia katsepolügoonist. Usun, et kunstiprofessionaal, olgu ta kunstnik, kuraator, kriitik või teoreetik, vastutab tuleviku ja oma kogukonna ees. Siin tulebki mängu kogukonna mõiste ning kollektiivne töö ja looming. “Public Preparation” üritab keskenduda just koosmõtlemisele ja mitmesuguste huvigruppide kaasamisele. Kuna kogu projektis on sedavõrd palju muutujaid, siis loomulikult pole mul vähimatki aimu, millega see kõik võiks lõppeda. Parimal juhul saavad inimesed üksteisega tuttavaks ja ehk muutub midagi ka nende peas. Ja see oleks juba suur asi.
A. T.: Kui sa räägid kunstist kui demokraatia katsepolügoonist, siis ma lisaksin siia, et kaasaegne kunst ongi üks väheseid välju, kus eksperimendid sotsiaalsete või poliitiliste utoopiatega on üldse veel võimalikud. Ühelt poolt võlgneb kõnealune olukord tänu asjaolule, et kunsti uuriva ning kriitilise iseloomu tunnustamine pole just üldlevinud arusaam kunstist. Argiteadvuses peetakse kunsti ikka veel millekski, mis opereerib kõigest sümboolsel tasandil ning on seetõttu ühiskonnale ohutu. See võib olla teatud eelis kunstnikele, kes tööt
avad seadusega lubatu või lubamatu piiril, kuid ei tohiks kindlasti olla valitsev arusaam kunstnike endi seas. Vaidlused kunsti autonoomia või heteronoomia üle on loomulikult tuttav teema. Oma hiljutises artiklis “Sotsiaalne pööre: kollaboratsioon ja selle puudused” / “The Social Turn: Collaboration and Its Discontents” väidab Claire Bishop, et tänu 1990. aastatel aset leidnud sotsiaalsele pöördele kaasaegses kunstis kipub peaaegu täielikult tähelepanuta jääma kunsti esteetiline dimensioon. Need on kaks aspekti, mis sotsiaalselt orienteeritud kunsti analüüsimisel igavesi vaidlusi tekitavad.
Tulles tagasi “Public Preparation’i” juurde, siis tõepoolest, teatav ettearvamatus on sellesse sisse programmeeritud. Võiks isegi öelda, et meie enda poolt kavandatud rajalt kõrvalekaldumine ongi üks projekti õnnestumise kriteeriume. Siin me jõuamegi tagasi selle juurde, et “Public Preparation” on ettevalmistus nii meile endile, projektis osalevatele kunstnikele, kuraatoritele ja kriitikutele kui ka laiemale publikule. Meie pakume välja mõned teemad, mida arutatakse tegelikult iga päev. Lihtsalt on nii, et leidubki peaaegu ainult üks nurk Euroopas, kus need teemad kipuvad olema alaesindatud. Eks siis tulevik näitab, kas või milliste energiate ja sünergiate, alliansside ja koostöö vormide moodustumiseks “Public Preparation” impulsse suudab anda. “Public Preparation’i” raames on meil igatahes võimalus ärgitada mõttevahetusi ja neile protsessidele ise kaasa aidata.
R. A.: Või nagu on manifesteerinud Zagrebis tegutsev kuraatorite kollektiiv WHW: “Kunst pole mitte peegel, vaid haamer”. Eks tuleb taguda rauda, kuni on veel, mida taguda.
