Hooandja hool nägi hiljaaegu ilmavalgust „Yggdrasil“, üks ütlemata iselaadi raamat. Mis vilju see ilmapuu kanda võiks, sellest võis kaude aimu saada juba lugedes Marko Veinbergsi neli aastat tagasi ilmunud esikteost „Hingetallaja“. Uues kogus on luuletaja omailm aga plahvatuslikult veelgi avardunud. „Minu siirus on äng, reetev viiruslik tunne – / loova loomu igihaljas vaimunälg.“ Eriliseks ja juba esimesel pilgul eristuvaks teeb selle autori omakäeline kujundus, aga ka noore autori kohta väga realistlik, isegi rahulik enesehinnang, vaimusõdalase tasakaal: „See on ülim hirm ja au, / sest muusade märk / mu ihult eal ei kao. // Ja nii see oli, / nii see tuli, / nii ka läks.“

Tänase luule üldpildist selgesti eristuv on Marko Veinbergsi stiil igal juhul. Miski selles (intensiivsus? küllasus? sirgjoonte puudumine, lainetav kõikjalolek?) meenutab austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri transautomatismi. Selles valitseb looduslik orgaaniline geomeetria, värvide ülikülluslik pillerkaar:

Siin on söed (sul peos)

ja siin on tiigel.

Ole hetkeks juveliir ja magmaks

sulata lepikliilia sügavpunane

ja kõik tulised tajud sellesse

üheks siis sulavad.

Ja sajavad sinisümmeetriasse

sajaks miljardiks sillerdavaks siiriuseks.

Meelde tulevad ka Ilmar Laabani „sõnade sülemid, sülemite süsteemid“. Laaban on rõhutanud, et teadvuslikku reaalsust ei tuleks asendada alateadvuslikuga – nagu mõnes mõttes ja kohati väga kütkestavalt teeb näiteks Marko Kompus –, vaid sulatada need kaks kihistust kokku uueks sürreaalsuseks. Tõelusele paralleelse kujutlusmaailma loomise asemel tuleb tungida vahetuma suhteni elu, asjade ja iseendaga. Luule vorm sõltub seejuures üksnes sisu struktuurist.

Mõneti võiks seostada Marko Veinbergsi loomelaadi ka väga vähe avaldanud Aadu Hurda või talle tugevat mõju avaldanud rumeenia-juudi juurtega saksakeelse luuletaja Paul Celani omaga, kelle kohta Ilmar Laaban on kirjutanud: „Celani puhul on pigemini tegu omamoodi piltide-muusikaga, piltide voolava ning pidevalt moonduva arhitektuuriga, mis suhteliselt piiratud algelementide arvust ammutab luulelise energia maksimumi.“ Aga mõne teksti puhul võiks lugeja ehk äragi petta, kui esitleks seda Artur Alliksaare senitundmatu, hiljuti avastatud kirjavahetuse seast leitud luuletusena:

Sügavpunasinine seerum pilvist

          lekkimast ei lakka

ja muutev sööst ei lakka

          osakesi ümberpaigutamast.

Kannatuslille köitraag kord

          haarab kitarri keelt,

et luua ealkõland, meeltmuutvat

          muusikat rändteel.

Ja ikka veel on imeveetlev

          raudteel kõndida

komeetidele uisutama ja

          kuukraatritesse sukelduma.

Kõik võimatu ükskord

          on iseenesest mõistetav

ja sa, hõivatu või mitte,

          kord mu ees seisad

                  rõivatult.

Tavateadvus, argielu, vaimne parasvööde, millest lähtub valdav enamik praegu kirjutatavat eesti luulet, ei paku Veinbergsile huvi – teda tõmbavad hoopis teised tasandid: „Kui kõik on reaalne, /nii nagu olema peab, /siis on kindel, et see/on ebareaalne. // Mind jahivad kahtlused. / Või on hoopis nii, / et mina jahin neid. // Ja mis asjad / on asjad?“

Tõesti tasub ses asises maailmas viivuks vakatada, et endalt küsida: mis asjad on asjad? Mis asja meil neist, neil meist? Mis on õieti asi, mida me iga päev ajame – nagu poisike kepiga võru veeretades – kuhu? ja milleks? Aga kuulakem luuletajat:

Vaid tüli lükata saab valgusi

mõttekesta kitsastesse vagudesse.

Lõkkeleegid idandavad aimdusi

ja koduteel tärkavad tõeteesklused.

Eeskuju peaks olema me olemus.

Peaksime sirkeljoontel voolama …

Ja me voolamegi rõngaid mööda,

mööda materjali ja aega.

Läbi vikerrõnga peegelkeskme

                                             tasapinnast.

Roostik ronib Linnuteeni,

vahele merele murele.

Ühes käes tuli ja teises vari,

mu ilma täidab roolinnu sirin.

Tekst, mis võiks mõjuda metafüüsiliselt, on sündinud täiesti konkreetse kogemuse põhjal, bioloogiatudengina praktikal Matsalu looduskaitsealal. Et vihma sadas, tuli ühes käes hoida taskulampi ja teises vihmavarju – kes jõuaks sellises olukorras veel luuletamisele mõtelda? Ometi muundub konkreetne isiklik kogemus tajuja teadvuses millekski universaalsemaks, saab luule mõõtme, mis omakorda lugejas võib vallandada hoopis uusi, teistsuguseid kujutlusi. „Sest hetk on elamine / ja kaljuliblika metamorfoos / on igavikunäoline.“

„Yggdrasilis“ leidub täiesti maagilisi, eeposlikke ürgridu nagu vääriskive kaljumäestikus:

Üks täht kustus, seitse süttis, miljard ühtis,

ühtis nii, et sündis lugu – kood, mil nimeks elu.

Üks täht kustus, seitse süttis, miljard ühtis.

Aga ka rohket rasket sõnamaaki või -räbu, millesse kaevudes lugeja võib väsida, segadusse sattuda, võõrastuses taanduda, tundmata ära midagi, mis kattub tema enda kogemusega. Üks ohtusid selletaolise luule puhul ongi jääda liiga hermeetiliseks kamakaks – kui lugeja erinev eruditsioon ei võimalda seoseid tabada – või siis muljete paljususes pihustuda futuristlikuks tuiskliivaks.

Kellele selline kood aga sobib, saab ergastava elamuse osaliseks: „Suletule kantaat on see; / vaat! – spektritulestik / söeliustikul / lööb sädemeid!“ Siin leidub mõtlemapanevaid ridu, nagu „teisel pool jõge on templid, / siinpool jumalad“. Või „surnuna tagasi tuleb surnu“. Või „maa on metall, / elu – elekter“. Või „tõde on tugiüdi“.

Marko Veinbergsi luule näib olevat enamjaolt sündinud muutunud teadvuse seisundis, mis muudab selle sisulise toimetamise, tavakeelde tõlkimise üsna võimatuks ja pole tõenäoliselt ka vajalik. Siin on küllaga väärt kujundeid, mille vastuvõtmine on jõukohane ka lihtsama luule austajaile, nagu „leping murti / ja kuningad marssisid / tagasi merre“. Või „miks aasta ajaveerul on nii õrn?“. Või „valendav värav / avab tee, mis viib / läbi ruumi ja aja“. Aga ka lõike, mis löövad äratundmises tummaks – nii mõjub vaid maailmaklassika:

Nad on rohkem kui päris – nad hõõguvad lõõtsata.

Jah, nad on rohkem kui päris – mitte sõnad me veres,

ei sosinad südames vaid igavese lootuse tuli –

on leekide mäng langevate tähtede ööl, kaugel,

kõrvetava mäe ähvardavas hingamises, sügaval kivis.

Mu hing ripub õhus, aga muutuvais aineis keha ei kulu,

ei koost laiali jõud seda uhu, kaasa aja lainega,

mu sisu ei uju.

Viimane rida väärib tähelepanu: psühhedeelsete kogemustega mõneti sarnanevategi luuletuste puhul autori „sisu ei uju“, see püsib selge nagu kristallivõre. Väga läbimõeldud, seesmiselt põhjendatud on ka raamatu üheksast osast koosnev kompositsioon. Olgu osade nimetused luuletaja vaimuilmast ettekujutuse saamiseks siinkohal ära toodud: „Sula Mine“, „Idunni õunad“, „Graniitrannik“, „Püha maa“, „Elutootem“, „Minapilt“, „Külm maa“, „Linnutee mets“ ja „Yggdrasili vaimud“.

Kujundus, nagu juba enne viidatud, äratab kahtlemata omaette tähelepanu. Siin on külluslikult vooglevaid, väänlevaid, vahelduvaid, omavahel seotud jooni, mis mõjuvad kord looduslikena, madude või liaanidena, kord näivad sätendavat mineraalsete või metalsetena, kuid ei kordu ühelgi leheküljel. Päris väikese lapse silmgi peaks leidma nendes maailmades küllaga avastamisrõõmu – nii palju on detaile, lehti, õisi, putukaid, jääkristalle, iselaadseid ehitisi, teokarpe, rändtähti … Ja raamatut uurides hakkab peas kõlama eriline polüfooniline, kohati dodekafooniline muusika, mida kahjuks siinkohal sõnadesse panna on raske.

Kel südant, sel on autori luba tõmmata raamatust lehed välja ja laduda üksteise kõrvale tervikpildi saamiseks nagu „Elutantsu“ sisekaanel ilmunud vaibatükid.

Mõtte kristallvõres on vaimuplasma liikumine

puht-utoopiline ja hoopis kvant on see,

mis lõhestab hinge ja hingamise.

Kõik see kaos isegi ei püüa korda luua,

kuid kord ka sellest segadusest saab

               vorme välja tuua.

Siis kui sootuks jahtub kõik, saab läbi sõit –

kas tõesti siis saab mõttest mu viimane

                võit?

Aegade jooned ei puutu, seega võimatu

on ajaränd, aga neid ühendavad metatähed

võimaldavad lihtsalt ühest teise astuda,

ilma, et laguneks me õrn struktuur.

Ühest maailmast teise astub Marko Veinbergs tõepoolest imeväärse kergusega. „Yggdrasili“ valmimise käigus, enne kui „ring sai täis ja pandi lukku“, jõudis idanema hakata ka juba järgmise kogu, „Eluilu“ käsikiri, millest mõned luuletused on ilmunud maikuu Loomingus.

Küllap kulub selleks, et „Yggdrasil“, see ilmatu puu eesti kultuuri kindlasti juurduks, et „Eluilu“ õide puhkeks, veel oma aeg. Aga sellest pole midagi. Marko Veinbergs võtab asja rahuga: „Kunagi keegi ei / vii lõpuni oma lugu. / Kunagi ühtegi mõtet /ei aduta otsani. / Kunagi ühtegi und / ei mõisteta ärgates.“