Valitsuste valik: kihistumise jätkumine ja progressi pidurdumine või jõuline varanduslik võrdsustamine koos tehnoloogilise kiirarenguga.

Inimeste suhtumise tehnoloogilistesse revolutsioonidesse määrab see, kuidas mõjutavad muutused nende sissetulekut eeskätt lühikese aja jooksul. Arvutite saabumisega alanud kolmas tööstus­revolutsioon on nüüdseks kaasa toonud mõne traditsioonilise tegevusala kadumise, paljude puhul on inimtööd asendavad robotid juba silmapiiril. Kuid see on alles algus, hoiatab suvel ilmunud raamatu „Tehnoloogialõks“ autor Carl Benedikt Frey.

Mõne aasta eest koos kolleeg Michael Osborne’iga avaldatud uurimus töökohtade tuleviku kohta USAs lennutas Frey akadeemilise majandusilma tähistaevasse, kui sealt nopiti ekslikult välja sõnum, et 20 aasta pärast on pool USA enam kui 700st ametist oma praegusel kujul kadunud. Freyst sai inimkonna majandusliku allakäigu hädakraaksujate käilakuju, ehkki rangelt võttes ei saa tollest uurimusest kuskilt välja lugeda, et pool USA töökätest leivast sootuks ilma jääb.

Nüüd on Frey võtnud ette oma kunagist väidet raamatu mahus selgitada, et pääseda eksitõlgendustest ning ühtlasi tagasi inimkonna tulevikku optimistlikult hindavasse leeri. Raamatu põhiküsimused, millele Frey vastust otsib (ja ka pakub), on järgmised: kuidas, kus ja miks senised tööstusrevolutsioonid on alguse saanud ja kulgenud, miks XVIII sajandi Ühendkuningriigis ning XX sajandi alguse USAs need eri teid kulgesid ning mida on inimkonnal ja eriti selle juhtidel-otsustajatel parasjagu käivas revolutsioonis kahest varasemast õppida? Nagu nüüd, on ka varasemaid majanduslikke suurmuutusi poliitiliselt juhitud ning kui tagantjärele tarkust vähegi kasutada osatakse, on võimalik vältida kunagisi karisid ja hädasid, mida pikal ajalõigul kõigile kasulikuks osutunud masinad esialgu inimestele kaasa tõid.

„Tehnoloogialõksu“ teljeks on töökohtade ja masinate suhte vaatlemine läbi ajaloo. Sellest kasvavad välja Frey soovitused majanduselu kujundavate poliitiliste otsuste tarvis. Peamine eristus, millest Frey lähtub, on töökohtade jagunemine masinatega asendatavateks (see suurendab sotsiaalset ebavõrdsust) ning sellisteks, millele uued tehnoloogiad lisavad kvaliteeti, inimese osa neis töödes küll muutes, kuid mitte olematuks pisendades (sellega suureneb sotsiaalne õiglus ning eeskätt keskmise sissetulekuga inimeste hulk ja osakaal ühiskonnas).

Tehnika ja tööstuse eelajalugu, esimest tööstusrevolutsiooni Inglismaal ning teist USAs, rohkete majanduselu näidetega valgustades toetub Frey põhiliselt sekundaarsetele allikatele. Kasutatud kirjanduse nimestik hõlmab raamatus 28 lehekülge ning akadeemiliste kriitikute hinnangul on Frey majandusajaloo versioon igati täpne ja korrektne. Poliitikasoovitused on, teadagi, maitse asi ning vanema põlve eesti lugejat võib ärritadagi asjaolu, et Friedrich Engelsile ei saa raamatus osaks jäägitu hukkamõist punase mõrtsukana, vaid kohati lausa tunnustus teraste tähelepanekute eest.

Kelle poolt on võim?

Suetoniuse järgi saanud Rooma keiser Vespasianus kord ühelt leiutajalt pakkumise hakata kasutama tehnoloogiat, et transportida pealinna suures koguses kivisambaid kiiresti ja odavalt ilma senise ränga inimtöö ja vaevata. Keiser keeldus otsustavalt, küsides, kuidas ta sel juhul oma vaese rahva ära toidab. Täistööhõive, mis täidab kõhtu ja hoiab rahva rahumeelsena, on niisiis valitsejate peamine makromajanduslik eesmärk olnud juba aastatuhandeid. Sama kaua on nähtud igas uues tehnoloogias ohtu täistööhõivele, mistõttu on valitsejad eelistanud traditsioonilise korra säilitamist ning innovaatoreid ja nende leiutisi tõrjunud ja keelustanud. Teadusliku ja tehnilise valmisoleku poolest oleks võinud tööstusrevolutsioon alata ka paar sajandit varem (aurumasina erandiga), kuid, nagu Frey värvikate näidete varal tõestab, ei toetanud võimud peaaegu ühtki arendustööd (trükipressi erandiga). Võim pidas masinate purustavat toimet ühiskonna harjumuspärasele struktuurile ja toimimisele hoopis kaalukamaks teguriks kui kapitaliomanike arvutusi masinate töö tootlikkuse ning sedakaudu üldise heaolu kasvu kohta. Just sel põhjusel ei andnud näiteks Elizabeth I 1589. aastal patenti William Lee kudumismasinale.

Renessansiajal ei olnud leiduritest puudust, kuid enamasti põrkasid nad samasugusele vastuseisule, kusjuures võime ei mõjutanud esmajärjekorras maaomanikest aadel, vaid käsitööliste ja meistrite tsunftid-gildid, mille liikmed olid praeguses mõistes keskklassi keskmise sissetulekuga inimesed, kelle oskused ning töö oleksid masinad esimesena löögi alla seadnud. Aga ka maaomanike vajadustega tuli igal keskvõimul arvestada, sest põllumajandus ja talupojad moodustasid põhiosa majandusest ja tööhõivest ning talupojad kippusid hangu järele haarama ning riigikorda õõnestama, kui kõht tühi.

Olukord muutus, kui Briti impeeriumis sai majanduslikult esmatähtsaks konkurentsivõime globaalses kaubanduses ning sündis uus kapitaliomanike kiht, kelle äri nii tsunftid kui ka talupojad ühtviisi pidurdama hakkasid. Maaomanike ja meistrite seisukohad ei olnud kuningavõimule enam esmatähtsad: võimu ei taganud enam maa ja taevas, vaid meretagused kaubad.

Üks helgeid kohti Frey raamatus on üleilmselt progressivaenulikkuse sünonüümiks saanud ludiitide rehabiliteerimine. Masinapurustajate motiivid olid hoopis muud kui pime viha masinate ja progressi vastu. Manufaktuuride ja tehaste esimesed aastakümned ei tundunud kaasaegsetele sugugi edumeelsetena, vaid sotsiaalse ülekohtuna, sest töö, sissetuleku ja toimetuleku võtsid tööstusseadmed esmajoones oskajatelt, mitte saamatutelt. Igas sektoris, kuhu ilmusid masinad, sattus palgatöö hind kümnenditeks suure surve alla. Tootlikkuse tõusuga tekkinud võit jäi täies mahus kapitali omanike kätte. Seega ei ärritanud ludiite masinad, vaid kasvav sotsiaalne ebavõrdsus. Kuid esmakordselt maailma ajaloos ei hoolinud keskvõim Londonis enam täistööhõivest, vaid saatis vabrikuid ründavaid töölisi rahustama sõjaväe. Mandri-Euroopa valitsejad sama kursimuutust ei valinud ning eelistasid tehnoloogilist maha­jäämust koos suurema tööhõivega.

Engelsi paus

Aastakümneid, tööstusrevolutsiooni algusest XVIII sajandi teisel poolel kuni aurumasina jõudmiseni vabrikuhoonetesse 1840ndatel (ja seda ennekõike tänu raudtee arengule), iseloomustas tööturgu reaalpalkade kahanemine ning palgatöö osakaalu vähenemine rahvuslikus kogutulus. Ingliskeelses kirjanduses nimetatakse nähtust Engelsi pausiks, mis on Eestis peaaegu tundmatu mõiste. Asjaolu, et Inglismaa palgasaajatele tõi tööstusrevolutsioon kirjeldamatuid kannatusi, kodanluse kihtidele aga pööraseid rikkusi, jääb faktiks, sõltumata sellest, et selle tähelepaneku tegi esimesena just Friedrich Engels.

Traditsioonilisel majandusteoorial ei olegi head vastust küsimusele, kuidas saab majandus pikka aega kasvada ja tööjõu hind seejuures järjest langeda. Frey seletab toimunut esimese tööstus­revolutsiooni masinate omapäraga. Need olid nimelt sedavõrd lihtsakoelised, et nende opereerimiseks ei olnud enam vaja oskustega tööjõudu, mistõttu vabrikutes asendati täismehed ja -naised lastega, keda võis halastamatult ekspluateerida tasu peaaegu maksmata. 1830. aastate Inglismaal ulatus kuni 14aastaste töötajate osakaal söekaevandustes kolmandiku ning tekstiilitööstuses pooleni kogu tööjõust. Selle tootmismudeli toimimise võikaid detaile on Charles Dickens oma romaanides üksjagu kirjeldanud. Frey liigituses oli häda juur selles, et esimesed masinad olid sellised, mille tõttu töökohad kadusid.

XX sajandi USA tööstusrevolutsiooni kaks üldkasulikku uuendust ehk elekter ja sisepõlemismootor ei paisanud aga töölisi tänavale, vaid tekitasid nõudluse uute ametite ja töökohtade järele – elujärje parandamise redeli igaühele. Seetõttu jäi seal Engelsi paus ka ära ning ühiskonnas võis täheldada hoopis sissetulekute märgatavat tasandumist ja keskklassi osakaalu järsku kasvu ühiskonnas. Kolmanda, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia käivitatud revolutsiooni põhiküsimus ongi, kas majandusareng kulgeb välise sekkumiseta pigem esimese või teise revolutsiooni mustri järgi. USA majanduse andmed näitavad, et tööjõu osakaal rahvatulus on kahanenud, reaalpalgad stagneerunud või paljudel aladel langenud juba 1980. aastatest. Lõhnab seega Engelsi pausi järgi.

Olukord pole siiski lootusetu. Frey osutab, et nii esimese kui ka teise revolutsiooni algfaasis võttis tehnoloogia oskustöölisi asendava kapitali vormi, kuid teises etapis tekkis nõudlus aina keerukamate oskuste järele ehk tõusis inimkapitali hind. Paus asendus XIX sajandi teisel poolel tööliste heaolu kiire kasvuga, mille saavutamiseks polnud vaja isegi tugevat töölis- või ametiühinguliikumist. John Maynard Keynes ennustas 1930. aastal uue pausi saabumist sõnadega „Oleme nakatunud uude haigusesse, mille nimegi mõned lugejad veel kuulnud pole, kuid millest lähiaastail veel palju kuulda saavad – nimelt tehnoloogilisse tööpuudusesse.“ Aga haigust ei tulnud, sest uued, rohkem haridust ja oskusi nõudvad töökohad sündisid masinate veerde kiiremini, kui sinna töötajaid leiti. Keynes eksis ning kui vaadata praegust ajaloo kõrgeimat tööhõive määra USAs ning Euroopas, peakski andma õiguse optimistidele, kes eitavad võimalust, et uus tehnoloogia hävitab töökohad. Peaasi et haridussüsteem jaksaks marssida majanduse vajadustega samas tempos.

Tere, tehisintellekt!

Frey on pühendanud ajaloolisele tagasivaatele poole oma teosest, mis on valgustav, üldhariv ning lisab värvikaid detaile ka majandusajaloo üldkursuse läbinule. Tõeliselt põnevaks läheb aga diskussioon raamatu teises pooles, kui autor jõuab tänapäeva ja tulevikku. Vastavalt usule ja maitsele saab nüüd poole valida. Frey ise viitab korduvalt Daron Acemoğlu ja Pascal Restrepo uuematele töödele (kahjuks ei ole seal kasutatud viimase kümnendi andmeid). Need autorid näevad automatiseerimises masina ja inimese pidevat võidujooksu, mis on püsinud seniajani mõistlikus tasakaalus. See tähendab, et inimene on iga masina tõttu kadunud töökoha asemele suutnud kiiresti välja mõelda uue, keerukamaid oskusi vajava ja sellise, mis toitub loovusest, mitte algoritmidest. Seejuures möönavad nad, et selliste majandusmudelite, mis näitavad tehnoloogia arengu ning palgakasvu vältimatut võrdelist seost, koht on prügikastis. Tehnoloogial on palgale sageli negatiivne mõju ja seda saab pehmendada vaid poliitiliste otsustega.

Frey on veendunud, et tehisintellekti kiire areng on võidujooksu tulemuse juba ära määranud. „On võimalik, et seisame sarja keskklassi inimestele hulgi uusi töökohti loovate tehnoloogiliste läbimurrete lävel. Paraku näeme tegelikult viimastel kümnenditel toimumas vastupidist, vähemasti mõneks ajaks, kui ei rakendata neile muutustele vastu­mõju avaldavat poliitikat. Keskklassi tööhõive väljavaade sõltub täielikult sellest, mida arvutid suudavad või ei suuda,“ kirjutab Frey. Jutt käib mõistagi tehisintellektist, mis tulevikus võib, aga ei pruugi sugugi muret tunda keskklassi töökohtade hulga ja inimeste elatus­taseme pärast.

„Unustage Gordon Gekko!“ kuulutab The Economist oma viimases kaaneloos (5. X). Tehisintellekt on vaid mõne sammu kaugusel globaalsetel kapitaliturgudel toimuva täielikult oma kontrolli all hoidmisest. Kui viimase ajani tegutsesid arvutid börsidel inimese seatud rangete reeglite järgi, siis nüüd on nad valmis kujundama omaenda käitumisviise, millel pole inimesega midagi pistmist. Täpselt nii, nagu seda tegi Google’i ise malet mängima õppinud arvuti AlphaZero, mis (kes?) põrmustas malegurudele arusaamatu käigujada abil kõigest nelja tunni iseõppimise järel inimeste õpetatud taktika järgi tegutseva parima malemasina Stockfish.

Mis võib juhtuda, kui finantsturgudel tegutsev iseõppiv tehisintellekt ehk masininvestor otsustab miskipärast, et tõmbab raha välja kõigist ettevõtetest, kus kasutatakse liialt ja kulukalt inimtööjõudu? Kuidas suudavad valitsused ennustada, millistes inimtöö valdkondades masin töökoha asendab ja millistes pakub muid võimalusi? See hirmutav mõte pole võõras ka Freyle.

Kuidas puutub siia Eesti?

Miks peaks Frey ja tema kolleegide diskussioon korda minema Eestis? Siin põhjamaisel mättal oleme endale terve inimpõlve kinnitanud, et me valitsused ees ja rahvas järel on tehnoloogilise progressi vaimustunud pooldajad ning ka välismaiste leiutiste kiired rakendajad. Juba mitu aastat käib majanduse robotiseerimisega kaasas kiire palgatõus, Euroopa kõrgeim hõivatus ning karjuv tööjõu puudus.

Siiski meenub läbi selle udu, et Eesti majandus on väike ja avatud ning seda ei jäta mõjutamata ükski globaalne hoovus. Teiseks, aus on tunnistada, et majandusvaldkonniti on valitsused uutesse tehnoloogiatesse suhtunud väga ebajärjekindlalt. Arvutid ja võrgud, mille najale ehitada e-riiki avalikus sektoris, on alati teretulnud. Kuid näiteks energeetikas elame kiviajas ning kaevurite tsunft nõuab õigust põlevkivis tuhnimist jätkata ja valitsused nõustuvad ning tõrjuvad puhtamat elektritootmist kui saatana sünnitist. Transpordisektori tulevikku ja maanteede ehitust kavandatakse ikka inimjuhtide ekslikkust ja soove, aga mitte robotsõidukite võimalusi silmas pidades. SEB kevadine uuring näitas, et e-riik ei ole Eestis erasektorit kaasa tõmmanud, mis tähendab, et valitsus ei ole pakkumisepoolsete toetusmehhanismidega piisavalt või üldse tegelenud.

Harvardi majandusprofessor Dani Rodrik hoiatas kevadel (Foreign Policy 25. IV), et globaliseerumisvastaste põhjustatud tagasilöögile järgneb peagi tehnoloogiavastase populismi hiidlaine. Poliitilise äärmusluse ja majandusliku ebavõrdsuse suhe ei ole muna ja kana oma. Kõigepealt peab toimuma keskklassi õõnestav majanduslik kihistumine. Poliitilised ääred kerkivad, kui äärtes on rohkem häälte jõudu, olgu rikkuse või vaesuse poolel. Tugeva keskmise olemasolu ei anna poliitilise äärmusluse tekkeks piisavalt hääli.

Frey (ja paljude tema kolleegide) uuringud kinnitavad, et praeguse tehnoloogilise revolutsiooni käigus (isegi kui loota, et see käib XX sajandi USA, mitte varasema Inglismaa mudeli järgi) tekkivad robotite töökohad pole enam lihtsa mehe eluvõimalus, vaid saak haritud ja kohanemisvõimelisemale loovale klassile. Selle kulutamisvõime kasv sünnitab omakorda töökohti teeninduses, kuid need on aina vähenõudlikumad ning kehvema palgaga.

Poliitikasoovitused on Frey raamatu kõige lahjem osa. Traditsioonilisel viisil panustamine haridusse, ümberõppese, palgakindlustus ja maksusoodustused kuni juba ammu Milton Friedmani pakutud negatiivse tulumaksuni on kõik vaid vältimatu lühiajaline edasilükkamine. Radikaalsemate, hulljulgemate ehk eestilikumate lahenduste otsinguil peab haarama muude raamatute järele. Raamatupoe uudiskirjanduse letile on eesti keeles just jõudnud kaks sellist: Rutger Bregmani „Utoopia realistidele. Kuidas luua paremat maailma“ (Tammerraamat) ja Timo Honkela „Rahumasin. Tehisintellekti uurija testament“ (Koolibri). Esimeses on juttu käeulatuses kodanikupalgast, piirideta maailmast jpm, mida meil veel pole vaid otsustusjulguse ja poliitilise tahte nõrkuse tõttu, teine kutsub nägema tehisintellektis diplomaatia kasutamata tööriista, mille abil jõuda püsiva maailmarahuni. Aga enne ikka Frey, et oleks selge, kust me tuleme ja miks majandus seniajani veel täiuslik ei ole.