Olgem eestlased,

aga saagem ka eurooplasteks

T. Hennoste (ja G. Suits), lk 48

Tiit Hennoste koha määratlemise eesti kirjandusteaduses on raamatu autor võrdlemisi lihtsaks teinud. Artiklis ?Kuidas me uurime kirjandust? osundab ta teiste metodoloogiliste võimaluste hulgas ka järgmisele ?uurimispilvele?: ?2) teine tähtis alus on olnud diskursuse analüüsist lähtuvad erinevad suunad (Tiit Hennoste D. Hymesi antropoloogilisest diskursuse analüüsist lähtuv lähenemine /—/) (lk 125). Edasi leiame sellest lõigust  ka viite Hennoste 1990. aasta programmilisele artiklile  ?Rahvuskirjandus kui kultuurisituatsioon? (lk 30 ? 38), kus nimetatud lähenemisviis kirjandusele kohandatult ja teoreetiliselt ära seletatakse. Hennoste üheks eesmärgiks on luua metodoloogia, mida oleks võimalik kasutada kirjanduse tervikprotsessis pikema aja jooksul toimunud muutuste teoreetiliseks kirjeldamiseks. Kultuurisituatsiooni mudel, mida Hennoste on rakendanud ka oma kuulsa modernismikäsitluse puhul, on mitmest valdkonnast pärit ideede kombineerimise või kohandamise tulemus. Ühtsel teoreetilisel sõnavaral rajanev panoraamne käsitlus eesti kirjandusest tegelikult puudub või on see metodoloogiliselt liiga ühekülgne, mingeid kirjandusnähtusi väljajättev ja teisi esiletõstev.

Mitmed ?Eurooplaseks saamise? artiklid tegelevadki just kirjandusajaloo terviku, selle terviku võimalike liigenduste ja varasemate käsitluste kriitikaga. Näiteks 1990ndate alguse olukorda kirjeldab Hennoste ?Eesti kirjanduse ajaloo? viimast köidet arvustades ilma igasuguste ilustusteta: ?Pole selget terminoloogiat, pole selget meetodit. Raamat on hägune segu positivismist, vulgaarsotsioloogiast, biograafiadetailidest, lisades kopika eest historismi ja dialektikat. Ainus, mida enamik kirjutajaid hoolega väldib, on kokkupuude 20. sajandi kirjandusteadusega (kui just vulgaarsotsioloogia välja arvata)? (lk 147). Oma arusaamad kirjandusloo tervikust esitabki ta monumentaalses artiklis ?Kirjanduse periodiseerimisest?, mida võibki lugeda ka kui lühikest teoreetilise kallakuga eesti kirjanduse ajalugu. Konkreetsust, mitte eufemisme, näib Hennoste nõudvat. Legendaarses ?suures? kirjandusloos nii tavalise ümmarguse ja jõudelise nõukogude stiili asemel pakub Hennoste halastamatut ja metoodiliselt küsimusi esitavat stiili. Justkui küsitletaks ja pinnitaks täiskasvanuikka jõudnud eesti kirjandust ühes oma kirjandusteadlastega nagu ebamääraste teadmistega õpipoissi.

Hennoste ei unusta kirjandusajaloo protsesse teoreetiliselt kirjeldades ära ka marginaalsemaid raamatuvaldkondi, kuna ühel või teisel perioodil on oluline olnud näiteks didaktiline kirjandus, samuti peaks arvestama populaar- või meelelahutuskirjandusele pühendatud peatükkidega. Rahvuskirjanduse ajaloo arengukõvera selgitamisel peaks tooma välja ka eesti kirjandust ümbritseva ?võõra? kirjanduse, eelkõige siis lääne luule ja proosa muutused ja tunnused XX sajandil. Ühel või teisel viisil on ?oma? ja ?võõras? alati dialoogis: kas selle kaudu, et XX sajandil on Eestis kirjutatud XIX sajandi euroopa kirjanduslikest arusaamadest lähtuvalt, või teise-diskursuse kaudu tuletatava postkolonialistliku hübriidsuse ideede käsitlemise üldisemal ajaloolisel taustal. Kogumiku viimane artikkel sisaldabki lühikest leksikonilaadset artiklit postkolonialismi põhimõistete ja eesti kirjanduse suhetest. See on tuleviku eesti kirjandusuurimise seisukohalt väga inspireeriv projekt, mille lahtikirjutamine tähendab seal toodud mõistete analüüsi ja neile lisa otsimist ning empiirilise materjali laiaulatuslikku teisitilugemist, taustaks ka kirjandusvälised tekstid ja retoorika.

Kõigest eelnevast ilmneb tõsiasi, et Hennoste suhet kirjandusteadusse iseloomustab kirglik ja kindel iha meetodi järele. Seda kinnitatakse üle ka raamatu sissejuhatavas vestluses Kajar Pruuliga: parem halb meetod kui meetodi puudumine. Sellist rangust ja konkreetsust uuritava materjali sisse teeradade loomisel kohtame läbi kõneksoleva kogumiku artiklite. Liigendamine osakesteks, jagamine kindlate tunnuste alusel või struktureerimine jms on Hennoste mõtlemis- ja uurimisviisi praktilised võtted.

Hennoste kirjutamislaadi võiks metafoorselt nimetada protestantlikuks. See tähendab tekstide klassikalist ülesehitust, selget sõnastust ja ilutsemise puudumist. Kogu selle stilistilise kuivuse kompenseerib ja teeb mõjukaks hirmus hoog, mis neid tekste veab. Üldjuhul ei ole seal kohta ülimetafoorsel mõtlemisel, mis annaks aega peatumiseks ja meelisklemiseks. Selles kontekstis oleks vahest mõttekas võrdlevalt lugeda kaht 1991. aastal ilmunud ?teoreetilist kultushitti?: Hennoste ?Eesti 20. sajandi 19. sajandi kirjandusest? ja Krulli ?Veealune kirjandus?. Konkreetselt tähendab see selgus või protestantlikkus teoreetilist kindlust ja empiirilise materjali head tundmist. Samas ? viimati nimetatud omadused esinevad ka mitmete poststrukturalistlikke teooriaid pruukivate autorite töödes, kuid nende kirjutusviiside poeetika ja eesmärgid on teistsugused.

Muidugi leidub ka ?Eurooplaseks saamises? kujundlikku väljenduslaadi või iroonia ja tõsiduse piirimail balansseerimist. Kuid need on euroopaliku retoorikaõpetuse  kindlad elemendid. Hoopis enam kasutatakse korduse võtet. Läbi ühe teksti või tekstide kirjutatakse taas üle olulisem eelnenud mõttekäigust. Kas ei ole need õppejõu ja kõneleja tekstiehituse tunnused? Hennoste ei vormi oma tekstidest kriitika ?kunstiteoseid? või hirmoriginaalseid kriitilisi novelle, vaid kirjeldab, seletab, polemiseerib, põhjendab ja ? õpetab.

Eurooplaseks saamise üks võimalik teeots on eesti kirjanduse lugemise ja uurimisega taas kätte näidatud. Meelekindlust sellel teel püsimiseks.