Tõtt-öelda jääb see suuresti saladuseks ka veel teises osas. Selle osa võiks alapealkirjastada sõnaga „ootus” ja kõige enam meenutas „Kindel linn” mulle geniaalset ootuseteost „Tatarlaste kõrb”, mida tunnen filmi kaudu. Aleksejev laseb sündmustikul siiski ka veidi mürtsu teha, või rohkemgi kui veidi, sest Kerbogha ei ole mitte luidete taga, vaid täiesti olemas ja ka ründab, kuid ebaõnnestunult. Ning ootus jätkub nagu vibu, mida aegamööda vinna tõmmatakse. Mis ei tähenda, nagu puuduks tegevustik, särts ja hoog. Kõik see on olemas, sest sisse piiratud ja tasapisi nälga surevas Antiookias käib usin vassimine ja vastastikune noa selga löömine, nagu sissepiiratud linnas ikka. Loomulikult kistakse vale-Dieter sellesse kaasa ja kõik kisub juba traagilise lõpu poole, kui… Aga ma ei ütle, mis kombel autor selle lahendab. Mitte just ootamatult, võib-olla isegi vaieldavalt, jättes peategelase sündmustele ja kõrvaljõududele järele lohisema. Kuid mu usk autorisse on teise osa lõpuks juba nii suureks kasvanud, et mõtlen – pagan teab, mis tagamõttega see just nii läks ja mitte teisiti, viimati koorub sellestki midagi välja. Üldse jääb lavale nii mõnigi laetud püss, mis lihtsalt peab pauku tegema, olgu selleks siis salapärane odaots või Dieteri sisekaemus, et temas on lisaks rüütlile peidus ka valitseja.

Aleksejevi tekst on kummaline. Ühest küljest nõuab see täit tähelepanu, lausa pingutust, sest kogu raamatu mõistmiseks oluline detail võib peidus olla paari-kolme pealtnäha kõrvalise sõna taga. Siin meenub Bulgakovi „Meister ja Margarita”, täpsemalt selle Kristust puudutavad osad ja veelgi täpsemalt Pilatuse ja Afraniuse sumbuursed vestlused. Loed, mõtled, lehitsed eespoolt, mõtled jälle. Aga samas on raamat väga kergesti ja kiiresti loetav, sest ühtaegu on tegu laiade pintslitõmmetega loodud seinamaalinguga, kus on oluline meeleolu ja – kuidas nüüd öeldagi? – teksti meloodia. See meloodia toob lugejani Antiookia valguse, lõhnad ja hääled. Lühidalt, see on tekst, mida võib vaadata teisest toanurgast ja võib vaadata ka luubiga. Mõlemal juhul sa midagi leiad. Luubiga vaatlemise korral näiteks terve hunniku (elu)tarkuseteri, väärt sententsidena kabineti tapeedile kirjutamist.

Ma ei taha öelda, et see romaan on täiuslik. Asju, mille üle iriseda, leiab igast teosest ja Aleksejevi „Kindlast linnast” samuti. Näiteks võib küsida, kas seesinane unenäoline jutustamisviis ehk liiga unenäoline ei ole. Ons autor oma stiili väikestviisi ära armunud, ons ta langenud manerismi võrku? Ei tea. Vastuse annab kolmas osa. Kui see lõpeb võidukalt, kirjanduslikus mõttes, siis on õigeks mõistetud ka kõik eelnevad vaieldavused. Kui mitte, siis tuleme selle juurde tagasi. Aga oodakem ära.

Kellele võiks Aleksejevi triloogia meeldida? Oletan, et eeskätt suurema empaatiavõimega lugejale. Formaalselt võttes pole tegu ju põnevus- ega kriminaalromaanidega, siin tuleb otsekui peategelase naha sisse pugeda, temaga koos haista, maitsta, kannatada ja, tänuväärt vahelduseks, ka kauni Mariaga sängi pugeda. See kõik on sedasorti tegevus, mis sobib neile, keda ei huvita mitte ainult lahingu võitja, vaid ka see, mida „too mõõgamees seal rünnakukiilu peas” oma mõõka keerutades ka tundis, mida meenutas või millele lootis. Kes ta õigupoolest oli, see ristisõdija.

Mine tea. Ehk küsib mõni lugeja endalt, ega temalegi pole määratud see või teine ristisõda maha pidada ja kui on, siis millega või kellega? Viimati iseendaga?