Kui film tehnoloogiana tekkis, olid esimesed tööd dokumentaalfilmid, nagu vendade Lumière’ide filmitud „Töötajad lahkumas Lumière’i tehasest“.1 Kui praegu kuidagi iseloomustada 17meetrist filmilõiku, siis on see sotsiaalne teos kollektiivsest teost, mõeldud kollektiivseks kogemiseks. Tööpäev on läbi ja prantslastest vendade vabriku töötajad, valdavalt naised, väljuvad väravast. Olukord on argine, võimalikult tavaline, ilmselt ka selleks, et maandada vaataja hämmastust selle üle, et sündmus toimub liikumises ja seinal. Esialgu ei olnud publiku hämmastamiseks vaja enamat kui tükikest tegelikkust.
Film on nimetatud XIX sajandi tehnoloogia järgi, aga kõik selle väljendusvahendid on mugandatud ja laenatud senistelt jutustamise formaatidelt. Kui mõelda fundamentalistlikult, siis on kogu filmilugu kõrvalekalle algideest, mänguliste vormide ja sotsiaalsete fantaasiate segunemisest tõe formaadiga. Reaalsust jäljendavad lood asendasid selle, mis oli autentne ja teadvuse jaoks kujundamata kogemus.
Faktid ja nende lavastamine
Telesarjade järellainetuses on tõusuteel ka doksarjade tegemine. Hulk filmitoodangut toetub tõsielulugudele ja seda turundatakse just tegelike sündmuste vahendajana. Ühelt poolt on see vastukaaluks eriefektide ja simulatsioonitehnoloogia sõna otseses tähenduses plahvatuslikule kasvule 1990ndatest peale. Kuigi vaatemängud ja animatsioon valitsevad kassatulu poolest, on vaatajale endiselt oluline ka teatav tegelikkuseväärtus. Selles võib näha vastuolu: dokumentaalfilmidele eelistatakse pigem hästi jutustatud fiktsiooni.
„Roheline raamat“2 avalikult kehtinud rassisegregatsioonist 1960ndatel tõi selle iseloomulikult ameerikaliku teema praeguse peavoolu vaatajani võrdlemisi argipäevasest perspektiivist. Dokfilm „Roheline raamat. Vabaduse teejuht“3 nn rohelise raamatu tagamaast on aga sisuliselt tundmatu. Osalt on see ka mõistetav: tegelaste kaudu jutustatud lugu on jälgitavam ja emotsionaalsem kui sageli katkendlik ja informatiivne dokfilm. Kuni viimase ajani jäi filmilugude pidevus dokfilmidele sageli kättesaamatuks. Isegi kui kaamera oleks oluliste sündmuste keskel viibivate tegelaste elus pidevalt kohal, võtavad tõsielusündmused harva selle suuna, mida eeldab jutustatav lugu.
Tõsielusari on pikka aega olnud teleformaat, millele on 1990ndatest samuti külge kleepunud kõmuajakirjanduse vaateviis ja emotsioonide lavastamine. Kui filmitööstuse piirangutest väsinud filmitegijad võtsid suuna telesarjade tegemisele, avanes võimalus leiutada uued mudelid ka dokumentaalsarjade jaoks. Mängufilmide tegijatele tähendasid sarjad rohkem vabadust lugude ülesehituses, tempos ja monteerimisel. Dokisarjade puhul paistab, et on siiski veel vara öelda, millised värskemad ideed hakkavad seda keskkonda kujundama.
Tõsielusarjad ja telekanalid
Vähemalt Suurbritannia telekanalite tõsielusisus domineerivad sissetöötatud formaadid, meie „Maahommikust“ ja kokanduslahingutest kuni „Mantlipärija“4 ja BBC järjest globaalsemate loodussarjadeni. 20 vaadatumat sarja ei tõuse haaravate ideede poolest kuigivõrd esile, sekka mahub ootuspäraselt kuningaperet, skandaalne „Lahkudes Neverlandist“5 ja mõned krimilood. Ka väsivat formaati saab alati uuendada, kui tuua sama asja tegema meediakuulsused. Hea näide enese taastootmisest on 20. kohal aastaid tehtud teleformaat „Gogglebox“ (2013–…), kus jälgitakse tavalisi inimesi jälgimas ja kommenteerimas teleuudiseid.
Samas on Briti vaadatumate tõsielulugude seas ka üsna ainulaadne, aastakümnete taha ulatuv „63 Up“.6 1960ndatel valmis esimene dokfilm tollal seitsmeaastastest lastest, kelle elukäigust on iga seitsme aasta järel valminud uus film. Režissöör Michael Apted on sama intervalliga teinud kaheksa filmi, luues unikaalse pildi Briti inimeste käekäigust enam kui poole sajandi jooksul. Küsimus on, kas platvormide teravneva konkurentsi ja sisu ülekülluse juures jääb edaspidi ruumi ka lugudele, mis eeldavad aeglast ja põhjalikku lähenemist.
Voogedastuse populaarmütoloogia
Kui dokumentaalsarjadesse ei ole esialgu tulnud midagi otseselt uudset, siis vähemalt lavastuslike stseenide ja dokumentaalse lähenemise segunemine suure eelarvega tõsielusarjades avaldab muljet. Mõne aasta eest katsetas National Geographic julge ja visuaalselt kaasahaarava tõsieluulmega „Marss“ (2016–2018). Lavastuslikud stseenid inimeste esimesest retkest Marsile aastal 2033 vahelduvad teaduslike lõikudega meie praegustest teadmistest selle planeedi kohta. Marsi vallutamise loos on püütud keskenduda võimalikele tegelikele probleemidele ja näha neid üsna igapäevasel tasandil ette.
Netflixis näitavad sarnast, aga kostüümidraamale orienteeritud suunda sellised lavastuslikud ajaloosarjad nagu „Rooma impeerium“ ja „Viimased tsaarid“.7 Mängufilmi tasemel kunstnikutööga lavastatud stseenid vahelduvad tunnustatud ajaloolaste selgitustega, kuid mitmekihilisest ajaloost jäävad kõlama suurte isiksuste, dramaatiliste üldistuste ja melodramaatiliste suhete jõulised klaveriakordid. Üldjoontes on tegu ilma uute teadmisteta serveeritud ajalooga, pigem populaarsete müütide kogumiga, mis on pakendatud telesarja vormi.
Platvormide üks lemmikteemasid paistab olevat sarimõrvarite salapärase hingeelu – või selle puudumise paljastamine. Ted Bundy, Unabomber ning Rappija Jack, samuti süütult süüdi mõistetud, on vähemalt pooltes doksarjades peategelased. Loomulikult ka natsid. Siinkohal on põhjust retooriliselt küsida, kas Netflixi algoritm ikka pakub vaataja eelistustele kõige sobivamat valikut või Netflixi enda toodangut, sõltumata teemadest.
Ka kummalises õudusdoki nišis on tegelikult väga tugevaid lugusid, nagu „Kurat kodu kõrval“.8 Sarja ühes osas leiavad Poola (palun juba ette vabandust Poola ametivõimudelt) surmalaagrites tegutsenud Ukraina valvuri John Demjanjuki kaitsjad olulist abi Eesti päritolu naiselt.
Dokumentalistika on sarjades sageli segunenud ka uuriva ajakirjandusega. Sarja „Räpane raha“9 tootja Alex Gibney on Oscari võitnud dokumentalist, kes uurib tuntumaid finants- ja majandusskandaale, alates Volkswageni ökopettusest kuni Trumpi väimehe Jared Kushneri halastamatu kiirlaenukontoreid meenutava üüriärini. Samuti on platvormidel tõsiseid päevakajalisi teadussarju, mis võikski olla üks doksarjade olulisemaid võimalusi. „Pandeemia“10 näitab gripiviiruse najal, millised väljakutsed seisid perearstide, teadlaste ja ka biotehnoloogia ettevõtjate ees ajal, kui pandeemia saabumine oli juba statistiliselt samavõrd ilmne nagu veel toimumata Tōkyō suur maavärin.
1 „La sortie de l’usine Lumière à Lyon“, Louis Lumière, 1895.
2 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.
3 „Green Book: A Guide to Freedom“, Yoruba Richen, 2019.
4 „The Apprentice“, 2004–2017.
5 „Leaving Neverland“, Dan Reed, 2019.
6 „63 Up“, Michael Apted, 2019.
7 „Roman Empire“, 2016–…; „The Last Czars“, 2019–…
8 „The Devil Next Door“, 2019.
9 „Dirty Money“, 2018–…
10 „Pandemic“, 2007–…
