Üheksakümnendate aastate algus oli sotsiaaldemokraatia languse aeg. See andis eriti tunda Skandinaavia maades, kus sel suunal oli traditsiooniliselt väga tähtis roll. Seepärast oleks saanud sotsiaaldemokraatia Eestis kuidagi kanda kinnitada ? kogu selle primitiivse parempoolsuse taustal, mis revolutsionääride ideoloogias domineeris.

Sotsiaaldemokraatia eesmärk on lihtne: ühiskonda püütakse tasakaalustada seaduslike vahenditega, võttes muu hulgas arvesse ka tõsiasja, et iga inimene tahab süüa ja magada. Niinimetatud arengumaades täidab sedasama rolli korruptsioon, bak?i?i-süsteem, mis samuti mahendab ja leevendab rikkuste koondumisest tulenevaid hädasid.

Rikastele maadele sobib sotsiaaldemokraatia hästi. Ta tekitab usku, et seadus võib olla ka õiglane ja et ühiskond pole ainult võitlus, kus iga indiviid seisab vaid iseenda eest. Häda on siiski selles, et kõik need rikkad maad elavad vaesemate arvel. Kavalalt sätitud krediidisüsteem loob olukorra, kus ühes planeedi punktis eelistatakse ülal pidada jõukaid töötuid, teises aga rügavad tumedad miljonid näljas ja orjuses. Odava tööjõu müümine on tänapäeval kõige tuntum orjuse liik. Nii ei saa ka klassikaline sotsiaaldemokraatia kapitalismi needusest vabaks, kuigi seda algselt taheti. Ebavõrdsuse raskuspunkt viiakse lihtsalt oma ühiskonnast välja.

Eesti pole õieti rikas ega vaene maa, seepärast püsib siin kõik kuidagi pooles vinnas. Euroopa Liitu kuulumine ei ole seda põhiseisu veel kuigivõrd muutnud. Kui parempoolne ideoloogia jätkuvalt domineerib, siis meil muidugi pääsu pole ja me saamegi mingiks Euroopa slummiks. Sotsiaaldemokraatia mõte on praegu selles, et niisugust arengut vältida ja kasutada kõiki seaduslikke vahendeid vaesuse leviku pidurdamiseks. Hariduse ja tervishoiu küsimused on siin kesksed, aga niisama tähtis on kaitsta töövõtjate õigusi, mida parempoolsed agressiivselt maha tallavad. Nõuda tuleb õiglust, võrdsust ja väärtuste ümberjagamist. Rünnata lakkamatult seda absurdset kujutelma, nagu oleksid mõned inimesed teistest sadu ja tuhandeid kordi tublimad ja töökamad, sest nad on nii palju rikkamad.

Muidugi ei piisa siin ainult sotsiaaldemokraatiast, kuigi selle senine nõrkus on üks põhjusi, miks parempoolne rumalus nii võidukalt vohab. Väga tähtis on erinevate sotsiaalsete liikumiste koostöö, reaalne solidaarsus. Vana revolutsiooniline ideoloogia tuleks lõplikult hüljata, sest see toob ainult kahju. Seda kõike peaks nüüd tegema otsesõnu, selge sihiga. Mingi laveerimine enam edu ei too, me kõik oleme väsinud silmakirjalikest ja selg-rootutest poliitikutest.