Äsja oma 40. sünnipäeva pidanud Tallinna Linnateater andis  kolleegipreemiate hulgas välja ka eripreemia muusikaala juhatajale Riina Roosele: hea idee, eesti asja ajamise eest. Pole kahtlust, et tegu on tunnustusega kontsertlavastusele “Eesti teatri laulud”, mille autor on Riina Roose ja esietendus leidis aset Linnateatri Taevalaval juba mullu oktoobris (ta on muuseas pälvinud Linnateatri kolleegipreemia neljal korral). “Eesti teatri laulud” on põnev reis eesti teatrile loodud muusikasse, millest Riina Roose on koos trupiga vaatajaile vaimuka ja hariva  valiku teinud. Seda võiks pidada üheks etapiks tema tegemistes: “Eesti teatri laulud” võtavad kokku rohkem kui sajandi teatrile kirjutatud muusikast (kuigi praegune teatriaasta hõlmab vaid üht aastasada).

Tegelikult ei saa Riina Roose töid jagada mingitesse etappidesse,  kuigi ta on teatrikooli tudengitele lauluõpetaja ja Linnateatri muusikahing olnud juba 90ndatest  peale. 1990. aastal alustas ta tööd teatrikooli laulupedagoogina, 1993. aastast tegutseb ka Linnateatri koosseisus. Tema tööd, tegelikult loomingut, oleks aga imelik kuidagi periodiseerida. Riina Roose on oma ideede ja tegemistega Eesti teatrisse sukeldunud-sulanud ühest küljest enesestmõistetavalt, teisalt justkui kirgliku enesekehtestamisvõimega, mille motoks võiks olla: eesti näitlejad, laulge! Kuni on tahtmist ja jõudu.

Mida tähendab Riina Roose lavakunstikoolile, seda oskavad kõige paremini öelda sealt eesti teatrilavadele astunud näitlejad: alates Katariina Laugust, Indrek Sammulist, Mait Malmstenist 16. lennust, kellega koos ta alustas,  ja lõpetades viimaste väljalendajatega 22. lennust. Targad teadjad räägivad Riina Roosest kui teatrikooli legendaarse muusikaõpetaja Viive Ernesaksa mantlipärijast. Ta ise arvab, et koolis on tal pigem julgustaja roll: annab tuge ka nendele teatritudengitele, kes enda meelest lauljatena lootusetud. Tegelikult teeb Riina Roose teatritudengitega omamoodi väikest imet, tundub, nagu oleksid kõik viimased viisteist aastat koolist väljalennanud näitlejad sündinud, hõbelusikas suus: laulavad –  ja kuidas veel!

 

Mis teid pidi esimest korda teatri ligi sattusid?

Teatrikooli soovitas mind Olav Ehala 1990. aastal. Oli veel nõukogude kord, Eesti Vabariik tuli järgmisel aastal. Ega ma alguses saanud ka aru, mida tegema hakkan. Olin ka ise  eufoorias. Aga kursus oli tore (Liisa Aibel, Ago Anderson, Margus Jaanovits, Diana Konstantinova, Riho Kütsar,  Katariina Lauk,  Tõnno Linnas,  Mait Malmsten, Triinu Meriste, Helena Merzin, Ain Mäeots,  Tarmo Männard,  Andres Puustusmaa, Elina Reinold, Indrek Sammul – toim), tekkis tunne, et ehk midagi kujuneb. Nii see lahti läks. Nüüd ikka aeg-ajalt mõtlen, et kõik ei ole nii, nagu olla võiks, vahel tekivad kahtlused, et ehk peaks pausi pidama,  äkki olen väsinud… 

 

Miks näitlejale laulukoolitust vaja on? Mida see talle annab? Kas näitlejate õpetamises on midagi spetsiifilist?

Tegelikult on meil teatrikoolis kaks tublit hääleseade õpetajat, Anne-Liis Poll ja Anu Aimla, kes teevad iga tudengiga individuaalset tööd,  kohati võib-olla märkamatut, aga vajalikku, seda nokitsemist teevad nemad. Mina juba nopin nende vilju. Kuidas seda kõige lihtsamalt sõnastada.  Et mida siis mina seal koolis teen? Minu aine nimi on vokaalansambel, muusikalises mõttes. Tegelikult on ansambliõpetus tulevastele näitlejatele ju väga oluline.

 

Seega on ansamblilaulu oskus vajalik näitlejale ka  ansamblitunnetuse mõttes, see, mida neil läheb vaja oma igapäevases töös?

Loomulikult. Kooslaulmine nõuab topelttähelepanu – tuleb kuulata iseennast, oma kaaslasi: ühe kõrvaga iseennast, teisega seda, mis ümberringi toimub. See nõuab suurt keskendumist ja koordinatsiooni. Arvan, et see on isegi kõige olulisem. Kui pika pingutuse tulemusena see kooskõla tekib –  selle tunde pärast tasub tööd teha!!! Käisime teatrikooli lõpetava kursusega möödunud suvel rattamatkal ja kui me seal Martna kirikus laulsime – meil olid küll paremad jõud puudu –  oli ikkagi niivõrd mõnus seal laulda. See oli minu jaoks pidupäev. Üks  tädike, kes meid kirikusse lasi, küsis, kas te olete mingi koor või? Selliste hetkede nimel tasub pingutada.

 

Kas lootusetult ebamusikaalse näitleja saab ka laulma panna?

Ma olen sel puhul ikka ühe ja sama näite toonud: iga inimene on võimeline hüppama.  Ei pea hüppama kuus meetrit, aga igaüks oskab hüpata. Samamoodi on igas inimeses peidus musikaalsus, laulmine on kõige vahetum eneseväljendus. Selge see, et inimesed on erinevate eeldustega, aga laulda võib igaüks. Kui õpetaja mugavusest käratab esimeses klassis mudilaskooris mõnele lapsele: ole sina vait, sa ei oska laulda, siis sinna ongi pahatihti koer maetud. Teadmine, et ma ei oska laulda,  jääb ju inimest vaevama. See, mis on lukku pandud, on kuritegelik. Minul endal oli Järvakandis imeline õpetaja, Syrle Eesik, olen alles hiljem aru saanud, milline eeskuju ta mulle oli.  Meie koolis laulsid absoluutselt kõik lapsed koorides. Lauluõpetaja ülesanne on kõik lapsukesed laulma panna.

Kui omal ajal teatrikoolis õpetajana alustasin, siis ma vahest  ei pannud seda tähelegi, aga nüüd  olen aru saanud, et kõik on võimalik, peaasi, et noor inimene teeotsale juhatada. Teatrikooli tulnud on ju veel nii vastuvõtlikus eas, kus me saame noortele anda väga palju, õpetada neid lugu pidama oma ajaloost, eelkäijatest. See ei tule iseenesest, seda peab edasi andma.

Usun, et julgus laulda, proovida, annab näitlejale juurde sisemist vabadust, jõudu, enesevalitsemisjulgust. Olen mõelnud, kuidas ennast õpetajana määratleda: ma olen siis ehk julgustaja. Julgustan inimesi ennast muusikas väljendama, sest igaühel on õigus ennast lauldes väljendada, keegi ei tohiks öelda, et sina võid ja sina mitte… Pigem tuleb proovida see hirmupaine inimeselt ära võtta. Kooli mõte selles ongi: sa harjutad, harjutad, harjutad… Ja kui sa oled 73 korda ühte viisijuppi harjutanud, no lõpuks juhtub, et tuleb välja ka. Aga see nõuab loomulikult kannatust. Paljuski jääb asi hirmu taha. Hirm on elus suurim takistus, igal alal. Ei julge proovida… Laulmine on nii intiimne, inimesele nii omane, võib-olla sellepärast ka nii hell teema.

Näiteks Ain Lutsepaga oli väga tore kogemus Mikk Mikiveri lavastuse “Tagasi Vargamäel” proovis.  Naersime Ainiga, et see on nagu see “Kevade“ filmist “mis vaevab sinu südant…“  õppimine, ainult  30 aastat hiljem.  Saime hommikuti kokku enne proovi ja harjutasime, muudkui korrutasime üht koraali.

 

On sul ka teatris piinlik olnud, kui keegi suu lahti teeb ja laulma hakkab – teatrit vaadates siis?

Ei. Pigem mõni muu asi riivab rohkem kõrva. Pigem see, et ei kuule näitleja teksti, see on hullem häda.

 

Märksõna “muusikal”?

Muusikal ammendab ennast ruttu. Ja see show, see väsitab mind, ma armastan üle kõige sõnateatrit.

 

Kust saad energiat?

No kõik on vastastikune. Kui midagi õnnestub, siis sealt see energialaeng tulebki. Kui kolmkõla puhtalt kõlab, olen nõus kohe ebaõnnestumised  unustama. Energia ju ringleb. Meenub, kuidas Šapiro kunagi vastas ühe tudengi küsimusele, et kuidas selle energiaga on – et kuidas energiat juurde “toota”? Ja Šapiro vastas väga hästi: tuleb raisata, endast energiat kogu aeg välja anda, aga tuleb ennast “õigesti raisata”.  Vahel on nii, et näitlejal on mingis lavastuses vaid väike “suts” teha ja ta mõtleb: oh, ma ei hakka ennast raiskama selle peale, hoian energiat kokku, kui mul Hamleti roll tuleb, siis ma “lajatan”! Tegelikult korjab ta selle “kokkuhoiuga” teistelt ka energia ära. Ühel päeval, kui olin väsind ja vihane ja mõtlesin, et mina ei
suuda oma energiat kogu aeg raisata, ja kuulsin õhtul seda Šapiro mõtet.  Siis sain aru: selge see, on asju, mida parandada ei saa ja pole sinna siis ka mõtet energiat raisata, aga Šapiro mõttes oli suur iva. Kui annad energiat välja, siis on lootust, et tuleb vastu ka.

 

Mis tähendus on muusikal tänapäeva maailmas?

Muusika on üle kõige. Ja samas kõige devalveerunum kunst. Igaüks võib teha sellega, mis tahab.  Kes vajutab nupule, juba “käsutab” muusikat, juba saab teisi sellega terroriseerida. Huvitav, et Tammsaare on sellest juba ammu enne meie aega kirjutanud: kui keegi tahtis muusikuks saada, pidi tohutult vaeva nägema, palehigis harjutama,  paljustki elus loobuma. Nüüd võib igaüks, kes raadionuppu keerab, teha mis tahes, pääseb muusika ligi. Nii kirjutas omal ajal Tammsaare. Ja kas täna on teisiti? Me oleme sellega nagu ära harjunud, et kogu aeg ümbritseb meid mingi muusikaline taust.

 

Mida arvad muusikamürast?

Ma ikka naljatan, et mul on plaanis kirjutada doktoritöö vaikusest. Saaks ükskord rahu. See terror,  mis meid valitseb, on hirmus. Igal pool. Ja ma ei tea, kuidas sellele vastu astuda? Kaubanduskeskused, kohvikud, pubid, restoranid, bussid, taksod, kodud, autod… igal pool saadab sind mingi müra. Lähed kellelegi külla, inimesed ei pane tähelegi, et kodus mängib raadio, telekas, heliseb telefon… Kehv lugu. Kas leppida sellega, et see kes kõvemini  räuskab, see ongi  võidumees. Ma ei taha sellega leppida.

 

Aga miks me ise end muusikaga terroriseerime? Kas mõeldakse nii, et kui panen kõrtsus, lokaalis, kaubanduskeskuses muusika mängima, siis on kõik hästi?

Meile tundub, et siis nagu toimub midagi. Elu käib. Kui me lihtsalt istume ja räägime ilma mingi segajata, siis vist nende inimeste meelest midagi nagu ei toimu. Väline sära on oluline. Volüüminupp keeratakse järjest valjemaks. Üldine mürataust kasvab järjest. Metsa ei saada ka seeni korjama minna muidu, kui pannakse autoraadio käima. Kui seda muusikalist müra pole ja on vaikus, siis vist tuleb inimesse mingi võdin justnagu sisse. Et midagi polegi? Äkki kuulen enda sisehäält? See on nagu oma sisehääle varjamine. Hirm selle ees. Fred Jüssi on öelnud: mürasaaste on kõige kergemini likvideeritav. Keerad nuppu: kohe on taastunud vaikus. Tuleks see Vaikuse partei ikka kunagi asutada.