Juhtimisteooriatest on teada, et juhid kasutavad inimeste juhtimisel tüüpilisi käitumisviise, mida nimetatakse juhtimisstiilideks: laias laastus on olemas autokraatlik, demokraatlik ja mittevahelesegav juhtimisstiil. Kuigi tänapäeval on põhjalikumaid käsitlusi, piisab siinkohal autokraatliku ja demokraatliku juhtimisstiili kõrvutamisest. Autokraatliku juhtimise eesmärgiks on kõik kontrolli all hoida, inimesi „õigele teele” suunata ja neid õpetada. Autokraatliku juhtimisstiiliga juht annab „allpool olijatele” selge sõnumi: „Mina otsustan. Teete nagu kästud.” Initsiatiiv pole soositud ja „allpool olijate” initsiatiivi/aktiivsust probleemide lahendamisel pärsitakse või surutakse see otseselt maha. Teoreetiliselt oleks autokraatlik juhtimine organisatsioonile kasulik, juhul kui juht oleks „üliinimene” – targim kõigist. Paraku selliseid juhte elus ei kohta.
Meie riik on demokraatlik. Demokraatliku riigi juhid peaksid viljelema valdavalt demokraatlikku juhtimisstiili. Seda iseloomustab juhi huvi inimeste arvamuse vastu. Nii tunnevad inimesed, et ka nende arvamusest sõltub midagi. Ja sõltub ka. Oluline on märkida, et demokraatlik juhtimisstiil ei välista juhi ainuotsustamist; ei ole nii, et iga viimanegi pisiasi otsustatakse koos. Demokraatliku stiiliga juht kulutab aga aega, et kuulata inimeste arvamusi ja mõtteid. Ta loob usaldusliku õhkkonna, vastastikuse respekti ja pühendumise. Demokraatlikul stiilil on positiivne mõju koostöö tekkele/paranemisele ja tööõhkkonnale.
Inimeste kaasamisel ei tohiks unustada sotsiaalpsühholoogilist tõde, et inimese motivatsioon olla aktiivne tuleneb paljuski sellest, et ta saab osaleda aruteludes ja otsustamises. Kui autoritaarne juhtimisstiil vohab omavalitsustes, koolides, ülikoolides ja ministeeriumides, siis väheneb inimeste aktiivsus. Kui tahame, et meie lastest/õpilastest kasvaksid demokraatlikku ühiskonda sobivad kodanikud – aktiivsed, loovad ja koostööaltid – siis tuleb neid selleks praktilise eeskuju najal ette valmistada. Seepärast tuleb õpetajal juba lasteaias ja esimestes klassides kasutada aeg-ajalt ka demokraatlikku juhtimisstiili, küsida laste arvamust, ärgitada arutelu ja kasutada vahel otsustamisel ka hääletamist. Tänapäeva töökeskkond ei vaja passiivset, kuulekat, ainult käsku ootavat töötajat, mida väärtustab lokkav autoritaarne juhtimisstiil. Kuni „kool” seda ei mõista, ei pööra ta tähelepanu liigsele sunnile ja autoritaarsusele õpetaja käitumises. Kui tuntakse, et asjad riigis ei lähe nii nagu tarvis, kiputakse tavaliselt süüdistama võimu (valitsust). Ometi on igal inimesel võimalik toimuvat mõjutada. Psühholoog Wilfred Bion (1897–1979) on öelnud: „Vaikimisega toetame me mitmesuguseid algatusi, mis võivad grupi arengule, sealhulgas meile endalegi kui grupi liikmele kahju tuua.” Valimistel osalemata jätmine on üks näide „vaikimise” kohta suures sotsiaalses grupis. Kui ka kõik valikud tunduvad viletsavõitu, siis on ometi mõni valik vähem vilets. Ka see on vaikimine, kui oleme valimiste välisel ajal valitsejate vigu nähes vait. Inimesed ei tee häält, kui nad on nn õpitud abituse seisundis. Nad küll tahaksid olukorda muuta, kuid ei usu, et nende hääl midagi muuta võib. Juhtide autoritaarsus suurendab õpitud abitust. Rahva hääl mõjub vaid siis, kui seda kuulda on.
Mõeldes sellele, kelle poolt valimistel hääletada, tuleks olulise kriteeriumina näha partei sisedemokraatia olemasolu. Autokraatliku organisatsioonikultuuriga partei loob suure tõenäosusega totalitaarse ühiskonna. Riigi juhtimiseks pole tarvis võimatut eesmärki anda kõigile kõike või seda rahvale lubada (mis oleks populism). Oluline on haarata probleemide lahendamisse kaasa võimalikult palju neid, keda otsused puudutavad. Riigi kestlikkuse tagamiseks tuleb juhtidel väärtustada demokraatlikku juhtimisstiili ja inimeste kaasamist.