Baltimaadel on euro käibele tulnud ikka koos Euroopa kultuuripealinna tiitliga: kolm aastat tagasi Tallinn, nüüd Riia. Tõsi, Vilnius kandis seda tiitlit juba 2009. aastal, kuid eurole üleminekut plaanitakse heal juhul järgmisesse aastasse. Riia kultuuripealinna programmist teeb oma valiku ka Sirp, käsitledes ühtlasi Eesti-Läti kultuurisuhteid laiemalt. Vaatame tagasi Riia kunsti- ja kirjanduselule 1920.-1930. aastatel, otsime lätlasi eesti filmidest ja tutvustame Pärnusse kavandatava Läänemere kunstipargi võidutöid.
Tõdemus, et ei saa me läbi Lätita, kehtib ka Eesti Kultuurkapitali kohta, mille 1925. aastal vastu võetud seadus kirjutati lõunanaabrite eeskujul – Lätis alustas kultuurkapital tööd juba 1919. aastal. Eesti Kultuurkapital annab aasta alul traditsiooniliselt välja aastapreemiad, mille seekordseid laureaate leiab selle Sirbi külgedelt nii arvamuslugude autorite kui intervjueeritavatena.
Preemiate sära kõrval tuleb aga pilk heita ka kultuurielu varjupoolele. Nii pärib Inna Rebane, kes on hea teadlane, ning Rait Avestik küsib: „Kes ikkagi peaks otsustama, milline teater pääseb kooli või lasteaeda esinema? Kas kohviuimas õpetaja või ala asjatundja?”
„Lahkun ma, kurgus nutt. / Sinna, kus tee varjutab uduloor, / jääb Riia, mu arm” on laulnud Vennaskond. Jääb vaid üle loota, et sellist kurbust ei pea tundma mõni haltuuraetenduselt lahkuv koolijüts või oma publikatsioone loendav teadlane. Kindlasti ei pea nii tundma need, kes võtavad sel aastal kogeda Riia kultuuripealinna programmi. Alustada võib Sirbi soovitatust.
