Epp Annuse ilukirjanduslik debüüt on ühtaegu kunstmuinasjutt kui ka selle muinasjutu töötlus, omalaadne retk muinasjutu sisemusse. Vahest isegi veelgi kaugemale – retk Kaunitari ja Koletise loo lõpus või selle taga peituvatesse arhetüüpidesse, mõtte- ja tundemudelitesse, mis ei näi autorit huvitavat mitte ainult selle sõna akadeemilises vaid ka esteetilises tähenduses…

Iseenesest võib raamatut nõnda kirjeldades jääda mulje, nagu oleks tegu mingi järjekordse dekonstruktsiooni või pea peale pööramisega, kuid see pole kaugeltki nii – “Sina, Matilda” on terviklik ja kaunis lugu. See on kirjutatud vaieldamatult kõrgetasemelises keeles, lisaks sellele väga hästi läbi tunnetatud ka sisulise ülesehituse, samuti lugejat endasse haarava atmosfääri mõttes. Autorina ilukirjandusmaailma astuv kirjandusteadlane oskab jutustada hästi kokku sobiva, areneva ja õnnestunud puändiga loo. Selles on nii psühholoogilist sügavust kui ka lihtsalt esteetikat: maastike, ruumide, kunstiteoste ja looduse ilu nautimist.

Mingis mõttes võib ju öelda, et kõik eelöeldu käib iga muinasjutu juurde. Selge see. Kuid ometi on selles loos ka midagi sellist, mis klassikalise muinasjutuga kokku ei käi. Selleks on hoopis eripärane struktuur, samuti ka ajakäsitlus (väga kaudselt meenutab “Sina, Matilda” selles mõttes teisi moodsa aja kunstmuinasjutte, olgu nendeks siis John Reuel Tolkieni teosed või miks mitte ka Indrek Hargla romaanid).

Kui muinasjutus esineb tihtipeale müütiline, rituaalne aeg, mis võib end kord edasi, kord tagasi kerida, mis on võimeline isegi peatusteks ning mida kangelane suudab mingi rituaalse, muinasjutupärase tegevuse abil allutada iseendale, siis osalt on see olemas ka Epp Annuse – jah, milles? Muinasjutus? Uurimuses? Loos…? Kuid autor ei piirdu sellega. Ta näitab, et on tõepoolest loo jutustaja, omaenese loodud kosmose demiurg, kel on võime mängida tegelaste, narratiivi, samuti või isegi eelkõige selle reeglitega. Nii vihjatakse teoses selle tegelaste Kaunitari ja Koletise  võimalustele astuda loost välja. Ja nagu lugeja lõpupoole teada saab, on tõepoolest olemas ka see “väljas”. Mitte isegi niivõrd väljaspool müütilist ja kuidagi ängistavalt ilusat ja kurba lossi, kus suurem osa tegevust leiab, vaid kuskil, mida võib iseloomustada kvalitatiivselt erinevana.

Ning selle erakordselt arhetüüpse ja müütilise kõrval säilib Annuse jutustuses siiski reaalselt, füüsikaliselt eksisteeriv aeg – aeg, mis liigub, mille liikumine näib kuidagi implitsiitselt, teadvuse või isegi alateadvuse tagasoppides tegelasi häirivat, et siis üksikutel hetkedel meenutada oma olemasolu paratamatust Kaunitarile ja Koletisele – selle loo kahele tegelaskujule: “Igas lossis elas nüüd vaid üksildane metselajas, üks hirmuäratavam kui teine. Igal uusaastaööl kohtusid nad metsa sügavaimas sünguses. Igal aastal tuli kohtumisele üks koletis vähem kui eelmisel aastal. Sellest ei kõneldud, otsekui vaikival kokkuleppel ei teinud keegi seda märkamagi. Ometi, see asjaolu oli nende kohtumiste salajane, väljendamatu tuum. See sisendas kohalolijaile korraga nii lootust kui ka õudu. Mis oli juhtunud nendega, kes jäid tulemata?” (lk 100).

Nõnda töötab Annus mitte ainult tegelaskujude vaid ka muude, eelkõige muinasjutu ajalis-ruumiliste tingimustega, otsides või vahest isegi mitte nii väga otsides, vaid pigem leides muinasjuttu käivitavaid mehhanisme. Nendeks on tegelaskujude arhetüüpsus (nad esindavad üldistatud tüüpe, kellele teatud keelelis-psühholoogiliste võtetega puhutakse sisse eluvaim), samuti olustiku müütilisus, mis lubab sellel lugeja vaimusilmas paigutuda lugeja enda sisemaailma müütilisse ja muinasjutulisse soppi… Ning ilmselgelt on sääraseid muinasjutu käivitajaid rohkemgi. Annus on nad üles leidnud – leidnud seejuures palju loomulikumalt ja maagilisemalt kui kõikvõimalike fantasy-raamatute autorid, kes üldjuhul vormist kaugemale ei jõuagi – ning osanud rakendada oma jutustamis- ja uurimisoskuse teenistusse.

Kas võib seega öelda, et Annus käitub nagu reeturist mustkunstnik, kes avab oma trikkide saladused? Kes reedab ühe kõige müütilisema jutustamisvormi – püha muinasjutu, müüdiga suguluses oleva, inimkonna eneseteadvuse hämara aluspõhja moodustava kõne? Ei, kindlasti mitte. Tegu ei ole ju dekonstruktsiooniga, ka on “Sina, Matilda” uurimistöö vaid ülekantud tähenduses. See ei ole mingi viidetega palistatud akadeemiline teos, vaid loomulikult kasvanud lugu, mille kirjutamise eeldusteks on suur lugemus ning kaemus. Selliselt on tegu pigem muinasjutu taasloomise, manamisega – kui soovite.

Kas võib aga ka öelda, et “Sina, Matilda” on lugu metafüüsikast? Metafüüsikast muinasjutu käivitajana võib-olla tõesti; otseselt metafüüsilist raamat ometi ei puuduta. Ja miks peakski? Muinasjutt on siiski midagi muud. See on pigem metafüüsilise ja maagilise maailmatunnetuse omalaadne vahelüli, mille toimemehhanismi püüabki Annus selgitada ning äratada. Ta räägib muinasjutust muinasjutu keeles. See keel on kaunis, maagiline ning kaasakiskuv. Ta äratab tõelisi igatsusi – mitte neid, mida meisse püütakse süstida igaõhtuste teleseansside reklaamipauside kaudu, vaid sääraseid, mis on reaalsed ega saagi täituda.