Ehkki intellektuaalne ja intuitiivne lähenemine on muusika loomisel lahutamatult seotud ja mingis mõttes oleks meelevaldne neid eristada, sundis kõnealuse kontserdi kuulamine siiski mõtisklema ka neis kategooriates. Küsimus on ilmselt tunnetusliku alge usaldamise määras. Kindlasti aga ka selles, millise teadvuskihiga looja parasjagu töötab. Toivo Tulevi kauni poeetilise joone ja tunnetusega „Why?”, loodud Inayat Khani tekstile, paneb kuulama muusikasse valatud hingepihtimusliku õrnvaluliku tundlikkuse piiride kompamise julgusega. Ei saa öelda, et tegemist oleks muusikaga, mis on intellektuaalsuse poole kaldu. Samal kontserdil kõlanud Grigorjeva, Kozlova ja Tulve muusika on aga oma tunnetuslikus väljendusjõus intensiivsemad ja julgevad tungida sügavamale tundmatusse, ehkki nende loomelaad on erinev: Grigorjeval kirglikult, kohati lausa tuliselt ekspressiivse sisedünaamikaga („Insomnia”, II Lamento), Tulvel väga peenekoelise mitmedimensioonilise dünaamilise arhitektoonika ja kuulmistaju piiride avardamisega („Põhjatuul, lõunatuul”) ning Kozloval müstiliselt subtiilse, kuuldava-tajutava piiril balansseeriva haprusega („Kuidas joonistada ust”). Tulve ja Kozlova muusikale on iseloomulik viitamine ruumile, mis väljub nn harjumuspäraselt tajutava piirest või teisiti väljendudes – heli olemuse erinevate, ka vaevutajutavate õhkõrnade tasandite ja nüansside uurimises, kompamises ning kuuldava ja kuuldamatu maailma ühendamises. Selle vastuvõtmine nõuab kuulajalt peenhäälestust ning võimet lülitada lisaks kuulmismeelele sisse ka subtiilsemaid tajusid.

Resonabilise muusikute Iris Oja, Tarmo Johannese, Kristi Mühlingu ja Aare Tammesalu tundlikkus, paindlikkus, erksus, üksteise tajumise ja ühise energiavälja meisterliku loomise võime on muidugi üldse eeldus, et teoste peenimad nüansid niivõrd selgelt kuulajani saaksid kanduda.

Metafüüsilistest tasanditest kõneleva muusika vastuvõtmiseks võiks praegune transformeeruv aegruum olla üha soodsam. Jämemateriaalse ja banaalse paradigma faas kollektiivses teadvuses hakkab kõigele vaatamata siiski taanduma ning kõrgsageduslikuma energeetilise informatsiooni kandjad loovad oma seesmistes ruumides uue vaimsema maailma peenstruktuure.