Küllap igaüks, kes arutleb kirjasõna kaudu minevikuliste isikute või olukordade üle, püüab olla võimalikult täpne, objektiive, faktitruu. Sest peatselt muutub minevikuliseks ka tänane publikatsioon, millest taas ammutavad kultuurimelule täiendust uued põlvkonnad.

?Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise,? soovis maapagulane Tuglas, otsides tulevikuoptimismi ?hetke pessimismist hoolimata?.

Alljärgnevalt mõningaid täiendavaid märkusi ? osalt telegrammstiilis ? Sirbi tänavusele Tuglase-loole. Leppigem teadmisega, et siin pole kohta üksikasjalikele allikaviidetele, et kogu teemakohane materjal on soovijaile kättesaadav Eesti Kirjandusmuuseumis või Väikese Illimari tänava majas, kaasa arvatud helisalvestused ning Tuglaste toonase usaldusisiku Paul Rummo spetsiaalne käsikiri mälestustega novelliauhinna ränkadest sünnivaludest. Ei tohiks ehk eksitav olla ka trükipinna kokkuhoidu silmas pidav loobumine tollastest ametlikest täistiitlitest, nt Eesti NSV…, EKP KK… vms.

Määratlusest temanimeline või endanimeline novellipreemia

Nimelisusega opereerimine on lausa eksitav. Selle- või tollenimeliste aupaisteaktidega tegelesid toona ? mõistagi Moskva ülikutega kooskõlastatult ? ainult seltsimehed partei ja valitsuse kohalikust nomenklatuurist. Ent Tuglas soovis asutada uue kirjandusauhinna, et NB! tähelepanu juhtida ?anrile, mis talle endale pikka aega meelepärane oli olnud ning samas esile tõsta selle ?anri kaasaegseid viljelejaid. Ta soovis seda üritust ka ise rahastada. See oli ennekuulmatu ettepanek ?ühel kuuendikul kogu planeedist?. Ja siit need kaua kestnud elu- ja surmatantsud algasidki ? imeväärse variserluskunsti musternäidete saatel. See kõik on omaette ooper. Nooremale põlvele asjaolusid selgitavaks näiteks siinkohal vaid üks lause, iseenesest ju üsna asjalik ja selge: Nõukogude Liit pole kerjus, kes võtab vastu almuseid eraisikult.

Peaaegu lootusetus seisus sanktsioneeriti sügisel 1970 Tuglase algatatud kirjanike liidu novelliauhind siiski juba ametlikult. Mis järgmise aasta ametlikus mälestuse jäädvustamise kümmekonna-paragrafilises dokumendis nimetati ümber Friedebert Tuglase novelliauhinnaks. Just nõnda oleks sellest kõigest korrektne rääkida edaspidigi.

Kas preemia või auhind?

Tuglas eelistas tõepoolest omamaist sõna ? kas seda aktsepteerida või mitte, on igaühe sisetunde otsustada, dekreediga ju seda ei kehtestata.  Vanahärra erisoovi on püütud võimaluste piires propageerida ? tuuleveskitega võitlejaid on ju ennegi nähtud. Visalt, aga siiski juba märgatavalt asi edenebki. Sirbi loos esineb ?preemia? sõna vaid ühel korral, lausa liigutav oli kuulda, kui ka 2. III ?Vikerhommiku? saatejuht juba lendu lipsanud ?preemia? sedamaid ?auhinnaks? ümber sõnastas. 

Sirbis avaldatud fotost

Tegemist on, jah, teada olevalt viimase avalikkuseni jõudnud pildistusega kirjanikust. Tore, et veidi ebateraval reprol on siiski säilinud telefoniga kõneleja ilme eriline muhedus. Seda seetõttu, et kirjanike liidu kõnet vastu võttes jutustasid Aurora Semper ja Hans Kruus parajasti üht kunagist nii lõbusat kultuurisündmust, et juubilar sellele kogu südamest kaasa naeris. Aga see selleks.

On siiski kahju, et foto autori nimi on ebatäpne. Tuleb ka korrigeerida, et ?sel päeval?, st  2. III 1971 ei antud ?ta majas üle? mitte mingeid auhindu. Lühidalt oli asjaolu järgmine. Tuglasele oli sügisel 1970 otsekui suuremeelse pühadekingitusena teada antud, et ta võib just 6. novembril oma raha auhinnafondi arvele üle kanda. Mida ta samal päeval ka tegi. Tollaste tingimuste säilimise korral jätkunuks laekunud rahast tublisti kauemaks kui pooleks sajandiks. 2. märtsiks 1971 olid küll tõepoolest selgunud esimesed laureaadid, kuid veel polnud jõutud valmistada tseremooniaga kaasas käinud laureaadimedalit ega sellekohast meenetrükistki. Juba järgmisel kuul lahkus päriseks ka Tuglas ise, Atsoni maja läks peatselt remonti ning alles 2. märtsil 1976, Väikese Illimari tänava maja taasavamisepäeval, olid sinna meenete kätteandmiseks kohale kutsutud kõik senised laureaadid. Täpsustagem lõpus sedagi, et erinevalt Sirbi fotoallkirjast on tänavused Tuglase novelliauhinna laureaadid Madis Kõiv ja Tarmo Teder. Miks nii, peaks selge olema ütlematagi. Esimesel võimalusel realiseeriti auhinna asutaja soov, mida nõukogude võim täita ei lubanud: mõlemad auhinnad on võrdse suurusega.

Fantastika

Mis puutub Sirbis üllitatud intervjuusse, siis fantastika valdkonnas end ebakindlalt tundjana ei söanda siinkohal seisukohta võttagi. Uusi üllatusi muidugi oli: siiani eriti sõnatundlikuks autoriks arvatu senitundmatu stiil, Elo Tuglas oma abikaasa tekstide redigeerijana vms.  Ent ? proua Eloga ühenduses midagi muud. Ja sootuks tõsisemas häälestuses. Et me siin või mujal Tuglase novelliauhinna üle üldse arutleda võime, on suuresti võimalik just tänu Elo Tuglasele. Lühidalt: kui Tuglas oma ametnikke ?okeerinud ettepanekule rohkem kui aasta vältel otsestelt adressaatidelt mingitki vastust ei saanud, saatis ta asjaosalistele P. Rummo vahendusel kevadel 1970 uue kirja, milles ta palus eelmise kirja vastukajata jäänud ettepanek annulleerida. Seepeale külastas mitu kõrget ametimeest Tuglast ta kodus, nad tegid ettepaneku annulleerida annulleerimiskiri. Üldiselt leebe loomuga Tuglas oli jätkuvast palaganist sedavõrd tüdinud, et tahtis kõigele käega lüüa. Üksnes proua Elo tungival palvel (?katsu seegi kord üldisest madalusest kõrgemal seista nagu paljudel varasematelgi puhkudel?) soostus ta jääma äraootavale positsioonile.

Selle traagilise vestluse mitmed kaastunnistajad on teada. On säilinud isegi üks amatöörlik, vaevu kuuldav helisalvestus. Viimase kvaliteet on vilets juba seetõttugi, et kurguvähki põdeval Elol oli elada jäänud vaid kaks kuud. Ta ei saanud ega jõudnud enam kuuldavalt rääkida ? suure pingutusega vaid sosistada. Kui ma nüüd loen, et Elo ja Friedebert pidasid oluliseks, et nende nimi ?jookseb pressist läbi? ja isegi foto trükitakse ajalehes ? seda ?suuresti just tänu auhinnale? jne, siis ei oska ma enam midagi kosta.

Parimad kavatsused

Ma usun siiralt, et kõnealuse Sirbi kaaneloo autori(te) ja trükkitoimetajate ajendid olid kõige heasoovlikumad. Nagu ma sama söandan arvata siinsetegi repliikide kohta. Vaevalt, et parimadki kavatsused kunagi sajaprotsendiliselt realiseeruvad. Aga selle poole tuleb ometi tõemeeli vähemalt püüelda. Igaühel meist.

Tuleb otsida võimalust, kuhu ?räpastust kartmata oma aju valukoorma maha võiks lasta?. Nagu kord ammu unistas Tuglase kui looja üks sümpaatiaid, vaadeldud Sirbi looski ullikesena mainitud Jaan Oks. Kes, muide, juhtumisi just 2. märtsil 1918 sängitati Rahumäe kalmistu vaestekvartalisse.

Saatjateta, nagu teada. 

,