Johannesest saab mängujuht ja teiste käivitaja. Ühtki võrdväärset vastumängijat talle ei leidu ja nii on ta ise endale partneriks. Kõik muu teiseneb olnud aegade hüplikuks ja pealtvaatajale naeru pakkuvaks virvarriks, mis tõukab Johannest lärmakalt ja vankumatu kiirtempoga lõppmänguni. Teiste mängijate äratuntavad prototüübid jäävad meeleolu edasi andvaks unenäoliseks täidiseks. Nende tähenduseks on terrori jõuga demonstreeritud loogikanihe, mille keskel pole aega mõtelda, filosofeerimisest rääkimata – rahu ei ole hetkekski.

Johannes mängib Vahingut ja Vadi toimib omal ajal raadiosaates Vahingult saadud vastuste järgi: „Mina olen ikka sellel seisukohal, et patograafiat ei tule häbeneda ja patograafia peaks olema lubatud. Kunstniku kohta eriti, kui ta on juba surnud ja miks siis mitte. … Kui tahetakse, siis miks mitte, kui ta on seotud ka loomeprotsessiga. … Nii et selles mõttes loomingupsühholoogiliselt on minu meelest patograafia õigustatud”.

Üllar Saaremäe hajameelne kärsitus väljendab Johannese heidetust: ta võttis riski mängida Vaino Vahingut, ent see ebaõnnestus. Ta vajub maski raskuse all kokku. Või on see trierilik loodus, mis iseendaks saamise asemel laseb ohtlikul ürgelukal välja murda ja muudab Johannese puruks pekstud persona’ga vaimuhaigeks.

Ja kus sa siis enam oma metslooma püüad või veel vähem enda kasuks tööle paned. Veel kiire pilk hoiatusmärgile ja minema koos oma maskiga, sest nii on kindlasti turvalisem olemas olla. Tühja sest tõelisusest!