Märtsis esietendus Ugalas Tom Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (lavastaja Üllar Saaremäe): vaimukas lavatekst, tulvil igavikulisi paradokse ja põhjatut inimliku samastumise mõnu. Nimirollide meistriklassis säravad erksa absurdinärviga näitlejad Meelis Rämmeld ja Aarne Soro. Kevadhooaeg tõestas tandemi mängukirge ja improvisatsioonilusti, olin kindel, et rollide süvaareng seisab alles ees. Nimitegelasi ümbritseb kirev ansambel, Tanel Ingi möllab Hamleti kõrvalrollis, teatrigurmaanid naudivad Andres Lepiku rafineeritud Hamleti-sleppi ning Oleg Titovi taaspuhkemist balletiartistina.
Suur oli jahmatus, kui lugesin teatri kodulehelt, et lavastust mängitakse Viljandis veel vaid üksainus (?!) kord, 26. septembril (üks etendus on veel 2. septembril Tartus festivalil „Draama” ja üks 3. septembril Tallinnas Eesti Draamateatris). Ugala repertuaar on huvitav, aga miks kaovad isiksuslikud lavastused enneaegselt? Probleem on avaram: teatri nägu ei sõltu üksnes esietendustest. Tähtis on nõudlikke ja arendavaid lavastusi hoida, nende sagedust arukalt planeerida, anda viimastele etendustele sündmusväärtus.
1989. aastal esietendus „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” Noorsooteatris (lavastaja Roman Baskin). Kaks aastat hiljem ostsid nimiosalised Guido Kangur ja Andrus Vaarik väikse saali etenduse ära ning kinkisid publikule, see žest pikendas lavastuse eluiga. Praegu oleneb teatrites paljugi loovast müügitööst. Parafraseerides Stoppardit: ehkki „ajad on, nagu nad on”, ei tohiks oma näitlejatest ja vaatajatest hooliva repertuaariteatri kreedo olla „meie igapäevast sissetulekut anna meile ka tänapäev”, kui seeläbi kannatab meie igapäevane vaimsus. Olgu küsimus idealistlik või retooriline, küsin ikka: ehk oleks üllam hoida Rämmeldi ja Soro meistrirolli mängukavas vähemalt aasta lõpuni?