Esimene argument, miks „Head read” on eksitav nimi, põhineb tõsiasjal, mille kohaselt tahame, et nimetus oleks mõttekas ja mänguline ka inglise keeles – kuna tegu on siiski rahvusvahelise festivaliga. Ingliskeelsetes pealkirjades kasutatakse aga suuri algustähti. Niisiis on tegemist täiesti teadliku viitega festivali mitmekeelsusele.

Mis aga puudutab festivali nime lahkuvõi kokkukirjutamist, siis kellelgi väljaspoolsel pole õigust seda tahtlikult, omavoliliselt, ilma eelneva kokkuleppeta muuta – isegi kui nimetus eksib keelepiibli näpunäidete vastu. Sobilik oleks probleemartikkel, mis kutsuks üles tegijaid (ja mitte ainult Eesti kirjandusfestivalide korraldajaid) meeleparandusele, igasuguste neologismide ja katsetuste vältimisele. Aga sildirüüste pole siiski praegusel ajal sobilik. Usun, et „Prima Vista” (või „Prima vista”, nagu näeb ette Sirbi keelepiibel) tegijatel on sama tunne ja nad lähtuvad samast argumentatsioonist. „HeadRead” näol pole tegu ju esimese nimega, millele kirjakeelest vastet või katet ei leidu. Tegu on mänguga. Loominguga. Karl Martin Sinijärve keelemängulise killuga, kahesõnalise, omavahel riimuva sõna kokkuliitmisega, mis justkui jäljendab väljendi suusõnalist kõla ja tempot. Keelekalvinism muidugi mängu ei luba – keelepiiblist sellist sõnaputukat ei leia, järelikult on ta Saatanast!

Hoiaku „Keel – see olen mina!” taustal on sündinud kavatsus festivali nimevorm patenteerida, mistõttu muutub selle omavoliline muutmine loodetavasti seadusevastaseks. Keelekalvinistidel tuleb aga leppida tõsiasjaga, et nad elavad keset paganaid ja ketsereid, keset vaimupimedust.
Jan Kaus,
Festivali „HeadRead”, mitte „Head read” korraldustoimkonna liige

Repliik avaldatud muutmata kujul.

KOMMENTAAR

Pean kohaseks märkida, et kuna praegused keelenormi kujundajad annavad õiguse ortograafiavõimaluste vahel valida peale ürituste korraldajate ka keeletoimetajatele, olen pealkirja malli valinud kõigi Sirbi tekstide taustal ja eestikeelse inimese kõnelemis-, kirjutamis- ja käänamisvõimalusi silmas pidades. Raske on vormilistes keeleküsimustes pidepunkti leida, kui iga ürituse korraldaja omaenda reeglitega ka ajalehe külgedele trügib. Sel juhul, paraku, peab (keele)toimetaja osa toimetamistööst (ühtlustamine) tegemata jätma, mis pole ametieetikaga kooskõlas.

Pealegi, korraldajad ei saa ometi minult kui ühelt võimalikult ürituse külastajalt võtta võimalust – ja selle on nad eestikeelsete mõttekalt seotud sõnadega ju jätnud – rääkida Eestis korraldatud üritusest ka eesti keeles?!
Aili Künstler,
Sirbi keeletoimetaja ja keelelehekülgede toimetaja

PS Olgu siis korraldajate soovil edaspidi Sirbis „HeadRead” (om „HeadReadi”), kuigi pealkirja malli puhul on mõttekam „Head read” ning logolisuse ehk kujunduselementide (suur täht keset „uudissõna”) edasiandmine tekstis pole kohane. Muuseas, Kausi pakutud jutumärkidega variant nimena („festivali nimevorm „HeadRead““) ei mahu kirjakeeles võimalike nimevariantide hulka, samuti pole võimalik suure algustähega kirjutada sõna festival. Ürituste kirjapaneku teemal vt ka A. Künstler, Tälinmjuusikviigitamisest. – Sirp 2. XII 2011; intervjuu Tiiu Ereltiga. – Keele Infoleht 15. VI 2012.