Viimases Sirbis mängib Jaak Allik väga leidlikult vastu raudeesriiet tõmmatava tiku kujundiga, kõneldes sel viisil kaaluka ühiskondliku sõnumi edastamisest teatris. See kujund on arutelu väärt, seda enam, et Allik kutsub üles lavastajaid otsima uusi raudeesriideid ühiskonnas. Need uued raudeesriided ei saa olla paraku nime poolest raudeesriided, sest see Winston Churchilli poolt lendu lastud termin on midagi väga konkreetset. Ja kui see uus raudeesriie kunstis tekib, on sel ka üks oma nimi olemas. Ole ainult mees ja tunne ära. Teine asi on see, et selline kõikehõlmav raudeesriide kujund on tuttav vaid sovetiminevikust, meie tänase päeva kunsti ühiskondlikkus ei taha kuidagi olla kõike- ja kõikihõlmav, nii nagu ei käi ka inimesed enam hääletamas üksnes kommunistide poolt. Poliitilise sõnumi vastuvõtt on võimalik mitme tähenduse tasandil. Isegi meie demokraatiaga ühiskonnas, kus inimesed on poliitiliselt liigendatud, on ka kunstisõnumi ühiskondlikkuse mõistmine erinev. Näiteks Lembit Petersoni lavastatud ?Hamlet? on kutsunud esile vastakaid arvamusi ? ja just poliitilises plaanis. Reet Neimar on pidanud seda vaata et puhta kunsti ilminguks.

Paradoks on selles, et kuigi kunsti ühiskondlikkuse alal justkui lõplikku tõde pole, on kriitikul kohustus seda aspekti valgustada, mida saab teha oma poliitilise meelsuse toel. Ehk siis vaagida ausalt teose puhul, mida räägib see meie ühiskonna aja vaimust või jätab rääkimata. Iseenesest on suurepärane, et selline diskussioon on tekkinud. Ja Jaak Alliku vaimukat kirjutist on mõnus ja õpetlik lugeda ka neil, kes võib-olla kõigi ta väidetega nõus ei ole. Sealhulgas ka allakirjutanul.